Kui inimene saab päästetud, siis otsib ta innukalt Jumala tahet, erinevalt sellest, kes on juba pikka aega käinud kirikus ja vahest leigeks jäänud, kuna ei tea oma eesmärki. Lahendusi otsitakse eriti täbaras olukorras. Otsitakse lahendusi oma võtmeküsimustele, kuid ikka veel sageli kuskilt väliseid märke pidi juhtimist taotledes. Sest inimene on harjunud otsima neid väljastpoolt, mitte enesest. Kuid Jumala vaim asub inimese sees! Seespidiselt on inimeses kõik olemas selleks, et käia vaimus ja olla Püha Vaimu poolt juhitud ning ta on võitud.

Gideon oli väga täbaras olukorras ja üldse kogu Iisraeli rahvas sattus Jumala ees ebasoosingusse, kuna tegelesid baali kummardamisega. Issand võttis oma valitult rahvalt kaitse pealt 7-aastataks, mille tagajärjel naaberrahvad üha riisusid ja röövisid neid vahetpidamata, ööd ja päevad. Kuni ühel päeval ilmutas Issanda ingel ennast Gideonile. Ta ütles "Issand on sinuga, sina tubli mees!" Ha-ha-haaa! Mis tubli mees?! Gideon varjas ennast rüüstajate eest. Ka ei olnud ta midagi erilist korda saatnud. Kuid ingel ütleb talle: sina tubli mees! Gideon loomulikult võtab asja rahulikult ja ei tee sest välja, aga milline iroonia. Kas pole? Kuid Gideon on realist. Kuid ta on seda liigagi. Ta on pragmaatik!

Ingel andis talle ülesanded. Kõigepealt pidi ta maha kiskuma baali altari. Ta tegigi seda. Gideon sai selle tõttu uue nime: Jerubbaal. See oli talle n-ö kondiproov. Pärast seda täitis Jumal teda oma vaimuga. "Aga Issanda Vaim täitis Gideoni" võime lugeda salmist 34, Kohtumõistjate raamatu 6 ptk. Ja pange tähele, mida Gideon edasi teeb. Ta on saanud just Jumala Vaimu poolt täisvarustuse nö vaimulikuks sõjapidamiseks ja + reaalselt Jumal käib tema kõrval, aga Gideon paneb "villad välja" ehk teisisõnu tahab Jumala käest kinnitust. Kahekordselt. Kas see oli vale? Ei olnud. Aga kas see oli tarvilik? Ka ei olnud. Gideon on täis Püha Vaimu, kuid ikka veel otsib väliseid märke, mida siis Jumal talle extra korraldab. Täpselt nii on ka täna. Mitte midagi pole muutunud inimeste mõtlemises.

Inimesed saavad uussünnist osa. Paljud täidetakse pealaest jalatallani Püha Vaimuga ja nad ujuvad Jumala Vaimus nii, et see ajab neist üle, aga nad otsivad ikka veel väliseid märke. Välist juhtimist. Selle asemel, et kasutada oma kõige efektiivsemat relva, mis asub otse inimese vaimus, südames.

Jumala Püha Vaimu juhtimise usaldamine ja tema võidmisel käimine on inimeses kinni. Mitte Jumala taga. Inimese valikust sõltub, kas ta ikka veel otsib märke teistelt või ootab neid. Kinnituse saamine tugevdab usku, kuid ei ole hädavajalik. Kui sa tajud, et sa oled Vaimust juhitud, siis sa oledki! Sul ei ole vaja extra kinnitust - Gideoni moodi: luba ma katsun veel kord villadega! (Km 6:39). Keegi muidugi sel kombel ei ootagi kinnitust, aga ikkagi. Selline tegevus on tarbetu. Piibel kirjutab: "Teil on võidmine sellelt, kes on Püha, ja teil kõigil on teadmine!" 1Jh 2:20.

"Aga võidmine, mille te olete saanud temalt, püsib ju teis ning teil pole vaja, et keegi teid õpetaks; vaid nii nagu tema võidmine teid kõiges õpetab - see on tõde, mitte vale - ja nii nagu tema teid on õpetanud, nõnda püsige Kristuses" 1Jh 2:27. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed!

Allikas: Kristlik Mõttevõra

Enne kui Davidist, siis paar mõtet iseendast ja meist! Davidi post järgneb, paikneb all.

Mulle on sageli öeldud, et

• "Kuule, sa siin kirjutad selliseid vägevaid asju mida kõike teha, aga kas see on ikka võimalik?"
• "Kas sul on vägi ja meelevald?"
• "Kus on su viljad?"
• "Miks sa tänaval ei kuuluta?"
• "Kas see sõna, mida sa õpetad, kas sa ise ka selle järgi elad?" jt - väljakutsuvaid küsimusi.

Küsimused meelevallast.

Aga mind on õpetatud järgima Jeesust.

Piibel kirjutab kuidas seda teha. Küsimus meelevallast on igivana a´la "kes sa selline üldse oled" et sa selliseid asju õpetad inimestele? Kus sa said selle väe? Miks meie sinu meelevalla saamistest midagi ei tea?

Ja kui Jeesus oli pühakotta tulnud ja õpetas, astusid ülempreestrid ja rahvavanemad tema juurde ja ütlesid: "Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?" (Mt 21:23).

Küsimus polnud selles, et Jeesusel ei olnud meelevalda. Vaid selles, miks see meelevald ei ole saadud variseride (nt käte pealepanemise) kaudu. Miks "meie ei tea" sellest, kust sa selle said?

Kuid meile on antud kogu meelevald, seista rästikute peal - KARTMATULT - usus. Kahte pidi mõtlemata - ilma KAHTLEMATA! Panna vastu kuradile ja tema inglite väehulkadele ja kuulutada evangeeliumi, kõikide vahendite ja andide ja võimalustega, mis meie kätte on Jumal andnud. Seda tean mina. Nii usun mina.

"Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt" ütles Jeesus (Jh 10:18).

Ja Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust. (Mt 10:1) Ja Jeesus läkitas nad välja, andis neile ülesanded. Ta andis meelevalla veel ammu enne seda, kui nad said Püha Vaimu. Ja ütles: minnes kuulutage: Taevariik on lähedal! Nad tegutsesid Jumala nimel. Rahvahulgad kartsid ja ülistasid Jumalat, kes annab inimestele sellise meelevalla, kirjutab piibel Mt 9:18.

Ja Jeesus ütles neile: "Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Mt 16:18. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse (Jh 1:12).

Meelevald on kõigile, kes Jeesuse vastu võtavad. Mina olen tema vastu võtnud. Meil on õigus paluda Isa ees mida iganes meil vaja on "Jeesuse nimel". Jumal andis Jeesuse kätte kõik ja Jeesuse nimi on parim garantii! Isa juurde me saame Jeesuse tõttu. Meelevald on meil Jeesuse tõttu. Meil on õigus Isa ees meelde tuletada Jeesust. Ta ei saa seda mitte arvestada. Selle meelevallaga ma kuulutan kuradile lüüasaamist! Lahing on juba läbi. Võit on käes. Minu elu on veel ees, aga Jeesus võitis ära kurja. Meil on sama vägi ja meelevald.

Võibolla sa ei tea, et sa oled Jumala esindaja, kes Jeesuse nimel esindab Taevariiki siin - eestimaal, siis võta seda teadmiseks - ja võta vastu ka meelevald. See on sul olemas. See on sinu identiteet. Aga kui sa seda õigust ei kasuta, siis mitte keegi ei tea mitte midagi sulle antud meelevallast ja Püha Vaimu väest. Sul võib olla koolitunnistus, aga kui sa seda ei ütle oma tööandjale - ei kasuta seda, siis ta ei tea seda arvesse võtta. Ometi on sul see koolitunnitsus, mis annab sulle õigused. Kasuta oma meelevalda!

Aga David kirjutab täna:

---

MITTE IIALGI KARTES

Elades ja käies Vaimus oled sa pidevalt deemonlike jõudude sihtmärgiks ja nende poolt tagakiusatav. Kuid sa ei pea tundma hirmu ühegi deemonliku väe ees mitte kusagil ega iial!

Paulus oli pidevalt kiusatud deemonlike vägede poolt. Ta oli kuulutamas Pafose saarel, kui deemonid püüdsid sisse sõita: "Seal leidsid nad ühe juudi nõia ning valeprohveti nimega Barjeesus...kes pani vastu...püüdes maavalitsejat usust eemale pöörata." (Apostlite teod 13:6-8)

Barjeesus tähendab "Jeesuse poega" või "valguse inglit". Antud kontekstis oli see Saatan ise, kes püüdis Paulusele vastu seista. Kuid Püha Vaim tõusis esile apostli sees: "Aga Saulus...täis Püha Vaimu...ütles: "Oh sa kuradi poeg, täis kõiksugu kavalust ja kõiksugu kelmust, kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka Issanda sirgeid teid väänamast? Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb su peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!" Ja otsekohe langes Elümase üle pimedus ning ringi tammudes otsis ta talutajaid. Kui maavalitseja nägi, mis juhtus, hakkas ta uskuma, olles hämmastunud Issanda õpetusest." (Apostlite teod 13:9-12)

Paulus, olles täidetud Püha Vaimuga, purustas kõik pimeduse väed!

Sellest ainuüksi ei piisa, et sa kurvastad Saatana kiusamiste pärast! Apostlite tegude 16-ndas peatükis Paulus samuti kurvastas, mis tegelikult tähendas "häiritud olekut, rahutust". Ta lasi sel kesta üsna mitu päeva, kuni Püha Vaim tõusis ta sees ja ta käratas deemonlikele jõududele: "Nüüd aitab – küllalt! Jeesuse nimel - kaduge siit!" (vt. Apostlite teod 16:16-18)

Armsad, me nõustume liiga palju võtma vastu Saatanalt! Kuid varem või hiljem saabub aeg, kus ka meie peame tõusma Püha Vaimu väes ja ütlema: "Siit maalt ja küllalt! Ma käsin sind Jeesuse nimel – lase jalga!"

Kui sina võtad meelevalla ja käsid deemonitel kaduda, tõuseb Saatan su vastu kogu oma varustusega. Kohe peale seda, kui Paulus oli ajanud kurjad vaimud välja tolle vaevatud tüdruku seest Apostlite tegude 16:16-18, hakkas Saatan tegutsema. Ta õhutas kohu rahva Pauluse ja Siilase vastu ning korraga olid nad keset suuri raskusi.

Linna isandad lasid nad läbi peksta ja vangikongi heita. Ja iga piitshoobiga nende selgadel võin ma kuulda saatana häält, mis ütleb: "Nii et sa arvad end selle lahingu võitnud olevat? Sa arvad, et oled võimeline minu deemoneid välja ajama ja võtma meelevalda minu üle?"

Kuid kurat ei tundunud teadvat, et mida enam sa peksad Jumala sulast, kes käib Pühas Vaimus, seda enam kiitust sa temast välja peksad. Kui sa uputad ta raskustesse ja aheldad ta probleemide ning murede külge, laulab tema hoopis kiitust ja ülistust!

"Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid." (Ap.16:25)

Kui me tahame käia Vaimus, peame me ka uskuma, et Jumal on võimeline meid üleloomulikult vabastama igast Saatana sidumisest. Vahet pole, kui Jumal peaks selle tarvis kasvõi maavärina esile kutsuma, sest see on just see, mida Ta Pauluse heaks tegi: "Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla." (Ap.16:26)

Saatan püüab tuua su ellu kõige hirmuäratavama kiusatuse või katsumuse, millega sa eales oled silmitsi seisnud, sest ta tahab suruda sind süütunde ja hukkamõistu alla, kus sa lahkad end ribadeks. Kallis Jumala püha – sa pead tõusma Vaimus ja tõstma oma pilgu kõigilt oma olukordadelt ja ahelailt. Ära püüa kõike oma mõistusega aru saada, aga lihtsalt kiida ja ülista Jumalat, sest siis Ta kannab hoolt sinu vabastamise eest!

11. august 2010
David Wilkerson
 

---

Lisaks lugemist: Kas sul on vägi ja meelevald?

Allikas: Kristlik Mõttevõra

Üha enam kristlasi üle maailma kasutab usutoiminguteks kirikuhoone asemel online usuteenuseid, kuna neist saadavad virtuaalsed kogemused on mõjuvamad kui füüsiline lähedus.

Fääri saartel elav Hjalti á Lava otsis netis sobivat mobiiltelefoni, kui sattus online-kiriku kodulehele. Peagi sai temast LifeChurch.tv veebisaidi Church Online regulaarne külastaja. Tähelepanuväärne on siinjuures asjaolu, et "kirik" asub á Lavast umbes 6600 kilomeetri kaugusel USA-s Oklahomas, vahendas CNN.

Hjalti á Lava sõnul võimaldab veebikirik olla ühenduses teiste kristlastega ja jagada nendega oma usku. "Tehnoloogia võimaldab vaatamata riigipiiridele ja kultuuridele osaleda koguduse tegevuses," rääkis ta. Church Online'i saidilt ilmneb, et viimasel ajal on sinna sisse loginud kasutajaid 22 riigist.

Tekib küsimus, kas arvuti kaudu palvetamine suudab pakkuda inimesele täit rahuldust? Online-pastorid ja palvetajad viitavad saidi interaktiivsetele vahenditele ja sotsiaalvõrgustikele,  mis on ööpäevaringselt kättesaadavad ning annavad inimesele samasuguse kogemuse nagu vahetu kohalviibimise puhul.

LifeChurch.tv pastor Craig Groeschel selgitas, et kogu pere võib koguneda arvuti ümber ning üheskoos laulda ja palvetada. "Inimeste kirikusse meelitamise asemel me püüame viia kiriku nendeni."

Kuid online-kirikul on ka vastaseid. Oregoni pastori Bob Hyatti arvates kujutab online-kirik piisavalt suurt ohtu, kuna tekitab inimestes ettekujutuse, et selles on kõik vajalik olemas. Veebikiriku pooldajad aga ütlevad vastuseks, et proovige seda, enne kui hakkate kritiseerima. Nende arvates mõjub virtuaalne kogemus tugevamini kui kätepigistused ja kallistused.

Allikas

Eesti inimesed ootavad kirikult märksa enam sellest, mida see institutsioon praegu neile pakub, ütles uuringufirma Saar Poll juht, sotsioloog Andrus Saar.

"Inimesed tahavad rohkem selgust ja mõtestatust, nad tahavad rääkida õpetajatega oma probleemidest. Inimesed tahavad, et kirik tegeleks rohkem vaestega," rääkis Andrus Saar Vikerhommikus. Samas riigi siseprobleemidele ei peaks kirik küsitletute arvates tähelepanu pöörama.

Saar Polli ja Eesti Kirikute Nõukogu poolt läbi viidud uuringust selgub, et alates 1990. aastast on Eestis kasvanud nende inimeste arv, kes peavad usku enda jaoks oluliseks. "See on väga oluline trend. Teine on see, et on kasvanud nende inimeste arv, kes peavad ennast usklikeks," rõhutas Saar.

Taustana võib lisada, et Lääne-Euroopas on trend hoopis vastupidine, st usu osatähtsus väheneb. "Põhjuseks on kindlasti see, et Nõukogude ajal ei olnud usk sellel positsioonil, kus ta võinuks olla," selgitas sotsioloog.

Andrus Saar märkis, et usklikud ja mitteusklikud on ühisel meelel peamiselt argieluküsimustes, näiteks altkäemaksu probleemi või liikluseeskirjade täitmise osas. "Aga väga olulistes eetilistes küsimustes, näiteks kloonimise, eutanaasia või enesetapu küsimuses või teatud perekondlikes suhetes, on usklike ja mitteusklike vahel suured erinevused."

Huvipakkuvaks võib pidada seda, et usku oluliseks pidavatest inimestest (neid on üle 50 protsendi) käib kirikus suhteliselt väike osa ning ka igapäevaseid palvetajaid on nende hulgas vähe.
 

Allikas

Artiklis "Kas kümnis on kristlik?" tekkisid küsimused, kuidas kogudust ära majandada ja siinkohal nüüd kõigest juba lähemalt.

Kuidas siis koguda vabatahtlikke annetusi?

Eks ikka nii nagu koguduse liikmetel võimalusi on ja süda annetada lubab. Kuid seejuures tuleb rõhutada, et vabatahtlik annetus ei peaks olema peale sunnitud - kohustus. Koguduse liige ei pea vabatahtliku annetuse tulemusel seadma ennast majanduslikult ebasoodsamasse tingimusse kui teised inimesed.

Annetada saab ka suuremat osa kui võimalik on, selline on üks kiusatus. Kui siis keegi satub hätta pärast annetamist ning koguduse liikmed peavad hakkama teda üleval pidama, siis selline annetus ja mõtteviis on vastutustundetu - kui keegi annetab kogu oma vara, "võtab" selliselt kohustusi koguduse liikmetele. See on umbes sama olukord, kui keegi saab palga, ostab siis üle oma võimete kalli eseme ja järgmised kolm nädalat tuleb läbi ajada ilma rahata ning käib raha laenamas.

Mõistlik on see, kes talletab vara. Piibel kirjutab - "rumalad võtsid kaasa küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad". Rumalad ütlesid arukatele: "Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!" Nii on ka koguduses, koguduse liikmete kohustus ei ole kinni maksta teiste liikmete maj. rumalust. Küll aga tuleb toetada siis, kui keegi satub õnnetusse.

Mida kogudus selleks teha saab?

Loe edasi artiklit siit: Kuidas koguda vabatahtlike annetusi

Ühes keskkoolis jagati klassid inglise keele rühmadesse. Maarja valiti kõige tugevamate õpilaste rühma. Esimeses tunnis rääkis õpetaja oma ootustest ja andis kätte programmi, mille järgi nad hakkavad õppima. See tundus nii keeruline, et Maarja oli täiesti paanikas. Ta läks koju ja ütles isale, et see peab minema õpetajaga rääkima, et ta ei peaks käima kõige tugevamate rühmas.

Isa leppiski õpetajaga kohtumise kokku. Selle tulemuseks oli kokkulepe isa ja õpetaja vahel. Õpetaja tahtis väga, et Maarja jätkaks tema rühmas. Ta lubas, et ta paneb Maarjale inglise keele koondhindeks „5“, hoolimata tema tasemest. Tingimuseks seadis ta aga lihtsalt, et Maarja töötab tunnis kaasa ja teeb ära kõik kodused ülesanded. Maarja oli nõus. Ja arvake ära, mis oli selle tulemuseks? - Maarja kodused ülesanded olid ka tegelikult tehtud hindele „5“! Õpetaja oli võtnud temalt ära läbikukkumise hirmu. Selle puudumisel julges Maarja vabalt tunnis käia ja tal läks väga hästi.

Samamoodi pakub Jumal meile igavese elu. Paulus ütleb: „Meie elu on koos Kristusega Jumalas“ (Kl :3). Jeesus kinnitab: „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu“ (Jh 3:36). Lõpphinde annab Jumal meile armust, hoolimata meie tasemest! Meilt ootab Jumal aga lihtsalt, et me „osaleksime tunnis ja teeksime ära kõik kodused ülesanded“ – st et me peaksime regulaarset osadust Jumalaga ja elaksime Jumala tahte kohaselt. Ma soovin, et me teeksime omalt poolt kõik, et niiviisi Jumalale meeldida (1Ts 4:1)!

Allikas Kolgata kogudus

• See tähendab teha seda, mida Jumal ütleb, sellisel moel mis näitab, et ta on väärtuslik endas
• See tähendab Temale allumist sellisel viisil, mis muudab ta vapustavaks

``Sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!" (Mk 10:45)

Mõlemad need kirjakohad panevad rõhu Jumala andmisele ,kui me teenime.

Nii, et selline teenimine, mis näitab Jumalat väärtusliku ja vapustavana, on teenimine, mis tõeliselt teenib Jumalat, selleks järjepidevalt saades talt. Võtmetekst selle kirjeldamiseks on 1. Peetruse 4:11-

``Kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal
saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu.``

Mõne aja eest kõnelesin mõnedest Ilmutusraamatu kesksetest õpetustest.

Piibli viimane raamat – Ilmutusraamat – erineb teistest Piibli või vähemalt Uue Testamendi raamatutest. See on kirjutatud pildikeeles, selle jutustamisviis on hoopis teistsugune kui Esimeses Saamueli raamatus, Matteuse evangeeliumis või Rooma-kirjas. Kuid selles mõttes on Ilmutusraamat samasugune nagu teisedki Piibli raamatud, et selles ja selle kaudu Jumal kõneleb meiega.

Sooviksin meelde tuletada paari asja, millest Jumal Ilmutusraamatus kõneleb.

Selles maailmas on kahesuguseid inimesi – ja üksnes kahesuguseid. Niisiis võib kõik inimesed jagada kahte rühma. Ühed on Jumala omad ja teised on need, kes ei ole Jumala omad. On need, kes usuvad elavasse Jumalasse ja Tema Pojasse, ning on need, kes ei usu. On Jumala rahvas ja on need, kes ei kuulu selle rahva hulka.

Ilmutusraamat kõneleb sellest järgmise pildi abil: Jumala ingel tuleb ja märgistab teatud inimesed Jumala pitseriga. See Jumala pitser või märk ütleb, kes on Jumala oma. Need, kellel pole seda märki, ei ole Jumala omad [Ilm 7]. Teises kirjakohas räägib Ilmutusraamat sellest, et neil, kes ei ole Jumala omad, on teine märk – Jumala vastase, metsalise märk [Ilm 16:2].

Küllap me tahaksime sellest mõelda teisiti ja leidubki neid, kes õpetavad teisiti – et see olevat liiga mustvalge mõtlemine. Et inimesi ei või sel viisil kaheks jagada. Et peab olema teisi alternatiive kui see, et sa oled kas Jumala oma või ei ole. Või öeldakse, et lõpuks on kõik inimesed Jumala omad. Ei ole hea mõelda sõbrast või veelgi lähedasemast inimesest, kes lükkab Jumala tagasi, et ta ei ole Jumala oma. Kuid just nõnda õpetab Ilmutusraamat ja kogu Piibel. Niisiis Jumal ütleb, et on vaid kahesuguseid inimesi – Jumala omad ja need, kes pole Jumala omad. Ka sina kuulud ühte või teise rühma. Ja mina. Aga kumba rühma me kuulume?

Ma ei arva, et me teaksime, kus läheb piir. Et me võiksime igaühe kohta öelda, kas see või teine on Jumala oma. Kui Ilmutusraamat kõneleb Jumala pitserist, millega Jumala ingel tähistab need, kes Jumalale kuuluvad, siis vaevalt mõeldakse sellega midagi niisugust, mida meie võiksime näha. Kuid Jumal näeb oma pitserit ja tunneb enda omad ära.

Me võime olla suures ohus, kui arvame, et see asi pole nii ühemõtteline – et on vaid Jumala omad ja need, kes seda pole. Kui arvame, et see pole nii, siis arvatavasti hakkame üsna ruttu mõtlema ühest ja teisest asjast samal viisil kui teised. Hakkame uskuma samal viisil, nagu paljud teised. Hakkame toimima samal viisil kui need, kes ei ole Jumala omad. Kui nii läheb, on suur oht, et me loobume usust ja eraldume Jumala omadest.

Ma ei arva, et see, kes on Jumala oma, peaks mõtlema täiesti teistmoodi kui teised. Või peaks alati teistviisi talitama kui teised. Või peaks täiesti teistsugune olema kui teised. Paljudes asjades võib olla sama meelt ja võib toimida samamoodi nagu teisedki. Kuid on siiski asju, mille puhul tuleb teisiti mõelda ja toimida. Jumala oma kuuleb, mida Jumal ütleb – mida Ta Piiblis kõneleb. Mida Ta käsib ja mida Ta keelab teha, mida Ta enda kohta ütleb ja kuidas Ta õpetab uskuma. Need, kes ei ole Jumala omad, ei kuule, mida Jumal ütleb.

Ilmutusraamat kõneleb palju sellest, et Jumala omad on selles maailmas vähemus, pisike vähemus. Mõnikord võib olla teisiti. Ma ise olin täiesti tavalises koolis sellises klassis, kus Jeesusesse uskujaid ei moodustanud küll enamust, kuid siiski üsna suure hulga. Üldiselt on kristlased pisike vähemus. Seetõttu on sellele, millest äsja kõnelesin, kõva surve: me hakkame mõtlema, uskuma ja toimima nagu teised, kuna me ei soovi olla teistest erinevad. Kristlane ei või nii talitada. Tuleb kuulata, mida Jumal Piiblis ütleb, ja olla vajaduse korral teistsugune, teatud asjades erinev. Kui me nii ei talita, satume ohtu, et loobume usust.

Kes on Jumala omad? Ilmutusraamat vastab: need, kes on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres [Ilm 7:14]. Ilmutusraamat ei ütle, et Jumala omad on kõige silmapaistvamad – kõige julgemad, targemad, tugevamad, edukamad. Jumala omad on tavalised patused inimesed. Need, kes pole alati edukad. Kes pole alati suutnud elada õigesti, Jumala käskude järgi, kuid kes just selle tõttu vajavad, nad pestaks puhtaks Jeesuse veres. Jumala omad on need, kes on loodavad pattude andeksandmisele – sellele, mida Jeesus oma ristisurmaga saavutas. See on kaitse neile, kes on Jeesuse omaks ristitud ja kes Temasse usuvad. See on ka sinu kaitse, kes sa oled ristitud ja usud Jeesusesse. Sa oled Jumala oma.

Ilmutusraamat on paljude jaoks hirmutav. Leidub neidki, kes õpetavad Ilmutusraamatut nii, et nad hirmutavad oma õpetusega teisi. Kindlasti on Ilmutusraamatus selliseid asju, mis hirmutavad. Seal kirjeldatakse maailma ja seda, mis siin aset leiab, ja selles maailmas on hirmutavaid asju. Kuid Ilmutusraamatut mõistetakse absoluutselt valesti, kui see ennekõike hirmutab meid. Seda õpetatakse valesti, kui selle abil ennekõike hirmutatakse. Ilmutusraamatu ülesanne seisneb hoopis milleski muus. Selle ülesanne on julgustada, lohutada ja toetada. Kõige enam just julgustada.

Ilmutusraamat julgustab õpetama seda: see maailm on Jumala käes. Jumalal on selle maailma jaoks oma plaan. Ta juhib seda maailma nii, et Tema hea kavatsus täitub. Mida Jumal takistab, see ei sünni. Mida Ta tahab lasta või millel Ta lubab sündida, see sünnib.

Tulevikule mõeldes võime tunda hirmu – mis saab osaks sellele maailmale, minule, minu armsatele? Kui julgustav on öelda – see maailm on Jumala kätes. Minu elu on Tema kätes. Ja Tema hoolde võime usaldada kõik armsad inimesed.

See ei tähenda, et me ei pea ise siin maailmas või oma elus midagi tegema. Et me vaid ütleme, et asjad on Jumala käes ja sünnib Tema tahtmine. Just see, et asjad on hea Jumala käes ja et Ta viib selles maailmas täide oma hea kavatsuse, innustab ka meid tegudele. See innustab ja peabki innustama toimima hea poolt ja halva vastu.

Veel üks asi. Ilmutusraamatus on pilte, mis tahavad meile õpetada: tähtis on lõpptulemus. Ja mitte see, mis juhtub või mida kogetakse või saadakse kogeda enne lõppu. Lõpptulemus on see, et Jumal võidab. Ta teeb lõpu kõigele halvale. Lõpptulemus on see, et Tema omad pääsevad igavesse ellu, kus puudub kõik halb. Ja need, kes Tema tagasi lükkavad, lähevad hukatusse. Lõpptulemus on kõige olulisem ja seda silmas pidades tuleks meil hinnata, mis on kõige olulisem ja mis on vähem oluline.

Allikas http://meiekirik.ee, Tõlkis Veiko Vihuri

Inimestena oleme sellised huvitavad olendid, et me ei kipu midagi niisama põhjuseta tegema. Alati ja kõigil me tegudel on mingisugunegi sisemine või välimine põhjus. Ja sellisena elame me kõik oma elu.

Mis on aga see, mis inspireerib sind kristlasena? Loomulikult oleme ka kristlastena siiski erinevad inimesed ja meie ümber toimub palju erinevaid asju, milles vastavalt oleme osalised, pealtvaatajad jne. Kuid kristlastena on eranditult kõigil oma kutsumus ja teenimine, milleks meid ongi loodud. Kahjuks nii mitmedki ei vaevu aga leidma või otsimagi oma erilist rolli Jeesuse järgimisel. Lihtne ja mugav on olla lihtsalt "niisama" oma mulli sees, olla pealtvaataja, olla tarbija, olla südamelt leige.

Tundes Jeesust ja teades, mida ta meie eest teinud on, on võimatu olla leige! Mitte miski muu meie eludes ei ole suure ja määrava tähthsusega kui valik Jeesuse ja Tema järgimise osas. Apostel Pauluski imestas aeg-ajalt inimeste ükskõiksuse üle ning innustas ja aitas paljudel leida osaduse Jeesusega, milleks meid kutsutudki on.

Kutsungi sind üles leidma enda elus see, mille pärast Jumal sinu on üles leidnud. Leia endale regulaarselt aeg end vaimulikult kasvatamiseks, leia endale inimesed, kes on sinu vaimulik pere ja kus on usaldus. Otsi ja praektiseeri vaimuande, milles tõeliselt avastad vabaduse ja rõõmu. Lõpuks võid kogeda, et Jumal ise ongi see, kes sind innustab ja annab motivatsiooni. Ja nii lihtne see ju tõepoolest ongi! Mugavuse asemel leiad rahu ja rahulolu asemel täitud rõõmuga ning oledki uus loodu sellisena nagu sind on loodud. Kui vaja õpi uuesti Jumalat tundma - sa ju mäletad seda esimest armastust ja kogemist Temaga.

Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid
sa ometi külm või kuum!
Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan
ma su välja oma suust. Ilm 3:15-16

Tahaksin jagada teiega kokkuvõtet uurimusest, mille lõplikud tulemused avaldati sel aastal, ning mis käsitleb küsimust, kas geid suudavad kiriku pakutud vahendite abil oma orientatsiooni muuta.
Nagu mulle tundub, on kõigil "geide küsimuses" oma arvamus, aga konkreetseid viiteid läbiviidud uurimustele vähe.

Uurimuse viisid läbi Stanton L. Jones (PhD) ja Mark A. Yarhouse (Psy.D.) seitsme aasta jooksul Ameerikas 72 mehe ja 26 naise hulgas, kes olid kristlased ning soovisid kiriku abiga oma orientatsiooni muuta. Uurimuse eesmärk oli kinnitada või ümber lükata levinud hüpotees, et seksuaalse orentatsiooni muutmine on võimatu ning isegi kahjulik.

Uuringu tulemusena ütlevad autorid, et ligi 15% uuritutest suutsid mitte ainult vabaneda homoseksuaalsest kalduvusest, vaid väitsid ka, et on nüüd heteroseksuaalsed. Lisaks 23% väitis, et ei ole küll heteroseksuaalsed, kuid neis on kadunud homoseksuaalne tung. Lisaks neile niiöelda edujuhtumitele oli veel lisaks 29% neid, kes ütlesid, et nende homoseksuaalne tung on muutunud nõrgemaks, kuid nad ei julge veel väita, et on homoseksuaalsest orentatsioonist vabanenud. Seega vaid 27% uuritutest ei kogenud mingisugust pööret homoseksuaalsusest vabanemise suunas.

Üks uurimuse autoritest Stanton L. Jones rõhutab kokkuvõttes, et kindlasti ei saa väita, et katse inimese seksuaalset orientatsiooni muuta oleks kuidagi ohtlik või ebaeetiline, kuna mõnede inimeste jaoks on muutus tõepoolest võimalik.

Soovitan väga vaadata ka neil, kes inglise keelest vähegi aru saavad, uurimuse kokkuvõtet (või, miks mitte lugeda ka kogu uurimust) lugeda või ka vaadata alljärgneval aadressil:

http://www.exgaystudy.org/ex-gays/study-synopsis

Edastan Merlin Metsala kirja EEÜÜ listist, mis on hea ja kasulik ning südamesse võtmiseks igale kristlasele :)

Mõningaid mõtteid julgustuseks ja mõtisklemiseks - Kes me oleme?

Kristuses oleme me:

• Päästetud ja meil on igavene elu (Johannese 6:40)
  
• pühad (1 Peetruse 2:9)
  
• vabad (Galaatia 5:1)
  
• pojad (tütred) ja pärijad (Galaatia 3:26)
  
• Jumala perekond ja kirik (Efeslaste 2:19)
  
• Kristuse ihu liikmed (Kolossa 1:18)
  
• teenrid, teenijad (2 Korintose 4:5)
  
• Jumala tempel (1 Korintose 6:19)
  
• preestrid (Ilmutuse 1:5-6)
  
• Jumala sõdalased (1 Timoteose 6:12)
  
• enamad kui võitjad (Luuka 10:19)
  
• jüngrid (Johannese 19:7-8)
  
• jüngrite tegijad (Matteuse 28:18-20)
  
• suursaadikud (2 Korintose 5:20)
  

Kui keegi paluks meil selgitada, mida tähendab “armastada”, alustaksime ilmselt sõnadest “tunda sümpaatiat, kiinduda, ennast kellegagi siduda”. Kui püha Johannes võtab Piiblis kokku Jumala olemuse (1Jh 4:8, edaspidised piiblitsitaadid on samast kohast) – Jumal on armastus –, siis Jumala puhul tuleb armastuse määratlust täpsustada veel ühe sõnaga. Armastus on tegusõna. Mitte lihtsalt meeldumus või poolehoid, vaid teod, milles sisemine hoiak saab nähtavaks.

Muidugi võiks Jumalat iseloomustada ka teiste Piiblis leiduvate nimetustega, näiteks Looja, Kõigeväeline, Vägev. Aga eelkõige sõna “armastus” peegeldab Jumala olemuse üht vähem tuntud külge: haavatavust. Ilmselt oleme võinud midagi sarnast kogeda ka oma inimsuhetes. Tõelist valu võib põhjustada ainult see, keda sa armastad. Need, kelle suhtes sa oled ükskõikne, ei suuda sind ka eriti riivata.

Piibel on raamat, mis kaanest kaaneni räägib inimese ja Jumala vahelise armastuse loost. Kahjuks on juba üsna selle alguses, Piibli esimestel lehekülgedel kirjeldus sellest, millega vastas inimene Jumala, oma Looja armastusele – usaldamatuse, vastuhaku, patuga. Ja ometigi pole Jumala armastuse lugu sellega lõppenud. See on saanud nähtavaks lugematutes erinevates olukordades, milles Jumal üha uuesti annab märku oma armastusest. Sellest kõnelevad nii loodusnähtused ja ajaloosündmused kui prohvetid, inimesed, kes Jumalalt saadud inspiratsiooni ajel kuulutasid Tema tahet. Ja veel enam – armastuse pärast on Jumal saanud inimeseks. Püha Johannes jätkab: Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Justkui vastusena meie inimlikule nurinale, millega mõnele heasoovijale isegi oleme vastanud: räägi, räägi, mida sina minu elust ka tegelikult tead. Inimesena sündinud Jumal teab, milline on meie koorem.

Tõelisel armastusel ei ole tingimusi. Jumal ei sea oma armastuse eelduseks, et oleksime viisakad, õiglased, usklikud või ausad. Püha Johannes jätkab: Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid. Loomulikult pole Jumalale ükskõik, kas keegi käib ülestõusmispühade nädalavahetusel kõrtsis, askeldab peenramaal, läheb tantsupeole või taob kalmistul palli. Armastades võtab Ta riski saada haiget. Kui aga mõni inimene Tema armastust vastu ei võta, siis ei tohiks ta süüdistada Jumalat ka ebaõigluses. Joodikute, varaste, abielurikkujate ja mõrvarite jaoks pakub Jumal sedasama, mida ka neile inimestele, kes endi arvates pole mingit pattu teinud.

Ehkki oleme armastuse definitsioone juba varemgi hulganisti kuulnud, lisan siia veel ühe: armastada tähendab elada armastatu jaoks, tema pärast. Armastus saab teoks ohvris, loobumises endale meelepärasest, et anda ennast armastatule. Kahe inimese vahelises armastuses saab see nähtavaks kingituste tegemises – näiteks kui noormees kingib armastatule lilli või vanemad kingivad lapsele mänguasja. Jumala armastus meie vastu on teostunud samuti ohvris – Jumala Poeg on saanud inimeseks ja armastuse nimel ohverdanud oma elu meie eest. Püha Johannes ütleb: [Jumal] on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Jeesus sureb ristil, võttes oma õlgadele patu karistuse – surma. Kõigi inimeste eest. Ja kolmandal päeval äratab Kõigeväeline Jumal oma Poja taas ellu. Lootuseks kõigile inimestele.

Armastuse sümbolina kujutatakse tavaliselt südant. Kristlastele on armastuse sümboliks rist.

Allikas Meie Kirik

Tunnistagem: Jeesusel oli võimalus surmast pääseda! Nagu ka Sokratesel sajandeid varem. Nii pühendunud kreeklasele Ateenas kui ka kosmopoliitsele naatsaretlasele Jeruusalemmas pakuti teist võimalust.

Aga nad jätsid selle teadlikult kasutamata, minnes pigem surma. Äärmuslik?

Sokratese viimane kõne on läinud eetika ajalukku. Põhjendades oma valmisolekut teda hukkamõistnud ateenlastelt surmapeekri vastuvõtuks, kinnitas Sokrates, et on ja jääb lõpuni ustavaks Ateena linnakodanikuks, kelle sõnad ja elu eeskuju peavad kõnelema üht ja sama keelt kuni surmani. Integrity, ütleks selle kohta kaasaegne vooruseetika.

Samamoodi kõneles oma ristisurma möödapääsmatusest Jeesus. Eriti põhjalikult on ta mõttekäigud kirja pandud tema noorima õpilase Johannesega seotud evangeeliumi peatükkides 12-17.

Kreeklastele ütles Jeesus: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Pole võimatu, et kreeklased mõistsid seda lauset, nagu oldi lõppkokkuvõttes hakatud mõistma ka vana head Sokratest. Tema elu ja ka surm kandis paremat vilja kui tema elu vihkajate ja surmamõistjate oma.

Juutidele, kes Jeesust hukka mõistsid, ütles ta: “Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse. Ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma.” (Jh 12:46-47) Oma õpilastele kinnitas ta isiklikult: “Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Jh 15:12-13)

Kuna tema ristilemineku tahes-tahtmatu paratamatus neid masendas, tõotas Jeesus: “Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.” (Jh 16:20-22)

Nii kõneles Jeesus vahetult enne surma oma peatsest ülestõusmisest, samas andis ta oma surmatunnile suurema tähenduse kui tema surm ise: seeläbi pidi maailma sündima uus Inimene. Nii oli Jeesuse surmal elu enese tähendus. Tema rist pidi kujunema uuestisündinud elule ülestõusmise märgiks. Jumalagajätt Suurel Reedel pidi jäetama Jumalaga juba Suure Ülestõusmishommiku usus. Radikaalsemate veendumustega elulugu oleks raske inimajaloos jutustada.

Küsimuseks jääb: uskuda Jeesust või mitte?

Tagantjärgi ollakse paljuski targemad. Jeesuse surmaga silmitsi seisnud järgijatel polnud aga toona millelegi muule tugineda kui lihtsalt temasse uskumisele. Tõsi, nende usul oli ehk rohkem argumente kui Veerpalusse uskujatel. Nad uskusid, et tema isiksus on tema sõnade taga. Nad uskusid tema integriteeti. Aga samamoodi uskusid nad ka tema identiteeti.

Jeesus ütles oma elu viimasel õhtul: “Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.” (vt Jh 14:1-11)

Tõepoolest, Jeesuse tegevus oli täis tunnustähti. Tema sõnad läksid ikka ja jälle täide. Isegi surnutele võis ta öelda: “Tõuse üles!” Ja inimesed ärkasid ellu, teised said tagasi tervise ja uue elu võimaluse, kolmandad kogesid temasse uskudes enneolematuid muutusi eluliselt olulistes suhetes ja suhtumistes. Jeesuse järgimisest oli kujunenud tõeliselt elumuutev usuliikumine juba tema enda elu ajal.

Apostlite tegude raamat kirjeldab, kuidas see usuliikumine hiljem edasi levis — üle kogu toonase Rooma impeeriumi. Jeesuse õpilased kinnitasid koos pooletuhande tunnistajaga, et olid kohanud teda ilmsi ja füüsiliselt surnuist ülestõusnuna. Teised väitsid, et nende elu muutus, kui kohtuti Jeesusega temast jutustatud lugude või vaimse ilmutuse läbi.

Hiljem, kui tekkis kristlaste tagakiusamine, loobusid tuhanded Rooma aladel Jeesust oma elu Is(s)andana tunnistanud usklikud neile — nagu omal ajal ka Sokratesele ja Jeesusele — pakutud võimalusest surmamõistmisest pääseda. Nad järgisid usus Jeesust ja ohverdasid oma elu lunastamaks maailma paremale kui see, mida nendega tehti. Lõpuks hakkas see nii või teisiti kreeka-rooma ja juudi-kristlikule maailmale mõju avaldama.

“Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”

1. jaanuaril 404 AD toimus teadaolevalt viimane gladiaatorite võitlus Roomas. Samal ajal jutustatakse munk Telemahuse surmast, kes tuli südamesunnil Rooma, et kutsuda rahvast üles tegema lõppu mõttetute tapatalgute vaatemängule. Kaks suurt gladiaatorit olevat samal ajal areenil mõõgavõitlust pidanud, kui väike mees rahva seast alla amfiteatri äärde jooksis. Ta hüüdis: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”

Alul olevat inimesed kaasa naernud, arvates, et mungarüüsse riietunud kääbus on üks osa lõbusast vaatemängust. Siis aga hakati aru saama, et mees tahab tõepoolest veriselt põnevale surmavõitlusele lõppu teha. Teda hakati hurjutama, siis juba kättejuhtunud õunte ja munadega loopima. Lõpuks läksid lendu kivid. Tuhandete pealtvaatajate ees kivirahe alla sattunud kristlane ei lakanud aga hüüdmast: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”

Verisena vajus ta areeni äärele, lõpuks maha langedes. Viimse lausena enne viimset uinumist korranud ta läbi viimse hingetõmbe: “Lõpetage, Kristuse nimel…” Keiser Honorius, kuulnud Telemahuse traagilisest märtrisurmast, ei lubanud enam Roomas gladiaatorite võitlusi korraldada. Ühe surm osutus lunastavaks jõuks paljude elu heaks.

Suure Reede järgses maailmas on elul teine tähendus

Telemahuse surma järgses Roomas hakati elu hindama ja mõtestama teisiti kui varem. Samamoodi näikse olevat elu ja inimestega Jeesuse surma ja ülestõusmise järgselt jutustatavas maailma-ajaloos. Elul on täna teine tähendus.

Tabavalt sõnastas seda 1. sajandil kristlaste tagakiusajast Saulusest kristlaste apostliks Pauluseks saanud Rooma kodakondsusega juudi haritlane, kes kirjutas hulgi kreekakeelseid tekste ainiti selleks, et võimalikult palju inimesi tema elu muutnud sõnumit mõistaks: “Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!” (2Kr 5:14-20)

Loomulikult tõstatab taoline Jeesuse surma käsitus eksistentsiaalseid küsimusi, olgu 1. sajandil või 21. sajandil. Kuivõrd suri ta tõepoolest millegi suurema nimel kui ta ise? Teda paremini mõista püüdvad kristlased tunnistavad, et viimselt ei olegi see küsimus pelgalt ajaloofilosoofiline. See on elu sõlmküsimus igaühe jaoks isiklikult.

Kuidas? Kui küsida seda küsimust isiklikumaks minnes: kelle nimel Jeesus suri? Elu tähendust sügavamalt mõtestades ei saa kellegi surma küsimus olla liiga abstraktne, saati siis Jeesuse surma küsimus.

Kui ta aga tõepoolest suri mitte millegi muu nimel, kui meie endi nimel, inimeste nimel, meie inimeseksolemise uuestisündimise nimel, siis peaks tema surmast ja ülestõusmisest niisama rääkimise asemel ka selle järgi edasi elama. Elama kuni surmani mitte ainuüksi iseenda nimel, vaid ka Teise nimel, Jeesuse nimel.

Autor on eesti vaimulik ja University of Walesi doktorant.

Allikas Delfi

MA TEAN, KES MA OLEN
Ma olen Jumala laps .(Jh. 1:12)
Ma olen Kristuse sõber.(Jh 15:15 )
Ma olen ühenduses Issandaga .(1 Kor. 6:17)
Ma olen ostetud kõrge hinnaga (1 Kor 6:19-20)
Ma olen Kristuse tunnistaja. (Ap 1:8)
Ma olen maa sool ja valgus.(.Mat 5:13-14)
Ma olen Kristuse ihu liige.(1 Kor 12:27)
Ma olen igaveseks vaba hukkamõistmisest. ( Ro 8: 1-2)
Ma olen Taeva kodanik. (Fi 3:20)
Ma olen vaba kõigist süüdistustest enda vastu. (Ro 8:31 -34)
Ma olen lepituse käskjalg.(2 Kor 5:17-21)
Mul on ligipääs Jumalale Püha Vaimu kaudu.(Ef. 2:18)
Ma olen pandud istuma taevalikku olukorda Jeesuses Kristuses. (Ef 2:6)
Mind ei saa miski lahutada Jumala armastusest.(Ro 8:35-39)

Ma olen loodud, võitud ja kinnitatud Jumala poolt.(2 Kor 1:21-22 )
Ma olen valitud ja seatud vilja kandma.(Jh 15:16)
Ma pääsen ligi Jumalale vabaduses ja kindluses.(Ef 3: 12 )
Ma saan teha kõik Kristuse läbi, kes teeb mind tugevaks.(Fi 4:13 )
Ma olen tõelise viinapuu oks ja Kristuse elu kanal.(Jh 15: 1-5)
Ma olen Jumala tempel.(1Kor 3:16).

Ma olen Kristuses täielik.(Kl.2:10)
Ma olen õigeks mõistetud Kristuse läbi.(Ro 5:1)
Ma olen Jumala kaastööline.(Ef. 2:10)
Ma olen kindel, et head teod, mis Jumal on alustanud, saavad täiuslikuks.(Fil 1:5)
Ma olen päästetud ja andeks saanud (Ef 1:5)

Kiitus Issandale, et ma tean, kes ma olen!

Tuleb nentida, et kiriku ja kristluse ajaloos on tõepoolest asju, mis ei kaunista ei kirikut ega seda, mida kirikuis on õpetatud – ristisõjad on üks neist. Tuleb aga tähele panna, et ristisõjad ega muu sarnane vägivalla kasutamine ei esinda tegelikult seda, mida kristlus õpetab. On kahetsusväärne et „kristluse levitamise” sildi all on oma ambitsioone realiseerida püüdnud väga erinevate huvidega isikud ja liikumised.

Palju arutelu on olnud erinevate uskondade sallivuse ja respekteerimise kohta. Vähem nelipühi, baptistid, luterlased teemal, sest see pole eriti probleem aga rohkem moslemid, budaism, kristlus teemal.. Inimestel tekib tihti küsimusi, et miks nii palju religioone ning miks just kristlased väidavad kristluse ainuõigsust..