Pöördes. Nii ma käin siin mööda Piiblipäevade "Pöördes" noortefestivali peasaali pingiridade vahel ja kogen seda Jumala ligidalolu. Rahvas on rõõmus, ülistava ja austava meelsusega..väikeses linnas ja ülisuures saalis.

Võimas jõululugu sotsiaalvõrgustikus ehk lugu sellest, kui Joosepil ja Maarjal oleks olnud Facebook kontod.

Video ise on ülilahe, mis minumeelest ilmestab hästi seda, et Jeesuse sünnilugu pole mingi pühalik kauge muinasjutt, vaid puudutas paljude inimeste elusid, täpselt nii nagu see ka tänapäeval puudutaks. Maarja ja Joosep polnud mingi erilised pühakud, nad olid tavalised inimesed nagu meie, oma mõtete, murede ja rõõmudega.

Millisena näed sina Jeesuse sünnilugu? ;)

{hwdvideoshare}id=361|width=560|height=340{/hwdvideoshare}

„Minu erutus jõudis hirmuäratavasse kõrgusse. Ometi oli mu peale langenud lõputu vaikus, nii et ma vaevalt kuulsin omaenda hingetõmbeid. Äkitselt kostis tasast kohinat. See sarnanes kergele tuulepuhangule. Ja korraga – see oli unustamatu vaatepilt – täitis sinine valgus kogu Hauakambri. Sinine valgus keerutas ringiratast nagu tugev tuulepööris, mis juurib välja kõrgemaidki puid, haarab nad kaasa ja kannab minema. Püsimatu SININE valgus pöörles lausa valguse kiirusega ja seejärel liikumine aeglustus.

Ma nägin väga selgesti patriarhi sellest valgusest ümbritsetuna. Higipiisad voolasid mööda tema nägu alla. Põlvitades asetas ta oma sõrme püha raamatu kaanele, kus oli „küünal“. Vahepeal asetas ta Hauale neli kimpu küünaldega, igaühes 33 tükki. Kui salapärane VALGUS jäi püsivalt helendama, avas patriarh „küünla“ lehe ja hakkas palveid lugema.

Siis hakkas rahulik sinine VALGUS taas ärevalt liikuma. See oli kujuteldamatu ja kirjeldamatu pöörlemine, tugevam kui enne. Otsekohe hakkas see muutuma erevalgeks valguseks, nagu Kristuse kirgastamisel (Mt 17:2). Järkjärgult hakkas erevalge VALGUS võtma ketta kuju, mis oli särav nagu päike, ja jäi patriarhi pea kohal liikumatult seisma. Ma nägin, kuidas patriarh võttis oma kätte küünaldekimbu. Ta tõstis need ja ootas. Ta ootas tabamatu VALGUSE saabumist Jumalalt. Kui ta tõstis aeglaselt oma käed – mitte päris pea kõrgusele –, hakkasid püha õlilamp ja neli küünaldekimpu hiilgavat turma puudutades silmapilkselt põlema.

Mu silmad täitusid pisaratega. Ma tundsin oma selgroos värinaid, kogu mu keha lausa põles. Mul oli tunne, et lõõmava turma taltsutamatud leegid ümbritsesid mind. Kogu mu keha kattus higiga, minu mõistus, süda ja hing aga näisid olevat halvatud püha VALGUSE taevalikust ilmutusest.“

Nii kirjeldab oma kogemust 1926. aastal isa Mitrofanis, kes kahtlustest ja uudishimust aetuna peitis end Jeruusalemma Hauakiriku hauakabelisse, et olla tunnistajaks kristlaskonna suurimale imele – püha tule ilmumisele.

Püha tuli tänapäeval ja ajaloos

Püha tuli, kreeka keeles ?γιον Φ?ς (sõnasõnalt „püha valgus“), süttib ortodoksi kiriku kinnitusel üleloomulikul viisil igal aastal Vaiksel Laupäeval Kristuse Hauakirikus (ortodokside jaoks on see Ülestõusmise kirik), kui Jeruusalemma patriarh läheb pärast keskpäeva Issanda hauda palvetama. Kirikus ootavad teda sajad või tuhanded usklikud, nende seas ka teiste kirikute esindajad, et süüdata pühast tulest oma küünlad Issanda ülestõusmise auks. Teenistusriietes patriarh ja teised vaimulikud kõnnivad protsessioonis kolm korda ümber Hauakabeli, sellal kui koor laulab: „Sinu ülestõusmisest, oh Lunastaja Kristus, laulavad inglid taevas. Tee ka meid kõlblikuks siin maa peal Sind puhtast südamest kiita.“ Seejärel läheb patriarh pühasse hauda, et mõne aja pärast naasta põlevate küünaldega.

Enne kui patriarh Hauakabelisse siseneb, on võimud selle sulgenud ja hoolikalt kontrollinud, et sinna poleks jäetud lahtist tuld ega tulesüütamise vahendeid. Samuti kontrollitakse, et patriarhil poleks kaasas midagi, millega saaks tuld läita. Minevikus täitsid seda ülesannet moslemitest türgi sõdurid, tänapäeval Iisraeli võimuesindajad. Omal kombel etendavad nad rooma sõdurite rolli, kes seati Issanda hauda valvama (Mt 27:66).

Pangem siinjuures tähele kahte asja. Püha tuli ilmub alati Vaiksel (ehk Suurel) Laupäeval vana kalendri järgi, millest ortodoksid kinni peavad. Ja see antakse ainult ortodoksi patriarhile. Räägitakse, et 1579. aastal nõutasid armeenlased türklastelt (kes tollal Jeruusalemma üle valitsesid) õiguse ise Vaiksel Laupäeval Hauakabelisse minna. Kreeka patriarhi kirikusse ei lastud. Mõistagi ei suutnud armeenia piiskop küünalt läita, püha tuli ilmus aga Hauakiriku ukse juures, kus ortodoksi patriarh koos oma kogudusega palvetas.

Püha tuli ilmub niisiis spontaanselt ja tunnistajate teatel see ei põleta esimese 33 minuti jooksul (vt nt siit). Alles seejärel omandab leek tavalise tule omadused. On tunnistusi selle kohta, et tuli ei sütti üksnes Hauakabelis, vaid mõnikord süütab ka juuresviibijate käes olevaid küünlaid. Nils Christian Hvidt kirjutab: „Inimene, kes kogeb [püha tule] imet lähedalt, kui tema küünal süttib või kui ta näeb sinist valgust, lahkub tavaliselt Jeruusalemmast muutununa. Ja kõigi jaoks, kes on sellest tseremooniast osa võtnud, kehtib alati „enne ja pärast“ püha tule imet Jeruusalemmas.“

Kirjalikud teated püha tule kohta ulatuvad 4. sajandisse. Aasta 385 paiku räägib palverändur Aetheria (Egeria) tulede süttimisest Hauakirikus. Aastal 870 mainib seda frangi munk Bernard. Detailsemalt annab püha tule tseremooniast ülevaate vene abt Daniil, kes oli selle tunnistajaks 1106. aastal. Erinevaid teateid ja tunnistusi on veelgi.

Patriarh Diodorose tunnistus

Aga kuulakem ühe hilisema patriarhi tunnistust. Jeruusalemma patriarh Diodoros I (ametis aastatel 1981–2000) on kirjeldanud seda, mis püha tule ilmumisel toimub, järgmiselt:

„Kui kõik tuled on [Hauakirikus] kustutatud, sisenen ma kummargil Haua eeskambrisse. Sealt ma leian pimeduses tee alumisse hauakambrisse, kuhu Kristus maeti. Seal ma põlvitan pühas aukartuses paiga ees, kus Kristus pärast oma surma lamas ja kus Ta jälle surnuist üles tõusis.“

„Hauas loen ma erilisi palveid, mis on läbi sajandite meile edasi antud, ja pärast seda ma ootan. Mõnikord tuleb mul oodata paar minutit, kuid tavaliselt sünnib ime kohe pärast palvete lugemist. Seletamatu valgus hoovab välja kivist, millel Jeesus lebas. Tavaliselt on see sinakat värvitooni, kuid värv võib vahelduda ja omandada erinevaid varjundeid. Seda ei saa inimlike sõnadega kirjeldada. Valgus tõuseb kivist nagu udu kerkib üles järvest – paistab, nagu kivi oleks kaetud niiskusepilvega, kuid see on valgus.

Valgus käitub igal aastal erinevalt. Mõnikord katab see ainult kivi, teistel kordadel valgustab see kogu hauakambrit, nii et väljas seisvad inimesed näevad sisse piiludes terve hauakambri olevat valgusega täidetud. Valgus ei põleta – mul pole nende 16 aasta jooksul, mil ma olen olnud Jeruusalemma patriarh ja vastu võtnud Püha Tule, veel kordagi habe ära kõrbenud. Valgusel on teistsugune koostis kui tavalisel tulel, mis põleb õlilambis.

Teatud hetkel valgus tõuseb ja võtab samba kuju, milles tuli on erinevat laadi, nii et ma saan sellest oma küünla süüdata. Kui ma siis olen oma küünaldega tule vastu võtnud, lähen ma välja ja annan tule esiteks Armeenia patriarhile ja siis koptide omale. Seejärel annan ma tule kõigile inimestele, kes on kirikus.“

„See ime puudutab mind igal aastal väga sügavalt. Iga kord on see minu jaoks nagu järgmine samm pöördumisele,“ kõneles patriarh. „Ime on peaaegu nagu sakrament. See teeb Kristuse ülestõusmise meie jaoks kohalolevaks, nagu oleks Ta alles mõne aasta eest surnud.“

„Kristus tahab meile meelde tuletada, et Tema ülestõusmine on reaalsus ja mitte lihtsalt üks müüt. Ta tuli reaalselt maailma, et tuua oma surma ja ülestõusmisega vajalik ohver, et inimene võiks olla oma Loojaga taasühendatud.“

Oikumeeniline tähendus

Ortodokside jaoks on püha tuli mõistagi väga oluline – selles nähakse tõendit Jumala väest ja ligiolekust. „See mitte ainult ei sümboliseeri, vaid ka tõendab meie Issanda Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise suurt saladust. See täidab meid vaimse ja usulise ülevustundega. Suur saladus täidab kõikide põksuvad südamed usu, imetluse ja lootusega. Küsimus on reaalses imes, mis ei jäta kahtlusele ruumi,“ öeldakse Jeruusalemma patriarhaadi kodulehel. Küllap nähakse selles ka kinnitust väitele, et ortodoksi (s.t Jumalat õigesti austav) kirik on ainus tõeline Kristuse kirik. Erinevate riikide ortodoksidest palverändurid kogunevad seda Jeruusalemma austama ja viivad ühtlasi pühast tulest süüdatud laterna oma kodumaale.

Paljud katoliiklased ja protestandid on püha tule suhtes pigem skeptilised või ignoreerivad seda, pidades seda puhtalt ortodokside asjaks. Ilmalikustunud protestandid ei suhtu imedesse just eriti tõsiselt, kuid katoliiklaste jaoks on imed usu loomulik osa.

Metropoliit Timotheose sõnul oli püha tuli esimesel aastatuhandel nii Ida kui Lääne kristlaste ühine ime. Pärast 1054. aasta kirikulõhet kasvasid ortodoksid ja katoliiklased enam lahku, kuid isegi siis tuldi veel mõne sajandi jooksul seda imet ühiselt vastu võtma. Alles pärast 1246. aastat, kui ristisõdijate järeltulijad pidid Jeruusalemmast lahkuma, kujunes sellest puhtalt ortodokside (ja idakristlaste nagu armeenlased või koptid) püha sündmus. Pealegi tähistatakse ülestõusmispühi Idas ja Läänes erineval ajal ning ainult teatud aastatel langevad need kokku (nagu näiteks tänavu).

Peapiiskop Alexios ei näe siiski püha tule imes eeskätt õigeusu legitimeerimist Jumala poolt:

„Meie, ortodokside, jaoks on see ime pigem rõõmu allikas, mis juhib suuremale ühtsusele ortodoksi maailmas, ühendades meid selle sündmuse ümber. Aga mitte ainult. Ma isiklikult loodan, et see ime võiks äratada katoliiklastest kristlaste teadlikkust selles, mil kombel Jumal on elav ja tegutseb ortodoksi kirikus, nagu meie oleme teadlikud Tema kohalolekust ja tegutsemisest katoliku kirikus.“

„Kristus on üks ja teeb imesid kõigi oma laste jaoks. Kuidas ma sooviksin, et teadlikkus ühest Kristusest ja Tema imelisest loovusest motiveeriks meid, kristlasi, liikuma täieliku ühtsuse poole.“

Allikas Meie Kirik

Nägin täna varahommikul ühe prohvetliku unenäo, mis puudutab ka eesti võimalikku tulevikku. Pärast ärkamist selle süngevõitu unenäo peale teadsin, et pean selle viivitamatult kirja panema, sest see hakkas üsna suure kiirusega ununema. Nii ma siis kirjutasin selle üles umbes kell 5.30 täna varahommikul. Katsuge läbi ja pangu see meid rohkem muretsema meie Eesti saatuse peale. Ajad on kurjad ja asi hädaohtlik. palvetage meie maa tuleviku pärast!

Eile õhtul keerles mu südames mõte "prohvetite vaimud alistuvad prohvetitele" (1Kr 14:32) ja selleks oli ka põhjus. Eile lõuna ajal helistati ja kutsuti mind juba õhtul andma beeta loengut. Aga tavaliselt me ei võta vastu kutset, kui ma ei saa enne loengut välja puhata ja piisavalt aega ette valmistada. Õhtuks olin omadega väga kurnatud ja mõtlesin, las see prohvetluse mõte jääb siis hommikuks. Tegelen sellega hommikul. Enamasti ma ei tee nii, sest kui vaim midagi ütleb, siis reageerin ma viivitamatult.

Pühakiri selgitab toodud kirjakohas, et Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Ka kirjutab, olgu vait need, kellele ei ole lubatud rääkida (s 34). Enne seda selgitab, te võite ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja saaksid virgutust (s 31). Küsimus on siis selles, et Jumal on õnnistanud kogudust vaimuandidega ja need, kellel see and on, peaksid kasutama oma andi koguduse ülesehitamiseks. Ilmselt oli prohveteid kes prohveteerisid oma suure ego tõttu, arvates, pidades prohvetiamet suurimaks. Nende ego kaotas mõõdutunde selles ja ka kontrolli vaimu üle, rääkimata allumisest koguduse korrale. Pole raske arvata mis oli selle prohvetluse tagajärg.

Kuid mul on ka üks ilmne isiklik põhjus, miks ma sellest kirjutan. Kuid enne enne seda mõned tähelepanekud.

Mul ei ole andmeid teie kohta, aga mina olen kohanud inimesi, kelle tegevus tekitab koguduses lahkmeelt ja tüli. Nad on veendunud, et pastorid ei tea midagi, aga nemad teavad kõike, ka tõde! Kõik teised on löödud pimedusega. Kadunud hinged ja peavad parandama meelt. See kirjeldus on üsna leebe, läbi armastuse prisma.

On kuidas on, kuid ühtelugu kui ma seda kohtan, tõuseb mu südamest Jeesuse hoiatus "hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi on aga kiskjad hundid" kirjutab Mt 7:14. Ja nii ongi. Mida ma näen oma vaimusilmas? Need inimesed tekitavad pahandust, segadust, nad ei säästa kedagi, nende tegevusest ei leia head vilja. See on teine põhjus, miks ma seda teemat käsitlen ja tahan tähelepanu juhtida, et koguduse inimesed ei langeks valeprohvetite hirmutamise alla. Kiskjad hundid tunneb ära ähvardamisest, nad külvavad hirmu vaimu ja nendega kokku puutunud inimeste hinged said räsitud. Kuid hundid ei saa kaua üksi tegutseda, nad peavad leidma enesele mõttekaaslasi, jahipidajaid. Ja ärge kahelge üldse, seda oskavad nad teha suurepäraselt! Enamasti on neil oma toetaja(d), kes siis aitavad jahti pidada, aga kes hoolitsevad ka selle eest, et õli veel enam tulle valatud saaks.

Pildil: valeprohveti troon

Kui see kirjeldus tundus tuttav, siis tõenäoliselt võid sa küsida: "Mida siis tuleks ette võtta?"

Piibel annab mitu juhtmõtet mida teha. Esmalt võiks mõelda sellest. Pauluse kiri efeslastele (Ef 5:11) kirjutab järgmist. Esiteks "ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks". Mida see siis tähendada võiks? No näiteks seda, et katsuge läbi ja ärge sattuge nende isikute meelevalla alla. See ongi nende strateegia esimene eesmärk, halvata kristlase mõttevõime. Kui nad on suutnud teid juba ehmatada, siis tundke see ära! Kui te olete selle tuvastanud, siis proovige säilitada kaine mõtlemisvõime. Miks on vaja saavutada teie üle meelevald? Eks ikka seepärast, et teid kontrolli alla saada ja seejärel panna teid tegema neid samu tegusid, mida hunt soovib. Kuid nagu piibel kirjutab, nende viljadest tunnete te ära - need on viljatud! Kristuse ihu, kelleks kogudus ju on, saab rebitud tükkideks, olgu siis indiviidi tasandil või siis rivaalitsevate huvigruppide kujul kes ei kohku tagasi mitte millegi eest et saavutada omi eesmärke. Kuid mitte Jumala eesmärke.

Teiseks, ütleb pühakiri samas kirjakohas veel seda, "vaid pigem paljastage neid". Miks seda Paulus peab rõhutama? Eks ikka selleks, et nende kiskjate teod ei kannata valgust ja valgusesse toodud teole saab anda objektiivse hinnangu. See ei ole enam kellegi isiklik arvamus. Kui me kardame nendest asjadest rääkida avalikult ega juhi sellele ka inimeste tähelepanu, siis saavad hundid vabalt edasi jahtida ja kurja külvata. Kuid paljastamisel on veel üks mõte. Nimelt, see paralüseerib nende ego, ja kui tegu avalikuks tuleb, siis on võimalus, et nad hakkavad analüüsima oma vilju kui nad on deemonlikult seotud. Püha Vaimu ja Jumala valguses pimedus taganeb. Siis on lootust ka, et Vaim avab kiskja südame ja mõistuse aru saama pühakirjast, et vaimu mõõk ei ole naljaasi, vaid see on tõsine relv mis ei ole mõeldud vehkimiseks inimeste suunas vaid vaimuliku sõja pidamiseks. Sageli valeprohvetid usuvad südamest, et nad ajavadki õiget asja, kuid ma ei vaidlegi vastu. See ongi nii. Miks? Sest nende süda on rikutud! Nad usuvad kõike, aga nad unustavad, et ka kurjad vaimud usuvad Kristust, ka deemonid kardavad põrgut! Nad apelleerivad pühadusele, kuid nende teod ei vea seda valguse testi välja. Ma ei räägi siin inimeste (salmis sõna "neid") üle kohtu mõistmisest, vaid esialgu viljatute tegude paljastamisest.


Siit üks valeprohveti stiilinäide.

"Vabandan, et julgen veel norida, aga ... see on tõepoolest kohutav! "te olete siin lehel, sest see on MINU kogemuste tulemus..." ei ole! Otsisin midagi kristlikku, mida lugeda, aga see jama ajab ju lausa oksele! me ei saa meelitada inimesi Kristuse juurde, nad peavad esmalt Jumalaga kohtudes saama patutunnetuse ja meeleparanduse kaudu sisenema Jumala Riiki, kõik muud meetodid ei pane neid meelt parandama, me võime odava evangeeliumiga saada mõned pöörduma, aga nad ei jää püsima raskuste tulles ja tegelikult ei nende elu ega süda ei kuulu Jeesusele! Äkki sa oled ise ka veel tõeliselt pöördumata? sest see möga, mida sa oma mõtetena oma blogis avaldad, on tõesti hirmus ja kerge kiiksuga. Pane parem see jama kinni ja otsi tõeliselt Jumalat, anna oma elu ja süda Talle ja siis sa kuuled Jumala Püha vaimu häält ja Tema ütleb sulle, kuidas ja mida teha. Sellise jama jutuga parem ära raiska aega ja raha. Pane parem arvuti kinni ja tee midagi tõeliselt! Ja kui ma su vihale ajasin, siis oled sa vähemalt ehtne!"
annelka.
P.S. lingi sain lahti, aga ma otsisin, et kas on midagi veel enam, aga
ei - ainult "MINA, mina teen sinust suure ja ..." öäk!

***

Ps. Selle e-kirja sain ma eile (26.04.2010) ja mitte ainult selle kirja, ta saatis veel 2 kirja enne seda. Kirja autor tutvustab end kui Annelka või ka Annelka Kenppi. Mind hakkas see inimene huvitama. Ma vaatasin internetis ringi kellega võiks olla tegu. Siis selle nime alt leiab prohvetlusega seotud kirjutisi ka mujalt, üks terav väljaütlemine on ka Antti Looduse blogis.

Kokkuvõtteks - ärge olge ohver!

Üks viis kuidas testida kas prohvetlik ettekuulutus sinu suhtes on tõde või mitte, on lihtsalt anlüüsida seda, kas see mõte sisaldab salajast, mida prohveteerija ei saanud teada loomulikul viisil. Näiteks kui Taavet tegi pattu, siis tuli prohvet Naatan ja edastas info, mida Naatan ei saanud teada teisel viisil kui üksnes üleloomulikult. Seetõttu Taavet nägi, et Naataniga on tõsi taga, ning Taavet parandaski meelt. Kui aga Taavet oleks kuulnud mõne oma sõbra või lähedase teenri käest sama infot, kes siis sündmustes osales, kas ta oleks meelt parandanud? Naatan sai sõnumi Jumala käest ja sõnumi paljastas patu. Teatavasti läks see Taavetile ka midagi maksma.

Vaata ja kommenteeri artiklit Kuidas ära tunda valeprohvetit? blogis Kristlik Mõttevõra

Täna hommikul palvetades andis Jumal mulle nägemuse. Ta näitas mulle 

suurt, kogu maailma hõlmavat mobilisatsiooni.

Nägin ennast kõndimas mööda liivaranda. Äkki kuuldus valju kõminat, mis 

kasvas oma kasvamist. See ei olnud mere ega tuule poolt tekitatud hääl. 

Minu ümber oli täielik tuulevaikus. Meri oli sile nagu klaas. Sügav 

kõmisev hääl, mis meenutas kokkulangevate mägede purunemist, mürin, mida 

ma ei olnud kunagi enne oma elus kuulnud, tuli kaugelt teiselt poolt merd.

Ma usun ja tean ning olen varem kogenud, et Jeesus kõnetab igasuguses olukorras ja sellisel viisil, mida ma oskagi oodata aga ometi on see iga kord uus ja vapustavalt värskendav.

GLS konverents Tallinnas

Käin fotograafina paljudel üritustel pilte tegemas, et neid kajastada siin samas Kaev.net portaalis. Ja olin taas pilte tegemas ja seekord siis GLS konverentsil Tallinnas.

Oli konverentsi teine päev ja istusin lava ees pingil, olin palju pilte teinud ja mu pilk eksles ringi automaatselt nagu see ikka on, et tabada kohe aparaadiga seda, mis on väärt jäädvustamist. Konverentsi teine päev või mistahes sündmuse jätkupäev on selline, kus on raske head pilti teha. AGA siiski, tihti sellistes olukordades tulevad esile just need parimad pildid. Esimesel päeval pildistad kõiki ja kõike ja teisel päeval justkui ei ole midagi uut ja põrutavat, mida jäädvustada ning seega ma olen sunnitud rohkem mõtlema ja katsetama olema ka rohkem vaimulikult avatud, et rakendada loovust.. et siiski võiksin teha ka teisel päeval hea tulemuse. Ühesõnaga ma pean rohkem pingutama, et olla vähemalt samal tasemel kui eelmine päev :)

Ülevalgustatud. 2 minutit.

Istusin siis seal lava ees pingil ja jälgisin valgustusemängu lava seinal ja hakkasin mõtisklema valguse üle. Fotograafias on ju kõik asjad valguse ümber ja mõtlesin, et kas Jumalal on selle kaudu midagi ütelda, et iseenesest oleks ju tore, sest valgus nagu Jumala teema või nii .

Me kõik oleme näinud ülevalgustatud pilte aga kui ei ole, siis panin siia illustratsiooniks ühe ülevalgustatud pildi endast ja oma abikaasast. Olenevalt valgusest on näha kas palju detaile või vähe detaile. Pilt võib olla pime, ehk siis on kinni püütud liiga vähe valgust ja pildil pole midagi näha. Aga võib olla ka vastupidi, et on liiga palju valgust ja pilt on liiga valge ja pildil olevad detailid kaovad ära, sh näiteks loomulik kulmukorts või põselohuke või seinal olev plekk või kardina korts. Ülevalgustusega jääb detaile üsna väheks ning suure ülevalgustusega kaovad igasugused konarused, mis lõpuks sulanduvad valgusega. Üldjuhul fotograafid väga selliseid pilte ei taha teha, sest tahetakse ikkagi kõiki detaile kuvada ja esitada loomulikku ja tõetruud keskkonda.

Aga kui võtta nüüd minu elu... ooi kui palju täppe, kortse ja auke - kas ma tahaksin neid kõike avaldada ja näidata?

Jeesusesse uskudes kohtume Jumalaga kellest lähtub valgus. Ilmutuse raamatus räägitakse, et Jumala juures ei ole päikest vaid Jumalast endast lähtub valgus. Jeesus teab mu täppe, kortse, iseloomu "nuppe" ja patust lõhutud auke AGA kuna Jumal on armastus ja Temast lähtub valgus, siis Ta valgustab mind üle ja mu eksimused sulanduvad valgusesse. Jumala armastava armu tõttu olen ma puhas ja kortsudeta ning täiuslik - ise ma ei suudaks seda mitte kuidagi.

Ja nii ma siis seal istusin... pisarad silmis.. Jumal ja valgus. Ta tõesti räägib valguse kaudu ja isegi ülevalgustuse kaudu. Jumal on hea, ma olen armastavalt Jumalalt saanud ülevalgustavat armu.

See oli minu 2 minuti ülevalgustus, kus Jumal valis sellise keele ja olukorra, mis Ta hetkel nägi, et see mulle mõjuks ja jääks meelde, et minu suhe Jumalaga võiks olla värskendatud. Ja mul on selle kogemuse üle väga hea meel, mul oli seda kogemust vaja ja Jeesus nägi, et ma vajasin sellist julgustust, mis teavitab, et tema abiga saan ma paremaks. Ehk on siin midagi, mis Sind ka julgustab.

Soovin Sulle Jumala ülevalgustust.

Minu südames on olnud mitu päeva juba üks kirjakoht Ap tegudest, millest tahan teile kirjutada.

Võib-olla sa oled märganud oma elus perioode, kus mõni aeg läheb kõik sujuvalt ja sa mõtled: Jumal on tõesti minuga. Nii tõesti kui Jumal on olemas, ta on mind hoidnud eemal kõikvõimalikest probleemidest, eluraskustest, mul on kõik õnnestunud. Nagu piibel kirjutab: õige käsi käib hästi. Võib-olla on see olukord sulle tuttav.

Ma arvan, et ka apostel Paulusele oli see tuttav olukord ja kui me uurime tema tausta, siis tema puhul võime küll öelda, et ta oli üks edukas inimene, kõrgesti haritud, heast perest, valdas keeli, oli usklik (rõhutan!), ja igat pidi normaalne juut. Pealegi veel Rooma kodanik. Selle aja kontekstis võiks öelda, et Paulusel oli kõik see, mida üks hing oskas tollal tahta. See oli ka siis, kui toimus pööre, ehk me ju teame, et Pauluse pärisnimi oli Saulus. Kuid enne seda kui temast sai kristlane, oli ta innukas kristlaste vastane ja kristlaste tagakiusajate eestvedaja ning juht. Kes tegeles kristlaste vahistamise ja surmamisega enne kui Kristus isiklikult teda kutsus.

Ka oma kristliku elu alguses ei minetanud Paulus oma identiteeti, kuigi ta seda rõhutas, et ta on võtnud orja kuju ja ka apostlitest on ta vähim, keda ei tohiks nimetadagi apostliks. Sellele vaatamata, kui me uurime piiblit tähelepanelikult, siis ta nimetas end sulaseks või "bondslave". Kuid sulane ei olnud ori. Ori kuulus oma isandale. Paulus nimetas oma isandaks Kristust, ometi pidi ta korduvalt selgitama, et ta siiski pole selline ori, ta justkui on ori, aga samas ei ole ka. Kui Paulus käis oma esimesel misjonireisil, siis ta vangistati filiplaste poolt. Seal aga kasutab ta oma seisust ära. Ta ütleb, et ta on Rooma kodanik (Ap 16:37). See aga tähendas väga suurt õigust. Sa võisid nõuda kohut. Sind ei saanud lihtsalt süüdi mõista, sinu üle peeti enne kohut ja sul oli õigus nõuda ka Keisri kohut, mida ta hilisemas perioodil ka nõudis. Kuid Filipis inimesed kohkusid, kui nad said teada, et Paulus on Rooma kodanik. Kodaniku ei saanud vangi pista enne kohut mõistmata.

Paulus ei oleks saanudki kuulutada evangeeliumi vabalt üle Euroopa, kui tal poleks olnud kodakondsust ning sellega kaasnevaid õigusi. Ta oleks juba filipis vangi jäänud alatiseks. Sellele vaatamata, et seal juhtus ime, kus vangla uksed üleloomulikult avanesid. Valvur ärkas üles ja lõpuks oleks Paulus ikkagi kinni nabitud ja vangi tagasi pandud. Kuid Pauluse seisus seadis talle eelised teiste apostlitega võrreldes, kes olid ainult juudid. Võimud olid seadnud juutidele piirangud. Kuid Paulus võis teha mida süda kutsus. Ja ta tegi.

Nendes imedes, mida Pauluse läbi Jumal lasi juhtuda, võiks küll öelda, et vaatamata sellele, et ta sai korduvalt peksa inimeste käest, ometi oli ta väga edukas. Seda peegeldab tema teenistus. Ta tegi haigeid terveks, äratas surnu üles, kuulutas evangeeliumi, oli igas mõttes edukas ja võiks öelda kokkuvõtteks küll et Jumala poolt hoitud.

Meile vahel tundub, et Jumala hoidmine tähendab üksnes häid asju meie elus. Kuid see pole nii. Jumala hoidmine näiteks Pauluse elus tähendas ka ebameeldivaid asju. Paulus tunnistab, et mida rohkem temaga halba juhtus, seda suurem oli Jumala arm. Nii oligi. Nii on ka täna. Ometi on meil raske mõista, miks meid tabavad halvad asjad ja ebaõnnestumised. Paulusel ei olnud.

"Peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused" kirjeldab Ap 20:23 ap Pauluse sõnu.

Täpselt nii ongi. Sest ega katsumuste läbi Jumal kasvatas Pauluses tema iseloomu ja mida enam viletsusi, seda enam Paulus toetus Jumala armule ja kasvas vaimulikult.

Meile meeldib inimlikult mõelda, et Püha Vaim lohutab, õpetab ja annab ainult (!) meeldivaid asju. Kuid vähem on neid, kes teavad, et Püha Vaim annab ka "ahelaid ja viletsusi" kasutades ap Pauluse sõnu.

Kuidas sa tunned ennast täna? Kas sa ootad Jumala Vaimu käest ainult üksnes meeldivaid asju ja nõuandeid, või sa tead ka seda, et Püha Vaim keelab evangeeliumi kuulutamist (Ap 16:6), kui see ei ole sobiv aeg ja koht või sinu töö, mille ta tahab teistele anda. Kas sa allud Jumala Vaimu keeldudele (Ap 16:17) ja teed seda, mis Jumal tahab, isegi siis, kui see toob sulle katsumused? "Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks" ei tähenda mitte seda, et meie peame kinnitama Püha Vaimu korraldused, vaid panema tähele tema juhtimist ja tegema Jumala Vaimuga koostööd (Ap 15:28) nii, nagu seda tema jüngrid tegid.

Nii siis. Jumala Püha Vaim saab tuua meie ellu ka katsumused ja toobki kui vaja, aga seda saab vastu võtta tänuga ja sellesse saab suhtuda mõistlikult, mitte arvates, et Jumal on meid maha jätnud. Ei ole.

Jumal armastus ei ole otsa lõppenud. See on Jumala suverääne kasvatustöö, mida meie kui sulased, kes järgivad teda, saame teha erineva suhtumisega: täpselt nii palju kui vaja ja mitte grammigi rohkem; või saame teha suhtumisega, et kõik ma annan oma Jeesusele, kogu oma aja ja pühendumise - isegi siis, kui me elame oma tavapärast elu, me ei ole pastorid ja evangelistid või mõned teised tuntud tegijad, - aga me saame käia iga päev koos oma Jumalaga, nii heas kui halvas.

Paulus ütles, ma ei pea oma elu mingil viisil endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö (Ap 20:24) ja seda soovin ma eelkõige iseendale ja ka sulle armas blogi lugeja. Jumal õnnistagu sind ja hoidku sind! Jumal on hea.

Allikas:  Kristilk Mõttevõra

Eakas koguduseõde jagas minuga oma kogemust Jumala sõna lugemisest. Kirjakoht – Jeesuse palve Jh 17 – oli talle ammu tuttav, ent hiljuti avas Püha Vaim seda talle uue nurga alt. Jeesus mitte ainult ei palveta, vaid sõnastab palves evangeelse meetodi koguduse jaoks! Ta palub seal tulevaste põlvkondade koguduse eest, „et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud.“ Ja veidi eespool natuke teises sõnastuses: „et kõik oleksid üks..., et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.“

Usk, mis tõmbab maailma

Mis tõmbab maailma uskuma? - Jeesuse sõnutsi see, kui ta näeb armastavat ühtsust usklike hulgas. Millest tunneb maailm ära Jeesuse kui Jumala? - Jeesuse sõnutsi sellest, et tema lapsed on täielikult üks. Nähtav armastus usklike vahel on evangeelne meetod!

Inimlik on armastada endasuguseid, valikuliselt. Jumaliku armastuse tunnuseks on armastada kõiksuguseid, valimatult (st Jumala poolt meie kogukonda valituid): harituid ja juhme, jõukaid ja abivajajaid, tüütuid ja taktitundelisi, rahvuskaaslasi ja muulasi, väeteid ja vägevaid. „Armastus lepib kõigega, usub kõike, loodab kõik, talub kõike.“ Need sõnad kirjutab Paulus usklikevaheliste suhete kohta koguduses.

Meie koguduse kogemus kinnitab sedasama: inimestele on Jeesuse juurde tõmbavaks tunnistuseks see, kui nad näevad usklike kogukonnas ennastohverdavat jumalikku armastust, mis liidab kokku erinevad elulood ja isiksused. Selline armastus teeb imet!

Jagagem armastust, valimatult!

Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus

Meie esivanematele ei valmistanud mingit raskust aru saada "tarkade tähe" ilmumisest, nii nagu see kirjas on. Kuid tarkade tähe puhul levib vahel müstiline põhjendus või mõnikord üleloomulik selgitus. Kuid piiblis toodud kirjeldus tähe liikumisest puhul on tegemist loomuliku selgitusega, mis lähtub planeetide konstellatsioonist.

Loe edasi: Kolm tarka ja tarkade täht

Sureva inimese viimaseid sõnu peetakse tähtsaks, eriti tema viimast soovi, mis kuulub vaieldamatult täitmisele. Ka Jeesuse viimaseid sõnu peetakse väga oluliseks. Paljud inimesed kirjutavad üles lapse esimesed sõnad. Selle tarbeks on disainitud kaunid raamatud: minu esimene aasta. Ma arvan, et Maarja ja Joosep teadsid, millised olid Jeesuse esimesed sõnad, kuid piibel ei ütle selle kohta mitte midagi.

Millised sõnad leiab pühakirjast pärast Jeesuse surnuist ülestõusmist? Loe edasi >>

Valentinipäeval otsustas grupp Jõgevalt teha midagi teistsugust, nimelt jagasid nad armastust pulgakommmide kaudu.

Grupp ise kirjutab ettevõtmisest nii:
Me palvetasime, et Jumal annaks meile mõtteid, mida ja kuidas me võiksime koolis sõbrapäeva puhul teha. Jäi otsus, et jagame pulgakomme koos kirjakohaga: “Tõeline sõber armastab igal ajal.” Õp 17:17. Me ostsime 150 pulgakommi ja jagasime oma liikmete vahel ära, et klassis, kus meie käime, saaksid kõik selle pulgakommi.

Sõbrapäeva hommikul saime veel kokku ja palvetasime eesoleva päeva eest. Klassides läks jagamine väga hästi. Kõik võtsid pulgakommi rõõmsalt vastu ja tahtsid kallistada. Küsiti ka, mis see “õp 17:17″ seal tähendab.Saime öelda, et see on Piiblist. Minu klassist kaks tüdrukut ütlesid: “ahjaa, mul on ka kodus piibel olemas, et peaks vaatama, kus see koht seal Piiblis asub.” Andsime oma õpetajatele ka pulgakommi.

Üks õpetaja rääkis: ”Kas see tõeline sõber armastab igal ajal on Piiblist? Ma arvasingi, ma ka vahel loen seda, eks ma mõnikord otsin selle koha ka üles.” Üks meie liikmetest jagas pulgakomme ka õpilastele, kes olid kuskil aknalaua juures üksinda, nemadki said rõõmsaks. Hiljem tänasime Jumalat, et ta lasi meil nii hästi korda minna. Üritame midagi selle taolist veel koolis teha. :)

Allikas http://www.uusgeneratsioon.ee/

Kui ma nüüd hästi järgi mõtlen enda elu üle, siis minu eelis teistega võrreldes tekkis selle tõttu, et ma võtsin Jeesuse sõnu nii nagu need olid - sõna sõnalt. Kui ma sain teada misjonikäsust, siis ma olin valmis selle nimel välja minema kõike maailma nagu kirjutatud on. Kui ma usule tulin, tegutses kirikus noortegrupp, enamasti olid inimesed kiriku töös aktiivsed kaaslööjad ja ega minagi ei saanud siis sellest kõigest eemale jääda. Mind kutsuti osadusse ja peagi olin ma misjonigrupis, mis tegutses enamasti väljaspool kogudust. Aga pole kahtlustki, et mul ei olnud piisavat ettevalmistust ja puudus ka küpsus. Ka ei saanud keegi näha minus valmis iseloomu, ilma milleta ei lasta kellelgi sõna võtta ega kõneleda. Kõik ikkagi pöördus minu heaks. Tegelikult võisin ma olla soosingu all, sest ma ei tea öelda, et koguduses oldi kõigi teiste suhtes sama usaldusväärne. Ma ei pidanud saama enne paremaks kristlaseks! Kaugel sellest, aga millegipärast minu suhtes tehti erand. Ma ei tea miks, võibolla oli see lihtsalt Jumala juhtimine.

Kui rääkida tänasest päevast, siis ma ei näe neid inimesi, keda sedavõrd usaldatakse kui tollal minu suhtes käituti. Õnneks hoidis Jumal minust eemal ämbrid kuhu astuda, mingeid prohmakaid ma ei mäleta. Meenuvad ikkagi head sündmused. Ju siis sujus kõik kenasti. Aga miks ma sellest räägin?

Asi on selles. Et mul on ikka hullupööra vedanud, et tollal selline erand minu suhtes läbi läks. Sest enamasti kehtib kogudustes kirjutamata reegel, arvatakse, et inimesed ei ole väärt, et Jumal neid üleloomulikus kasutaks. Sellisel arvamusel pole üksnes koguduste vanemad, vaid ka koguduse lihtliikmed. Pole ka ime. Sest iga kord, kui inimene teenistusele satub, ikka ja üha korrutatakse, sa oled patune, kadunud hing ja paranda meelt. Sa pole veel midagi õppinud. Õpi nüüd seda ja teist. Aga õppepraktika? Seepärast on need inimesed ka loobunud otsimast, ega soovigi leida teenimisviisi või kohta kuidas koguduses kaasa aidata. Kui sa küsid neilt, siis saad vastuseks ka ebamäärase pomina: ma pole püha. Tegelikult kõik need inimesed ei ole Jumalale sõnakuulelikud. Pigem nad usuvad seda, mida neile koguduses õpetatakse, kui seda, mida pühakiri ühest või teisest asjast kirjutab. Nad ei otsi ammu enam vaimuande, kuna neile on koguduses mõista antud, et neil on üha rohkem ja rohkem vaja vaimulikult kasvada ja arendada oma iseloomu omadusi. Ka mina pole selles suhtes mingi erand olnud. Olen kaasahaaratud olnud sellest valest ja eksinud paljude suhtes. Kandes nad maha. Kuid Jeesus loodab ikka veel nende peale. Aga mida siis ütleb pühakiri?

Kui me nüüd läheme Jeesuse juurde, siis me ei näe mitte kusagilt, et Jeesus pidas kellegi iseloomu ebapiisavaks või mingil viisil takistuseks, et ta ei võiks minna kuulutada evangeeliumi, ajada välja kurje vaime, panna haigete peale käsi, palvetada inimeste eest ja tervendada neid Püha Vaimu väes. Otse vastupidi. Jeesus viskas oma jüngrid vette tundmatus kohas, korduvalt. Esmalt kaksteist jüngrit. Hiljem 72 jüngrit. Ka pärast seda andis korduvalt korraldusi, et jüngrid ühel või teisel viisil teenisksid inimesi. Need 70 olid õppimata mehed. Tavalised inimesed, nagu sina ja mina. Aga inimesed ekslikult arvavad, et evangeeliumi kuulutamine sinna juurde kuuluvate imedega, on midagi enneolematut, vaid vähestele, nn eriti pühadele usklikele kättesaadav või vähemasti midagi karjase ametiga sarnast. Kuid eksivad inimesed ja eksivad pastorid, kõik, kes nii väidavad.

Kas Jeesus küsis kellegi käest: "kaua sa oled usus olnud?" "Kas sul on koguduses ikka hea tunnistus?" "Kas sa omad ka vaimuande?" "Kas sul on tervendamise and?" "Kas sul on Püha Vaim?" Ei. Ta ei teinud midagi sellist. ainus mida Jeesus tegi oli see, et ta kuulutas pimeduse riigile avalikkku lüüasaamist ehk teisisõnu, ta andis väe ja meelevalla (Lk 9:1-2). Minge kuulutage, Taevariik on lähedal! (Mt 10:7) Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid jt. Mida jüngrid tegid? Läksid. Mis juhtus? Imed juhtusid. Miks, sest Jumal toetas seda oma tunnustähtedega. Kas need jüngrid olid Püha Vaimuga täidetud. Ei olnud. See juhtus alles hiljem. Aga tunnustähed järgivad kõiki kes seda kutset täidavad. Kõiki! Ka täna. Ka sind, armas lugeja. See kehtib ka täna. Sul on Püha Vaim, see on sinu suur eelis jüngrite ees. Mis juhtus? "Nii nad läksid välja ja käisid mööda külasid, kuulutasid evangeeliumi ja tegid terveks haigeid kõikjal." Siin ei ole öeldud, et üks haige sai juhuslikult terveks. Siin on kirjas, et tegid haigeid terveks kõikjal! Kõikjal. Saad aru?

Ma võin eksida, kuid pigem on mul kergem uskuda seda, et ka sinu suhtes on koguduses oldud ülemäära umbusklik. Ka sulle on õpetatud, et sul ei ole veel piisavalt palju vaimuande ja sa pole staažikamate silmis piisavalt väärikas et teenida. Siis tea, ma tühistan need arvamused ja kõik sinule öeldud sõnad, praegu ja just nüüd! Ole vaba! Sa oled sellest valest, mis sind on püsivalt kinni hoidnud püsivas ebaküpsuses. Sind on hoitud eemal väest. Ma tühistan selle sidumise sinu kohalt ja kuulutan sulle väge ja meelevalda! Sul on vägi ja meelevalt kuulutada ja teha kõiki neid imesid mida tegid ka jüngrid. Sa oled vaba teenima. Jeesus on andnud sulle meelevalla kogu rästikute sugu peal, sa võid võtta neid kätte, aga ükski neist ei saa sulle kurja teha. Sul ON meelevald. Samasugune meelevald teha kõike neid imelisi asju, mida tegid ka nood kogematud jüngrid, keda Jeesus välja läkitas. Tea seda, et ka nemad ei teadnud mitte midagi. Aga nad uskusid. Nad uskusid Jumala sõna. Selles usus nad läksid välja ja tunnustähed järgisid neid, samavõrd järgivad tunnustähed sind, kui sa hakkad nüüd tegutsema. Alusta kohe.

Sa ei pea olema kõikvõimalike andidega täidetud, sest Jumal on sinuga. Kui sa lähed, siis sa näed Jumala väe avaldusi. Sa ei pea saama paremaks kristlaseks enne, kui Jumal sind kasutada saab. See on kuradi vale! See on suurim valede vale, mis hoiab kinni koguduse kasvamist. Hoiab kinni ärkamist. Hoiab inimsei kinni nende hädades. Kuid sinule on antud meelevald aidata inimesi ja sind on kutsutud seda tegema. Seepärast leia üles oma visooon ja avasta eneses annid. Sina oled Jumala poolt valitud tööriist. Jumalal ei ole plaanis võtta kedagi sinu asemel. Tema valis sind! Ta päästis sind. Ta varustas sind oma meelevallaga. Ta annab sulle väe. Sina oled tema kuningriigi esindaja. Kas sa tead, et esindajal pole mitte ainult kohustused, vaid on ka õigused. Sinu õigus on tühistada kuradi teod ja kiskuda Jumala riik siia - maapeale, laiendada seda riiki ja selle riigi mõjuala enese ümber. Sul on piisavalt hea iseloom. Küll Jumal teab seda. Mina ei tea, milline su iseloom on, kes sa seda läkitust loed. Aga ma tean, et Jumal teab et sa oled piisavalt hea juba alates kutsumisest. Sa ei pea olema keegi teine. Sa oled ainulaadne ja hinnaline Jumala silmis ja Jumal ootab sind. Jeesus vajab sind, et kehtestada Tema riik. Sinu halastav süda ja kaastunne vallandab enneolematu Püha Vaimu võidmise, mida sa pole näinud eales oma silmaga. Sa saad nägema seda, sa saad ise kõige enam imestatud oma tegevusest, mida Jumal sinu käte abil inimestele teeb. Sinu võidmine tuleb koos teenimisega, ilma selleta aga jääks see välja arendamata. See ilmneb kohe, kui sa välja astud. Sinu võitud teenistus viib sind kokku väega. See muudab ka sinu iseloomu. See muudab sinu iseloomu enam kui sa oskad arvatagi. Kui vaim tuleb sind saatma kõikjale, siis see tuleb sinu peale ja ta ei tee imelisi asju mitte üksnes inimestele keda sa teenid, vaid see muudab ka sinu iseloomu, ta teeb sinust uue inimese. See võidmine, mida sa meelevalla all koged, voolab ka sinu sisse ja voolab sinust välja ning mõjutab inimeste elusid. Seepärast ära muretse oma südame pärast, Jumal muretseb ise selle üle. Usalda ennast Jumala hoolde. Kõik kes teenivad teisi, saavad ka ise kastetud ja joodetud. See tähendab uut elukvaliteeti. Sinus ärkab ellu uus kevad - inimene Kristus. "Ma ei tunne sind enam ära" ütlevad sulle inimesed ja sa ise imestad eneses toimunud muutuste üle. Aga ära imesta, Jumalal on kõik võimalik. Kõige suurem ime on sinu muudetud loomus. Armastus muudab kõiki, eranditult kõiki, kes sellega kokku puutuvad.

Sul ei ole õigust otsustada, millal sa alustad misjonikäsu järgimist (Mk 16:15). Sa ei saa otsustada selle üle, millal sa valmis oled. Sest Jeesus ütles "minge"! See tähendab, et tuleb minna nüüd ja kohe. Ta ei öelnud mitte kuskil, et kui teatud tingimused on täidetud, siis minge. Me võime lugeda, et nad läksid kohe. Pane tähele, et Jeesus ei palunud neil selleks oodata ka Isa Tõotust. Ja ka seda ei öeldud, et sina pead ootama. Aga öeldi: "Minge".

Sa oled selleks juba valmis. Sul on kõik mida sa vajad. Jumal õnnistagu sind ja Jumal kinnitab sind tunnustähtedega. Jeesus ütles, et kes usub, see teeb hoopis suuremaid tegusid. Ole selleks valmis. Uskujaid saadavad tunnustähed. Kes ei lähe välja, see ei usu, sellel ei ole tunnustähti. Nii nad läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega. Soovin sulle rohkesti õnnistatud teed!

Allikas: Mõttevõra

Tere kõigile, mul on tänasest päevast üks tore tunnistus. :) Nimelt otsustasime koos minu korterikaaslase Eva-Theresaga Tartust Tallinna poole hääletada. Enne seda tee ääres võtsime lühidalt aega ja palvetasime koos, et me ikka ilusti kohale jõuaksime ja et me saaksime ka olla tunnistuseks Jumalast, kui võimalik. Ootasime siis mõnda aega, aga kui üks noormees meid lõpuks auto peale võttis, oli sõit väga õnnistatud. Kuidagi läks jutt õppimise jt tavaliste asjade juurest ka EEÜÜ peale ja küsimus, mida juht mult küsis, oli: "Kas te korraldate ka mingeid kristlust tutvustavaid loenguid?". Ta tahtis soovitada neid oma religiooniantropoloogiat õppivale sõbrale. Kokkuvõtteks saime rääkida talle nii Christianity Explored'ist (mille eestikeelseks nimeks sai muide "Avastades Kristlust") kui vastata ta paljudele küsimustele kristluse ja kristlaste kohta. Usun ja loodan, et mitmed ta eelarvamused said murtud, ta huvi süvenes ja Jumal tõesti kasutas seda olukorda, et tuua teda kasvõi väikese sammukese endale lähemale. Palvetan, et ka tema sõber võiks jõuda "Avastades Kristlust" kursusele ja et Jumal teeks tema silmad lahti.
Nii et olgem avatud kasutama neid võimalusi, mida Jumal kingib. Sest ta tõesti kingib neid! Tahaksin ise olla tähelepanelikum ja mitte maha magada Jumala tahet. Üks hea tsitaat Dietrich Bonhoefferilt on selline: "Me peame lubama Jumalal meie asjadesse sekkuda. Tema tee ristub pidevalt meie omaga, mis muudab meie plaane. Ta saadab meie juurde inimesi nõudmiste ja palvetega. Me võime neist mööduda, olles omaenese tähtsate asjadega hõivatud. Selliselt toimides möödume meie teele seatud ristist, mis näitab meile, et mitte meie, vaid Jumala tahe peab sündima."

Tänapäeva ühiskond propageerib piitspeenike olemist. Näitlejateks ja modellideks eelistatakse kõhnasid inimesi, ajakirjad on täis erinevaid ekstreemseid dieedivõimalusi. Ühiskond on kaotanud kaaluküsimuses pea. Sellise asja tulemusena on paljudel inimestel tekkinud toitumishäired.

Oleviste noored Marita ja Karmen andsid videotunnistuse sellest, kuidas neil söömisega probleem tekkis, milline oli selle mõju tervisele ja sotsiaalsele elule ning kuidas nad haigusest Jumala abiga välja tulid.

Video idee on jõuda inimesteni, et nad võiksid teadlikud olla toitumishäiretest kui väga levinud vaimsest haigusest. Samuti soovime nõu ja abi anda inimestele, kes probleemi käes vaevlevad.

Allikas: Onoored

Marita ja Karmeni videotunnistus

Deemon ei ole vaimne olend muinasjutust, mütoloogiast või folkloorist, vaid reaalne olend, kes võib rünnata inimest igal ajal.

Kurjad vaimud võivad inimest rünnata igal ajal, emotsionaalselt, psühholoogiliselt, aga ka füüsiliselt. Siinkohal reaalne näide sellest, kuidas deemon ründab ja füüsiliselt siseneb inimese ihusse, mille tagajärjel toimub vaimuga seestumine.

Vaata videoklippe ja loe edasi artiklit: Deemon

Alllikas: Kristlik Mõttevõra

Möödunud reedel ennast treeningule sättinud jooksjat Tiidrek Nurmet tabas šokk: vasaku jala põlve lõi nii tugev valu, et joosta polnud võimalik. Kuus päeva enne kahe viimase aasta projektiks olnud EMi 5000 m eelvõistlust. Kas tõesti varisevad unistused kolinal kokku…

Nurme võttis kiiresti ühendust Eesti koondise arsti Mihkel Mardnaga, kes saatis Lõuna-Eestis viibiva mehe Tartusse kolleegi vastuvõtule. Diagnoos oli karm: vasaku põlvekedra ülemise kinnituse põletik. Põhjus – ülekoormus.

"Mäletan Jeesust. Seal olid kuldsed tänavad ja palju värve. Istusin Jeesuse süles ja tundsin end turvaliselt," kirjeldab praegu 11aastane Colton Burpo, kes seitse aastat tagasi toimunud operatsiooni ajal midagi imelist koges.

Burpode perekond oli aastaid tagasi väljasõidul Colorados, kui Coltonil hakkas kõht valutama. Arstide sõnul oli tegu gripiga, kuid koju Nebraskasse pöördudes tundis poiss end jätkuvalt haiglasena. Ka teine arst ei pannud poisile õiget diagnoosi, kirjutab WHNT.

Viimaks selgus, et Colton vajab pimesooleoperatsiooni. Vanemad palvetasid, et poiss operatsiooni üle elaks. Kõik läkski hästi, kuid vanemad tundsid, et nende poeg on pärast operatsiooni teistsugune. Autosõit haiglast möödudes tõi neli kuud kuud hiljem loosse selgust.

Kui isa Todd küsis Coltonilt, kas too tahaks ka haiglasse tagasi minna, vastas poiss: "Kas tead, isa, inglid laulsid mulle, kui seal olin." Todd meenutab, et poiss oli seda öeldes surmtõsise näoga.

Siit said alguse ka Coltoni lood taevast. Ta kirjeldas, keda ja mida ta nägi, nende hulgas ka vaarvanaisa, kes suri 30 aastat enne Coltoni sündi. Ehk üks šokeerivamaid oli poisi lause emale. "Ta läks ema juurde ja ütles: "Emme, mul on kaks õde."," kirjeldab Todd. Coltonil on vaid üks õde.

"Sinu kõhus suri beebi, eks ju?" päris Colton emalt. Kumbki vanem polnud poisile kunagi nurisünnitusest rääkinud.

Aja jooksul muutusid Coltoni nägemused üha reaalsemaks ning vanemate sõnul ei ole võimalik, et poiss selle kõik lihtsalt välja mõtleb. Burpod pole poja võimeid kunagi kahtluse alla seadnud, vaid on aktsepteerinud poja erilisust.

Kuna Todd on väikelinna kiriku pastor, julgustasid kirikulised Coltonit raamatut kirjutama. Ta kirjutaski teose "Heaven Is For Real". Nüüd on raamatust saanud New York Timesi menuk, mida on üle riigi müüdud miljoneid.

Algallikas

Lisan siia juhtumised Aafrikast, mis paneb mõtlema ja meenutab Jeesuse sõnu valvamise kohta...

Üks naine sõitis autoga mööda teed, kui nägi üht meest teeperves kõndivat. Püha Vaim ütles talle, et ta mehe peale võtaks, kuid kuna sealkandis on palju röövleid ja vägistajaid, siis naine ei kuulanud seda häält ja sõitis mehest mööda. Siis aga ütles hääl talle veel kõvemini, et ta mehe peale võtakas. Naine keeras tagasi ja võttis mehe küüti. Too oli pöördunud naise poole ja öelnud: "Jeesuse tulemine on lähedal!" Ja kadus siis. Naine oli väha hämmelduses ja sõitis lähedalasuva tolliputka juurde, kus rääkis seal juhtunust töötajatele Need ütlesid, et ta on umbes kümnes inimene, kes täna sellist lugu neile räägib.

Mul on jälle rõõm tõdeda, et see mis mul südames on, pole ainult minu südames!

Eile rääkis Jumala Püha Vaim minu südame vastu, et pane kirja sõnum. Pane teade üles oma blogisse. Jumal räägib minu vastu kogu aeg, kuid see nõue oli eriti rõhuline.

Nii nagu ikka, võtsin kuulekalt pliiatsi ja hakkasin siis saadut üles kirjutama, panin kirja kõik sõnad. Seejärel panin teksti kodulehele. See pidi olema püsivalt nähtav. Lisasin selle vasakule, vaata "SEDA ON HEA TEADA". Aga sõnum tundus mulle esmapilgul imelik, sest ma mõtlesin, äkki siiski pole see kõigile.

Tõestisündinud lugu sellest, kuidas satanist pöördub Jeesuse järgijaks

Elu on täis erinevaid keerdkäike. Mõned raskused tulevad me enda otsustest, mõned meie keskonnast, perekonnast, sõpradest. Kuid meie minevik ei defineeri meie tulevikku. Jumala arm, lootus ja võimalus saada lepitatud on meie iga ühe käes, olenemata me taustast või hetke olukorrast.

Satanist otsustab Jeesust järgima hakata

Minu usuletuleku lugu on alguse saanud minu sünnist. See, et olen praegu elus ja mõtlev inimene, on ime. Samas oskan seda alles nüüd õigesti hinnata.

Pärit olen usukaugest perekonnast ja kirikutesse sattunud pigem kontserte kuulama kui teenistustest osa võtma. Kooliajal oli kohustuslik käia igal jõuluajal Tallinnas Kaarli kirikus jumalateenistusel ja seejuures pidi pähe õppima Meie Isa palve ja seda kõva häälega lugema, teadmata, mida see tegelikult tähendas. Jeesuse lugu oli tuttav, aga kuidagi endaga ma seda seostada ei osanud. Siis tulin ülikooli Tartusse ja minu rühmakaaslaseks sai Mariliis (nüüdseks Tiidermann). Algusest peale sattusime grupiülesandeid koos tegema ja nii ta kutsus mind esimesel kursusel paarile Kolgata noorteõhtule. Kohale tulles oli see kogemus minu jaoks silmiavav – ma ei teadnud, et jumalateenistused võivad ka sellised välja näha. Varasem arvamus teenistuste kohta oli pigem midagi külma, kauget ja karmi, seetõttu sõbralik ja avatud, rõõmsate lauludega ja sügavate isiklike tunnistustega kogunemine oli midagi väga teistsugust. Kuigi ma juba siis tundsin kutset (teades alles nüüd, et see oli kutse), ei olnud aeg minu jaoks küps ja ma ütlesin mõttes: „Ei, veel mitte!“. Sellele järgnes tugev nukrusetunne, mis küll jäi tahaplaanile, aga ei kadunud. Miks ma „ei“ ütlesin? Alles ülikooli tulnuna ja iseseisvat elu alustanuna tundus vastuvõetamatu oma tahte ja elu millelegi muule, endavälisele ja tundmatule, allutamine.

Igal juhul läks aeg veidi edasi ja Mariliis kutsus mind kaasa Riiga ühele kristlikule-evangeelsele festivalile. See oli umbes poolteist aastat tagasi. Ka siis tundsin ma kutset, aga taaskord ei olnud ma veel pöördumiseks valmis. Toona tundus mitteaktsepteeritav mõte sellest, et kõik on patused, seejuures ka ma ise. Nüüd sellel talvel vastu kevadet kutsus Mariliis mind Alfa kursusele. Kuna idee mulle meeldis – saan süüa ja õpin ristiusu kohta keskkonnas, kus ei ole mingeid kohustusi – siis ka tulin. Ja Alfa kursus muutis mu elu. Olin eelnevalt tükk aega üritanud välja mõelda, mis on minu elus olulisim, aga ma ei osanud seda lõplikult paika panna. Siis, märtsi lõpus, Alfa väljasõidult tagasi tulles sain ma aru Jumala olemasolust ja kõikvõimsusest ning sellest, missugune osa võiks Temal mu elus olla. Tartusse tagasi jõudes sain ma päästetud Kolgata palvemajas. Sealt edasi on alanud põnev tee kristlasena, õppides koos Püha Vaimuga ja Jumala Sõna põhjal. Kuigi jätkuvalt on kiusatusi ja mõtlemiskohti, siis olen otsustanud kindlalt seda teed käia. Usun ja palvetan, et minu otsused oleksid alati tehtud, mõeldes Jumala tahtele enda elus.

Selle sügise Alfa kursusele Kolgata koguduses saab veel liituda. Täpsem info ja registreerimine:  ALFA Kursus Kolgata koguduses

Minu esimene jumalik puudutus oli ristimine esimesel eluaastal Urvaste kirikus aastal 1989. Peale selle mäletan veel lapsepõlves lapatud lastepiiblit, kuid sinnapaika jäi Jumala sõna ja õpetus. Olen alati uskunud Jumalasse, kuid pole olnud teadlik Tema järgi käimisest. Õnneks pole ma suutnud elus korda saata suuremaid rumalusi kui vaid tavalised poisikeste tembud. Minu kirikuskäimised said alguse alles 17aastaselt, kui käisin Tartu Pauluse kirikus leeris, kuid edasi elasin ma ikkagi tavalist maailma elu. Usk ja jumalakartus olid minus olemas, kuid ma ei osanud elada. Lõpetanud kutsekooli ja käinud ära sõjaväes, lendasin ma kodumaalt kaheks aastaks välja. Sellel ajal kasvasin, kujunesin ja õppisin ennast tundma ning samuti sain aru, et ma igatsen tegelikult elu, mida ma siiani elanud ei ole.

Tagasi kodumaale tulla ja uuesti sõpradega kokku saada oli muidugi mõnus, kuid elu tundus ikkagi tühi -minus ei olnud rahu. Mitte et ma oleks varem kogu aeg rahulik olnud, aga siis otsisin ma eriliselt enda kohta. Sõber Erkki Laul kutsus mind oma kogudusse Alfa kursusele. Ma ei teadnud, mis asi on Alfa, kuid ma ei peljanud minna: nagu kokku lepitud, nii sai ka mindud.

Ei läinud kaua, kui Jumal oli minus tööd teinud ja pannud minu hingele valesti elatud elu ja tahtmise muutuda. Alfa väljasõidul 15. oktoobril 2011 Põltsamaal sain ma päästetud. Pikka aega oli ikkagi raske aru saada, mis nüüd on, kes ma olen. Mis aga muutus, oli minu elu: samm-sammult olen ma ikkagi muutunud, tänu Jumalale!

Ma tean, et ma pean veel palju muutuma, ja suur töö on alles ees, aga nüüd on mul minna ainult paremaks ja karta pole midagi! Hetk, mil ma loen end kindlalt päästetuks ja Jumala lapseks, on 1. juuli 2012, kui toimus minu ristimine.

Selle sügise Alfa kursusele Kolgata koguduses saab veel liituda. Täpsem info ja registreerimine:  ALFA Kursus Kolgata koguduses