• See tähendab teha seda, mida Jumal ütleb, sellisel moel mis näitab, et ta on väärtuslik endas
• See tähendab Temale allumist sellisel viisil, mis muudab ta vapustavaks

``Sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!" (Mk 10:45)

Mõlemad need kirjakohad panevad rõhu Jumala andmisele ,kui me teenime.

Nii, et selline teenimine, mis näitab Jumalat väärtusliku ja vapustavana, on teenimine, mis tõeliselt teenib Jumalat, selleks järjepidevalt saades talt. Võtmetekst selle kirjeldamiseks on 1. Peetruse 4:11-

``Kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal
saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu.``

Religioonifilosoofia allegooria pimedatest meestest ja elevandist

Autor David A. Horner, teksti on kohandatud

On üks populaarne mõistujutt, mida kasutatakse näitamaks, et kõik religioonid suudavad Jumalat adekvaatselt kirjeldada. Eriti armastavad seda religiooniõppejõud, kuna see võrdsustab kõik religioonid ning näitab, et kõigi religioonide kirjeldused Jumalast on võrdselt „tõesed“.

Mõne aja eest kõnelesin mõnedest Ilmutusraamatu kesksetest õpetustest.

Piibli viimane raamat – Ilmutusraamat – erineb teistest Piibli või vähemalt Uue Testamendi raamatutest. See on kirjutatud pildikeeles, selle jutustamisviis on hoopis teistsugune kui Esimeses Saamueli raamatus, Matteuse evangeeliumis või Rooma-kirjas. Kuid selles mõttes on Ilmutusraamat samasugune nagu teisedki Piibli raamatud, et selles ja selle kaudu Jumal kõneleb meiega.

Sooviksin meelde tuletada paari asja, millest Jumal Ilmutusraamatus kõneleb.

Selles maailmas on kahesuguseid inimesi – ja üksnes kahesuguseid. Niisiis võib kõik inimesed jagada kahte rühma. Ühed on Jumala omad ja teised on need, kes ei ole Jumala omad. On need, kes usuvad elavasse Jumalasse ja Tema Pojasse, ning on need, kes ei usu. On Jumala rahvas ja on need, kes ei kuulu selle rahva hulka.

Ilmutusraamat kõneleb sellest järgmise pildi abil: Jumala ingel tuleb ja märgistab teatud inimesed Jumala pitseriga. See Jumala pitser või märk ütleb, kes on Jumala oma. Need, kellel pole seda märki, ei ole Jumala omad [Ilm 7]. Teises kirjakohas räägib Ilmutusraamat sellest, et neil, kes ei ole Jumala omad, on teine märk – Jumala vastase, metsalise märk [Ilm 16:2].

Küllap me tahaksime sellest mõelda teisiti ja leidubki neid, kes õpetavad teisiti – et see olevat liiga mustvalge mõtlemine. Et inimesi ei või sel viisil kaheks jagada. Et peab olema teisi alternatiive kui see, et sa oled kas Jumala oma või ei ole. Või öeldakse, et lõpuks on kõik inimesed Jumala omad. Ei ole hea mõelda sõbrast või veelgi lähedasemast inimesest, kes lükkab Jumala tagasi, et ta ei ole Jumala oma. Kuid just nõnda õpetab Ilmutusraamat ja kogu Piibel. Niisiis Jumal ütleb, et on vaid kahesuguseid inimesi – Jumala omad ja need, kes pole Jumala omad. Ka sina kuulud ühte või teise rühma. Ja mina. Aga kumba rühma me kuulume?

Ma ei arva, et me teaksime, kus läheb piir. Et me võiksime igaühe kohta öelda, kas see või teine on Jumala oma. Kui Ilmutusraamat kõneleb Jumala pitserist, millega Jumala ingel tähistab need, kes Jumalale kuuluvad, siis vaevalt mõeldakse sellega midagi niisugust, mida meie võiksime näha. Kuid Jumal näeb oma pitserit ja tunneb enda omad ära.

Me võime olla suures ohus, kui arvame, et see asi pole nii ühemõtteline – et on vaid Jumala omad ja need, kes seda pole. Kui arvame, et see pole nii, siis arvatavasti hakkame üsna ruttu mõtlema ühest ja teisest asjast samal viisil kui teised. Hakkame uskuma samal viisil, nagu paljud teised. Hakkame toimima samal viisil kui need, kes ei ole Jumala omad. Kui nii läheb, on suur oht, et me loobume usust ja eraldume Jumala omadest.

Ma ei arva, et see, kes on Jumala oma, peaks mõtlema täiesti teistmoodi kui teised. Või peaks alati teistviisi talitama kui teised. Või peaks täiesti teistsugune olema kui teised. Paljudes asjades võib olla sama meelt ja võib toimida samamoodi nagu teisedki. Kuid on siiski asju, mille puhul tuleb teisiti mõelda ja toimida. Jumala oma kuuleb, mida Jumal ütleb – mida Ta Piiblis kõneleb. Mida Ta käsib ja mida Ta keelab teha, mida Ta enda kohta ütleb ja kuidas Ta õpetab uskuma. Need, kes ei ole Jumala omad, ei kuule, mida Jumal ütleb.

Ilmutusraamat kõneleb palju sellest, et Jumala omad on selles maailmas vähemus, pisike vähemus. Mõnikord võib olla teisiti. Ma ise olin täiesti tavalises koolis sellises klassis, kus Jeesusesse uskujaid ei moodustanud küll enamust, kuid siiski üsna suure hulga. Üldiselt on kristlased pisike vähemus. Seetõttu on sellele, millest äsja kõnelesin, kõva surve: me hakkame mõtlema, uskuma ja toimima nagu teised, kuna me ei soovi olla teistest erinevad. Kristlane ei või nii talitada. Tuleb kuulata, mida Jumal Piiblis ütleb, ja olla vajaduse korral teistsugune, teatud asjades erinev. Kui me nii ei talita, satume ohtu, et loobume usust.

Kes on Jumala omad? Ilmutusraamat vastab: need, kes on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres [Ilm 7:14]. Ilmutusraamat ei ütle, et Jumala omad on kõige silmapaistvamad – kõige julgemad, targemad, tugevamad, edukamad. Jumala omad on tavalised patused inimesed. Need, kes pole alati edukad. Kes pole alati suutnud elada õigesti, Jumala käskude järgi, kuid kes just selle tõttu vajavad, nad pestaks puhtaks Jeesuse veres. Jumala omad on need, kes on loodavad pattude andeksandmisele – sellele, mida Jeesus oma ristisurmaga saavutas. See on kaitse neile, kes on Jeesuse omaks ristitud ja kes Temasse usuvad. See on ka sinu kaitse, kes sa oled ristitud ja usud Jeesusesse. Sa oled Jumala oma.

Ilmutusraamat on paljude jaoks hirmutav. Leidub neidki, kes õpetavad Ilmutusraamatut nii, et nad hirmutavad oma õpetusega teisi. Kindlasti on Ilmutusraamatus selliseid asju, mis hirmutavad. Seal kirjeldatakse maailma ja seda, mis siin aset leiab, ja selles maailmas on hirmutavaid asju. Kuid Ilmutusraamatut mõistetakse absoluutselt valesti, kui see ennekõike hirmutab meid. Seda õpetatakse valesti, kui selle abil ennekõike hirmutatakse. Ilmutusraamatu ülesanne seisneb hoopis milleski muus. Selle ülesanne on julgustada, lohutada ja toetada. Kõige enam just julgustada.

Ilmutusraamat julgustab õpetama seda: see maailm on Jumala käes. Jumalal on selle maailma jaoks oma plaan. Ta juhib seda maailma nii, et Tema hea kavatsus täitub. Mida Jumal takistab, see ei sünni. Mida Ta tahab lasta või millel Ta lubab sündida, see sünnib.

Tulevikule mõeldes võime tunda hirmu – mis saab osaks sellele maailmale, minule, minu armsatele? Kui julgustav on öelda – see maailm on Jumala kätes. Minu elu on Tema kätes. Ja Tema hoolde võime usaldada kõik armsad inimesed.

See ei tähenda, et me ei pea ise siin maailmas või oma elus midagi tegema. Et me vaid ütleme, et asjad on Jumala käes ja sünnib Tema tahtmine. Just see, et asjad on hea Jumala käes ja et Ta viib selles maailmas täide oma hea kavatsuse, innustab ka meid tegudele. See innustab ja peabki innustama toimima hea poolt ja halva vastu.

Veel üks asi. Ilmutusraamatus on pilte, mis tahavad meile õpetada: tähtis on lõpptulemus. Ja mitte see, mis juhtub või mida kogetakse või saadakse kogeda enne lõppu. Lõpptulemus on see, et Jumal võidab. Ta teeb lõpu kõigele halvale. Lõpptulemus on see, et Tema omad pääsevad igavesse ellu, kus puudub kõik halb. Ja need, kes Tema tagasi lükkavad, lähevad hukatusse. Lõpptulemus on kõige olulisem ja seda silmas pidades tuleks meil hinnata, mis on kõige olulisem ja mis on vähem oluline.

Allikas http://meiekirik.ee, Tõlkis Veiko Vihuri

Sageli võib kohata arvamust, nagu oleks kristlus (või mistahes usk) karguks nõrkadele. Tugev siis mõistagi selliseid karke ei vaja, ta elab „reaalset” elu ega vaja tuge mingisugustelt „väljamõeldistelt”. Viimases punktis on kristlus ühel meelel oponentidega – väljamõeldistest on tõepoolest vähe kasu. Lähemal uurimisel ilmneb, et Jumala „reaalsuse” kasuks on üsna tugevaid argumente, aga see on teine teema.

Sageli juhtuvad inimesed tõepoolest pöörduma Jumala poole just siis, kui nad (enam) „niigi hästi hakkama” ei saa. Selliseid olukordi ei saa ka kõige tugevamad meist lõplikult välistada, see ongi „reaalne” elu. On tähelepandav, et paljud inimesed ei saa eriti hästi „hakkama” surmaga, isegi siis, kui see neid vaid lähedalt riivab. Mõnikord on meil probleeme „hakkama saamisega”, kui meid tabab „teenimatu” ebaõnn aga ka õnn või lihtsalt suuremat sorti elumuutus. Ei ole midagi taunimisväärset, kui me niisugustes oludes Jumala poole pöördume. Paljude kogemused kinnitavad, et Jumal osutub vägagi reaalseks, kui teda siiralt otsitakse.

Terve selle aja jooksul, mil ma olen kristlane olnud, on selgeks õpitud nii mõnedki põhilised arusaamad. Kuid mõnikord kipuvad need meelest ära minema ja seetõttu tahangi teiega jagada paari lihtsat mõtet, mis mulle südamesse on läinud.

Kes otsib, see leiab - nii on Piiblis kirjas! see on kinnitav tõotus ka sinu jaoks. Jumala pakub päästet kõigile, vabastust iseendast Jumala jaoks. Kõige sellle võtmeks on Jeesus! kui usud, et Jeesus oma surmaga maksis kinni sinu patukoorma võla Jumala ees, siis tunnista seda palves ja palu Jeesust oma südamesse, et tema juhiks edaspidi sinu elu..

Ole julge! Jumal kuuleb palveid!

Kas Jumal on olemas? Kas on tõendeid Jumala olemasolu kohta? Järgnev artikkel pakub välja põhjuseid, miks uskuda Jumala olemasollu...

Autor: Brandon Markette

Surm ja suremine... surmahirm

Kui üldse on kogemus, mis on inimkonda ühte sidunud kogu ajaloo vältel ja üle kogu maailma, siis on selleks surm. Surm on miski, millega oleme kõik ühel hetkel silmitsi – ükski treeningprogramm ega dieet, meditatsioonitehnika ega rahasumma ei saa seda olematuks teha. Surma ees oleme kõik võrdsed.

Surma lõplikkus ning ebakindlus surmajärgse elu osas tekitab paljudes hirmu. Näeme seda kõikjal enda ümber, inimesed püüavad meeleheitlikult vananemisprotsessi peatada. Loodame, et järgmine tablett, järgmine operatsioon või järgmine geneetiline avastus on võtmeks, kuidas elu pikendada.

..aga sellepärast, et elu-copyright on Inimeselooja käes! Inimesel on valida, kas Jumalaga? või ilma?

Üldjuhul on nii, et kui keegi midagi loob, siis ta hoolib sellest ja tahab sellele loodule parimat. nii on ka Jumala ja tema looduga - inimesega. Jumal hoolib sellest, kelle ta on ise teinud!

Aga see teine variant, elu ilma Jumalata, on elu Saatana meelevallas. Nii palju, kui ma ise olen kogenud ja lugenud teiste kohta, siis Saatan kohe kindlasti ei hooli inimesest vaid lõhub, rõhub, kisub alla ja hävitab!

Nii, et kas ma tahan siis teha otsuse Jumala kasuks, kui see on võimalik või hakkan seda tahtma siis(peale surma), kui see pole enam võimalik?

Milleks mulle siis ikkagi Jumal? Jumal on teinud minu ja Sinu, ta hoolib meist ja tahab meile parimat ning praegu, elu elades on võimalik valida Jumalaga koos olevat elu.

{jacomment Disable}{jathumbnail off}Viinalembesed pereisad, kuritegevus, prügikastides tuhlavad inimesed, enesetapud, vägivald, tänavalapsed, majanduslik ebakindlus, hoolimatus, kasuahnus, kadedus, vihkamine - inimeste kannatustele ei näi lõppu tulevat.

Sellepärast on paljud inimesed tuleviku suhtes umbusklikud ja ebakindlad.

Tundub, et Jumal, kes selle maailma lõi, on meile selja keeranud.

See aga ei ole nii.