Selle aasta alguses kasutasin oma väikegrupis inglisekeelset materjali “The Significant Woman”. Olin sellest, kuidas Jumal minu enda ja terve meie grupi naistes selle kursuse jooksul töötas, lausa vaimustunud! Meie grupi väga positiivne kogemus julgustas mind asjaajamist ette võtma, et see kursus saaks eesti keelde tõlgitud ja kenasti trükitud. Nüüdseks on sama kursusega alustanud juba mitu gruppi üle Eesti. Loodan ja palvetan kogu südamest, et “Erakordse naise” kursus võiks innustada paljusid Eesti naisi olema Jumalaga väga lähedases osaduses ja elama tähendusrikast elu!

Mis teeb “Erakordse naise” kursuse eriliseks? „Erakordne naine” on piibellikel printsiipidel põhinev väikegrupi materjal, mis on loodud naiste jaoks, kes otsivad oma elule sügavamat tähendust.
Piibli tõdede, põnevate ülesannete ja isikliku arengu harjutuste abil ning grupikaaslaste toel saavad
naised õppida hindama oma unikaalsust ja väärtust Jumalas, avastada oma ande ning tegeleda põhiväärtustega, panna paika piire ja mis tähtsaim – värskendada (või alustada) lähedast suhet Jumalaga.

“Erakordse naise” grupis osalejad jagunevad mentorpaarideks, et üksteise eest palvetada ja aidata kursusel õpitut ellu rakendada.

“Erakordse naise” grupis osaledes saavad naised lugeda ja täita oma isiklikku õpperaamatut. Õpperaamatusse kirjutatud mõtted ja vastused aitavad igal naisel avastada, mis on tema isiklik kutsumus ja missioon, tema eriline osa Jumala plaanis.

Eesti keeles on saadaval osaleja õpperaamat ja juhendaja käsiraamat, milles on lisaks õpperaamatu tekstile põhjalikud ja praktilised juhtnöörid kursuse läbiviimiseks.

Kust saada endale "Erakordne naine" materjale?

Kui soovid “Erakordse naise” kursuse kohta rohkem infot ja/või väikegrupi materjale tellida, kirjuta See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Vaata klippi "Erakordne naine" esitlusest Olümpia hotellis

Abby Johnson, Unplanned: The Dramatic True Story of a Former Planned Parenthood Leader's Eye-Opening Journey across the Life Line (Salt River, 2011; 288 lk)

Küllap ammutab elukultuur kõige enam jõudu ja lootust sellest, kui aborti kaaluvad vanemad otsustavad oma lapse siiski armastusega vastu võtta, säästes nii teda vägivaldsest surmast kui iseennast sügavatest hingehaavadest. Ent aeg-ajalt saab elukultuur üle maailma veel erilisi kingitusi julgete inimeste näol, kes on olnud abordimasina teenistuses, kuid pööranud sellele selja ning asunud kaitsma sündimata beebisid ning nende perekondi.

Teame mitmeid selliseid lugusid. Hiljuti lahkus meie seast ilmselt üks väga erakordse elukäiguga inimestest, dr Bernard Nathanson, kes – olles olnud  vastutav enam kui 75 000 abordi eest (sealhulgas omaenda lapse aborteerimise eest), abordiideoloogia tuline edendaja ning vabade abordiseaduste „isa“ – muutis oma eluhoiakuid kardinaalselt pärast ultraheli kasutuselevõttu. Nähes, mis abordi käigus emaüsas toimub, otsustas dr Nathanson hakata „taltsutama seda džinni, mille ta ise oli purgist välja lasknud“. Tema film The Silent Scream kujutas endast läbimurret, mida hinnatakse kõrgelt tänaseni.

Selles reas seisavad veel Dr Anthony Levantino, Dr Stojan Adasevic, Carol Everett ja mitmed teised, kes on maailmale oma julge pöördumisega nähtavaks teinud aborditööstuse destruktiivse olemuse.

Viimati astus nende sekka Abby Johnson, maailma suurima aborditegija Planned Parenthoodi endine abordikliiniku direktor, kes sarnaselt dr Nathansoniga muutis meelt seejärel, kui oli ühel tavalisel tööpäeval tulnud appi ultraheliga jälgitava abordi toimepanemise juurde. Johnson pidi hoidma ultraheli aparaati, et nii abordiarst kui ka ta ise näeks, kuidas pisikene inimene vaakumaspiratsiooni käigus tükkideks rebitakse ning ema üsast välja imetakse.

„Kui ma võtsin ultraheli sondi enda kätte, ei oleks ma võinud kuidagi aimata, mismoodi järgnevad kümme minutit raputavad minu väärtuste alusmüüri ja muudavad tervet minu elukäiku,“ kirjutab Johnson.

Abby Johnson alustas Planned Parenthoodi vabatahtlikuna juba tudengipõlves, õppides psühholoogiat ja hiljem magistrantuuris nõustamist – ja seda siira veendumusega, et aitab sel viisil kriisisituatsioonis olevaid naisi. 2005. aastal palkas Planned Parenthood ta ametlikult tööle ning temast sai pereplaneerimisprogrammide juht ning Planned Parenthoodi eestkõneleja meedias. Hiljem edutati ta Bryani kliiniku direktoriks Texases. Kaheksa aastat oli ta maailma suurima abordipakkuja ideoloogia vankumatu advokaat – nii patsientide, avalikkuse kui ka omaenda abikaasa ees.

Kuigi mitmed kokkulangevused panid Johnsoni endale ebamugavaid küsimusi esitama – nendest olulisim oli ehk Planned Parenthoodi finantskriis, mis paljastas rahavoo tõelise allika, nimelt jõudsalt töötava abordisüsteemi, ning aktualiseeris vajaduse selle intensiivsuse järele –, ei mõistnud Johnson päriselt, milles ta oli aastaid osalenud. See muutus päeval, mil ultraheliaparaadi ekraani jälgides sai kõik piltselgeks. Järgnes kannapööre, mille tulemusel sai abordikliiniku direktorist mõne päevaga ületee „teisel pool rindejoont“ asuva elupooldava organisatsiooni Coalition for Life vabatahtlik.

Abby Johnsoni raamat on silmiavav jutustus maailma kõige suurema abordimasina sisemaailmast. See on haarav tõestisündinud lugu kriisit ja pöördumisest ning meenutab igal leheküljel, et ka kurjuse kõige pimedam sügavik on avatud tõele.

Frank Pavone on oma eessõnas raamatule suurepäraselt sõnastanud ülesande, millega on silmitsi kõik elukultuuri eest seisjad, kes soovivad ehitada sildu sarnaste lugude sünniks kui Abby Johnsoni oma:

„Igaüks meist on osa sellest tervenemise protsessist – kutsutud nägema, et inimesed, kes otsustavad abordi kasuks, ja ka need, kes seda läbi viivad ning edendavad, ei ole meie vaenlased. Pigem on nad vaenlase vangid. Meie ülesanne on neid mitte hukka mõista vaid vabastada. Mõistame hukka nende teod, kuid võtame nad vastu kui vennad ja õed.“

Allikas http://www.decivitate.ee/, Artikli autor Maria Joanna Madise

Lõpetage palvetamine! – dr. Stephen R. Crosby „Sword of the The Kingdom“ 24.09.2012 /tõlgitud lühendatult „Quit Praying“ swordofthekingdom.com/

Me ei pea palvetama nende asjade pärast, mida Jumal oma sõna läbi on juba selgesõnaliselt ilmutanud. See on enamikule teist kindlasti kuum uudis. Ometi on seda printsiipi regulaarselt eiratud teist enamiku poolt ja kuritarvitatud paljude heatahtlike ja mõningate mitteheatahtlike usklike poolt.

On kohatu palvetada kui Jumal ootab meilt tundlikku kuulekust. Ma kohtun regulaarselt kristlastega, kes kasutavad pseudo-vaimulikku palvekatet, et varjata oma meele-parandamatust, iseenda tahet, mässumeelt, sõnakuulmatust ja hirmu tundmatu või selle ees, mida nad ei saa kontrollida ja valitseda. Hirmunud „kontrollijad“ ütlevad alati, et „meil on vaja rohkem palvetada“ ja seda muidugi neile soodsamas suunas.“Prohvetlike“ usklike hulgas esineb erilist vaenamist. Sellega mõtlen ma kristlasi, kes nii nagu mina, usuvad, et Jumala häält võib lunastatud inimliku vaimu läbi endiselt kuulda ja eristada. Suletud kaanon ei tee Jumalast tumma.

Usklikud toimivad tihti manipulatiivses vaimus kui nad ütlevad et: „Ma olen palvetanud selle pärast ja Jumal on mulle öelnud, et ma pean ....“ See ei ole vastastikuse respakti ja dialoogi keel. See on vaimulik ultimaatum, vaimulik väljapressimine. On võimatu suhelda inimestega, kes kasutavad sellist keele tüüpi, ilma üle astumata kogu nende palveelu ja enesetaotlusliku vaimulikkuse. Kuidas saame meie võistelda Jumalaga? Kuidas saan mina või saad sina anda mingeid lähteandmeid inimestele, kes usuvad, et Kõigeväeline on ilma kahtluse varjuta neile rääkinud? Sa ei suuda jõuda hingeni, kes on end lukku pannud väljendiga: „Jumal ütles mulle.“

See on tavaline karismaatiline zargoon, mida kasutatakse, et hoida teisi neist neile mugaval distansil ja õigustada end juhul, kui mingi arvamus millegi tegemiseks võib üles kerkida meie peas. Te ei pea palvetama kas hüljata oma naist või mitte, tegelda maksupettusega, omada suhet või teiste selliste tobeduste pärast. Vastus on EI! Lõpeta palvetamine!

(+ näited erinevatest olukordadest)

Need ei ole mitte üksikud juhtumid. Inimesed, teil ei ole võib-olla mingit aimu sellest korruptsioonist ja nõmedusest, mis toimub suletud uste taga „liidrite tasemel.“ Paljude põhjuste seas vajab see viis kuidas me oleme käitunud „juhtkonna“ suhtes põhjalikku ülevaatust.

Te ei pea palvetama mõningate asjade pärast. Vastus on EI ja kui niinimetatud „linna väravahoidjad“ on nii kanapimedad ja teadmatuses .... siis mida võib see öelda kõikide meie pretensioonide kohta nende vaimuliku tähtsuse, selle ja teise „lõiketeraks“ või vaimulikuks „väravahoidjaks“ olemise osas? Milline ekskrementide kuhi.

Paludes tundide viisi, et Jumal tooks „ärkamise“, päästaks hingi või mis iganes me tahame, et Ta meie heaks teeks, on kasutu kui Tema on nõudmas meeleparandust või lepitust. See on ka osaliselt õige, mis puutub inimeste vahelistesse suhetesse. Kergem on rääkida ja palvetada ühtsuse ja ärkamise pärast, kui olla ehtne ja esiteks tegelda lõhedega suhetes, mis takistavad ühtsust!

Isiklikust ristilöömise kogemusest läbiminekul ei aita teiste palved, mis on mõeldud õnnistamiseks ja selle vältimiseks. Usklikud, mittepühitsetud armu ja kaastunde anniga, eksivad selles sageli. Sentimentaalsed palved, mis baseeruvad olukorde inimlikul analüüsil ja hingelisel igatsusel hoida inimesi raskuste eest, on tihti vastuolus Jumala lunastavate eesmärkidega. Me peame alati palvetama tarkuses ja kooskõlas Jumala perspektiividega. Kuna me ei tea kuidas palvetada, siis just seetõttu asub meis Püha Vaim – õpi tundma Teda ja lase Temal palvetada sinu läbi.

Lõputu palvetamine ühe ja sama probleemi pärast või pendeldav tegutsemine võib olla katteks uskmatusele, passiivsusele, hirmule, pelglikkusele ja ustavuse puudumisele. Kuna Jumal nimetab usku teoks, siis on kohatu jätkata palvetamist. Tegutse ja ära palveta!

Mooses Punase mere ääres on selle kohta klassikaline näide. Seistes silmitse võimatuga, hüüdis ta Jumala poole. Jumal noomis teda tema palvete tõttu ja veenas teda kasutama seda, mis oli tema käes. Moosese sau võib esindada paljusid asju: meelevald, võidmine jne. Lihtsalt see esindas seda, mis talle oli juba antud ja mis oli effektiivne ja läbi proovitud. Uskliku jaoks on see Jumala Sõna, tema sees asuv Vaim, meie ühendus Temaga ja üksteisega ja meie kindlustunne Tema poegade ja tütardena.

Kõhklemine/ebakindlus ja otsustamatus ei ole Vaimu viljad – parem olla julge ja otsustav, mis kompenseerib vead, kui et olla paindumatu ja õige tagantjärele! Otsustamatus on otsus. Jumala julgustus Joosuale polnud „ole ettevaatlik ja hoolikas“, pigem oli see „ole julge ja tugev.“ Inimesed, kes nõuavad „rohkem palvetamist“ võivad olla alistunud inimlikule (või deemonlikule) vaimule, mis nõuab absoluutset kindlust igas üksikasjas enne kui usus välja astuda. See on perfektsionismi religioosne manifestatsioon, kohitsetud vaim, mitte jumalik voorus. Usus käimise tee sisaldab alati teatud ebamäärasust ja riski.

Mis iganes põhjustel on paljud koguduses/ekklesia/ selles osas tõsiselt kahjustatud. Muutus, risk ja Jumalale ustav olemine on rohkem kui nad emotsionaalselt, vaimulikult, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt suudavad käsitleda. Kui konfronteerida neid usule vastamise nõudega, siis see mõjutab neid isiklikult ja nende kannatused on lähedal isiksuse desintegratsioonile. Need armsad inimesed peavad saama abi, tervenemist ja vabastamist, kas siis suveräänselt otse Jumalalt või siis kompetentsete teenistuste vahendusel.

Pragmatism on kogudustes tihti maskeerunud tarkuseks. Paljude usklike meeled on sügavuti immutatud maailmaliku ja kultuuriliselt tingitud tarkuse, mõistlikkuse ja ettevaatuse põhimõtetest, mis esinevad jumaliku voorusena. Maailma tarkus on saatanlik ja ülemäärane ettevaatlikkus on hirmu kaitsev mantra.

Jumalik tarkus ja usk on kaks kehtivat piibellikku voorust, alahoituna jumaliku disaini pinges. Need on nagu tuulelohe ja nöör: tarkus on nöör, mis võimaldab usu tuulelohel tõusta ja püsida parajal kõrgusel. Usu tuulelohe hoiab ära, et tarkuse nöör ei oleks maaga seotud. Terve kristlus nõuab mõlemat.

Ometi on Uues Testamendis peamine usk, kui ülim ja igavene voorus. Usk on tooraine, millest on puudus ja mida Jumal otsib oma inimestes maa peal. Kui me peame eksima, siis parem eksi julge usuga – see on see, mida Jumal otsib.

Sobimatu palve on lihtsalt lihaliku meele mäss Jumala vastu, maskeerituna religioosse rämpsuga. Seespool toimiv risti töö ja sees olev Püha Vaimu and on Jumala varustus ja abinõu. Jüngrid palusid Isandat õpetada neid palvetama (Lk 11:1-13). Ta lubas, et Isa annab lõppude lõpuks Püha Vaimu, kui me järjekindlalt seda Temalt palume. Meis on sama kindlustunne ja veel rohkem, sest Õpetaja ja palve Vaim on nüüd meie sees, igavesti kuni ajastu lõpuni.

Lõpetagem mõtetused! Pangem kinni ülivaimulik kõnepruuk. Olgem ehtsad inimesed ja ärgem katkem oma sõnakuulmatust palvetega.

Dr. Stephen R.Crosby

www.swordofkingdom.com

Patrick Howarth, Attila. Hunnide kuningas. Inimene ja müüt (Olion: Tallinn, 2000). Inglise keelest tõlkinud Epp Tamm.

Patrick Howarthi raamatut hunnide kuningast Attilast hakkasin lugema mitmel põhjusel. Attila raamatut võib lugeda, kui sissejuhatust vanaaja lõpu ja keskaja alguse kohta, mis sest et hunn Attila suri 23 aastat enne praegu ajaloolaste poolt kokkulepitud keskaja algust. See oli aeg, kui toimus Suur rahvasterändamine ja kui Rooma impeerium oli juba jagunenud kaheks ning Lääne-Rooma keisririik elas oma viimaseid päevi. Peapõhjus selle raamatu lugemiseks oli aga see, et soovisin täpsemalt teada, kuidas õnnestus paavst Leo I Suurel 452. aastal Mantova lähedal asuva Mincio jõe ääres veenda hunnide kuningat Rooma ründamisest loobuma. See on teema, mis inspireeris Rafaeli looma 1514. aastal kuulsat maali pealkirjaga Dialogo tra Leone il Grande e Attila.

Inglismaal Esimese maailmasõja ajal sündinud Patrick Howarth (1916–2004) oli Oxfordi Ülikooli haridusega mees, kes on kõige muude asjade seas toimetanud ka väljaannet Baltic and Scandinavian Countries ning olnud saatejuht BBC Raadio 3-s. Teise maailmasõja ajal oli ta seotud organisatsiooniga Special Operations Executive, mis oli Suurbritannias 1940. aastal moodustatud Saksamaa Teise maailmasõja käigus okupeeritud riikides poolt diversioonioperatsioonide ning vastupanuliikumise läbiviimist ettevalmistanud ning juhtinud organisatsioon. Ta on kirjutanud raamatud Phoenix: Undercover: The Men and Women of the SOE (2001), Undercover: Men and Women of the Special Operations Executive (1980), George VI: A New Biography (1987) ja Intelligence Chief Extraordinary: Life of the Ninth Duke of Portland (1986). Raamat Attila, King of the Huns: The Man and the Myth ilmus esmakordselt 1994. aastal. Selle teose eessõnas kiidab autor oma abikaasat, kes räägib oma emakeelena ungari keelt, millest oli palju abi Ungariga seotud hunn Attila elu uurimisel.

Raamatus on 30 peatükki. Teoses räägitakse hunnide rahvast, Attila hunnide kuningaks saamisest, sissetungidest Prantsusmaale ja Itaaliasse, Katalaunia lahingust, paavst Leo I Suure kohtumisest Attilaga, tema surmasjaoludest pulmaööl just nagu ka Attila tähtsusest Ungari ja Itaalias ajaloos.

Raamat on hästi ja loetavalt kirjutatud. Kõige huvitavam oli minu jaoks peatükk „Attila ja paavst“, kus räägitakse, kuidas paavst Leo I Suurel 452 Mantova lähedal asuva Mincio jõe ääres õnnestus veenda hunnide kuningat Rooma ründamisest loobuma. Attila võttis paavsti ja teda saatnud kahte senaatorit vastu sundimatult telgis lamades. Paavst Leo kõneosavus, tema piiskopirüü ja majesteetlik välimus olevat avaldanud Attilale sügavat muljet. Kohtumise haripunktis olevat Püha Peetrus ja Püha Paulus ilmunud paavsti kõrvale ja ähvardanud Attilat kohese surmaga, kui ta Rooma ründamise plaanist ei loobu.

Võimalik, et Attila oli ebausklik ja meenutas, et läänegootide kuningas Alarich suri peagi pärast Rooma linna vallutamist (410). Autor refereerib tänapäeva ajaloolaste arvamust, et hunnide väed olid kurnatud, sest oli toidupuudus, häda kuumusega ning Po jõe vesi polnud joomiseks kõlbulik, mis tõi kaasa kõhulahtisuse ja düsenteeria Võimalik, et oli ka malaaria puhang. Attila võis soovida ka vältida sõda kahel rindel – Itaalias ja Pannonias (Ungaris), sest keiser Marcianus oli saatnud väeüksuse üle Doonau. Lisaks on oletatud, et Attila oli juba saavutanud kõik ning soovis enne talve saabumist Ungarisse tagasi minna.

Lisaks pidas paavst Leo läbirääkimisi Attila käes vangis olevate inimeste (kelle hulgas oli ka juute ja paganaid) vabastamiseks. Arvatakse, et selleks pidi paavst maksma ka lunaraha. Paavst Leo I Suur saavutas igal juhul oma tahtmise. Aga kuidas täpselt, see jääb akadeemilise ajalookirjutuse jaoks ikkagi lahtiseks, sest fakte on vähe, aga oletused ja arvamused ei anna piisavalt alust asjade tegeliku käigu kohta. Aga tõde on kindlasti olemas, isegi kui meie seda täpselt ei tea.

15 tsitaati raamatust:

• Hunnid liikusid lääne suunas ja Euroopasse Hiina piiridelt. (…) Kaitseks niisuguste marodööride eest ehitati Suur Hiina müür. (lk 12)
• Ootamatu ilmumine ja kabuhirmu tekitamine olid hunnide taktika tuumaks. Mitmes suhtes oli kogu nende strateegia 20. sajandi välksõja eelkäijaks (lk 15)
• Valitsejana oli Attila looja, mõnes mõttes revolutsionäär. Ta sai selgelt aru, et kui hunnidest peab saama suurriik, nagu tema seda ette nägi, peavad nad õppima kõrgema arengutasemega rahvastelt. Seetõttu koosnes ta lähimate nõuandjate ring suures osas välismaalastest. (lk 35))
• Kui teiste barbarite ja meie jaoks oli valmistatud luksuslik lõunasöök, mida serveeriti hõbetaldrikutel,“ kirjutab ta, „siis Attilale toodi puutaldrik ja sellel polnud mitte midagi peale liha. Ka kõiges muus ilmutas ta mõõdukust – nii toodi peokülalistele kullast ja hõbedast peekrid, Attila kruus oli aga tehtud puust.“ (lk 69)
• Attila lõplik otsus oli, et (…) [ebaõnnestunud mõrvaplaani elluviijaks määratud] Bigilas peab kaelas kandma kotti, mis sisaldab sada naela kullas. Sellises seisundis tuleb ta viia [keiser]Theodosiuse palge ette kui meeldetuletust osast, mida keiser oli etendanud Attila tapmise salaplaanis. Attila otsust võib pidada leebeks, isegi suuremeelseks, kuna see säästis mehe elu, kes oli kavatsenud tappa Attilat raha pärast. (lk 72)
• Attila lühike jässakas keha, suur pea, sügaval asetsevad silmad, tõmmu jume, lame nina ja vähesed hõredad karvad habeme asemel ei olnud sellise mehe jaoks nagu Priscus meheliku ilu kehastuseks. (lk 73)
• Umbes neli aastakümmet hiljem oli Attilale üks asi selge. Rooma oli sissetungiva vaenlase ees palju kergemini haavatav kui Konstantinoopol (lk 79).
• Pärast igavikuna tundunud palvetamist ja paastumist usaldas [Lääne-Rooma keisri] tütar Honoria ühele Hyacinhuse-nimelisele Konstantinoopoli eunuhhile salajase ülesande toimetada tema kuldsõrmus kingitusena Attilale. See tähendas abieluettepanekut, nagu Attila selgesti aru sai. (…) Attila võttis Honoria abieluettepaneku vastu ning lisas teatraalse klausli, et kaasavaraks, mida ta loodab lepinguga kaasnevat, on pool Lääne-Euroopa keisririiki. (lk 93)
• Pariisi elanike seas oli Genevièvi-nimeline tüdruk. Ta oli pärit Auxerre´ist, kus piiskop St. Germain oli veennud teda, kui ta oli seitsmeaastane, pühendama oma elu usule. Pärast vanemate surma tuli ta Pariisi, kus samuti paistis silma range lihtsuse ja heategevuse poolest. Kui levisid kuuldused, et Attila armee läheneb Pariisile, olevat Geneviève julgustanud rahvast, nii nagu keegi teine poleks suutnud seda teha. Ühes kirikus pakkus ta terve koguduse ees, et ta läheb üksi või rühma neitsite eesotsas vastu barbarite juhile. Samuti ennustas ta, et Pariis pääseb täielikult Attila rünnakutest, ja nii ka läks. Geneviève´ist sai Pariisi kaitsepühak ja hiljem kutsuti tema vaimu korduvalt appi, kui oht Pariisi ähvardas. Üks niisugune juhtum oli aastal 1915, mil Revue Hebdomadair´i väljaandja võrdles Preisi kuningat Wilhelm II Attilaga ja nimetas mõlemat Jumala Vitsaks. (lk 101)
• Kui ta jõudis hunnide kuninga juurde, küsis ta: „Kes sa oled?“ Attila vastas: „Olen Jumala Vits.“ „Kui sa tõesti oled Jumala vits,“ ütles pühak, „tee ainult seda, mida Jumal lubab sul teha.“ Rabatuna neist sõnadest ja piiskopi vagadusest, pidas barbar lubadusest kinni, valmistades pettumuse oma sõjakatele hordidele, kes janunesid verd ja röövimist.“ (lk 102)
• Creasy arvates seisneb Katalaunia lahingu suur tähtsus rollis, mida see etendas Rooma keisririigi järgse Euroopa kujundamises. Kui lahingu tulemus oleks olnud teistsugune, poleks Karl Suure rajatud kristlik germaanlaste riik osutunud selliseks, nagu ta oli. (lk 116)
• On teada, et Attila võttis delegaadid vastu sundimatult oma telgis lamades. (…) Hilisemate kroonikute jutustuste järgi avaldas paavst Leo kõneosavus, tema piiskopirüü ja majesteetlik välimus Attilale sügavat muljet. Kohtumise haripunkt saabus, kui Püha Peetrus ja Püha Paulus ilmusid paavsti kõrvale ja ähvardasid Attilat kohese surmaga, kui ta ei nõustu paavsti palvega. (lk 132)
• Attila muude tegemiste hulgas oli ka uue naise võtmine (lisaks paljudele, kes tal juba olid). Tema nimi oli Ildico ning kirjelduste järgi oli ta noor ja kaunis. Midagi muud kindlat ei ole tema kohta teada. Arvamus, et ta oli burgundlanna, toetub haprale tunnistusele. Pulmad, mis oli pidutsemise peamiseks põhjuseks, peeti puust palees Tisza jõe lähedal, mida Priscus oli külastanud. Jooming kestis kogu õhtu ja Attila lahkus hilja, et magama minna. Teenrid ei pidanud mõistlikuks teda liiga vara segada. Järgmisel päeval (…) avastasid kuninga teenrid, et Attila oli surnud verejooksu tagajärjel. Mingit haava ei olnud, tüdruku nuttis, silmad loori all langetatud. Teatati, et oli lõhkenud arter, nii et Attila, kes lamas silmili, oli lämbunud verejooksu kätte. Ildico olevat „hädaldanud teda ähvardava ohu pärast“. (lk 138)
• Attila oli hunnide ainsaks kuningaks vaid kaheksa aastat. Mõju, mida ta selle lühikese aja jooksul avaldas oma kaasaegsetele oli erakordne. Suure osa sellest saab kirjutada tema vallutuste arvele. Kaheksa aastat oli lühike aeg, et suuta nii Ida- kui ka Lääne-Rooma riigilt lunaraha välja nõuda, ähvardades vallutada ja hävitada nii Konstantinoopolit kui Roomat, lisaks rüüstata suuri maa-alasid Saksamaal ja Prantsusmaal. (lk 140).
• Rohkem kui 1500 aastat on püsinud erinevus lääneeurooplaste ja ungarlaste suhtumises Attilasse. Tõepoolest, tundub, et vaimus Katalaunia lahing alles kestab. Lääne silmis jääb Attila agressoriks, hävitajaks, barbariks. Saksa traditsioonis on ta mõnevõrra neutraalsem kuju. Ungaris peetakse teda valgustatud valitsejaks, rahvuskangelaseks. Seniajani pole nende arvamuste vahel kompromissi leitud. (lk 186)

Allikas http://www.decivitate.ee/, Artikli autor Heiki Haljasorg

Uus Iisebel - „Sa oled lihtsalt haavatud“ - Dr. Stephen R. Crosby 18.05.2012

/tõlgitud swordofthekingdom.com „The New Jezebel – „You’re Just Wounded“/

Kristuse Ihu paljudes väljendusviisides on eraklik ja isoleeritud juhtimiskultuur püsiv probleem. Paljudes neis kultuurides on olemas doktrinaalne teenimise teoloogia ja keel. Praktilises väljenduses sisaldab see nende juhtimiskultuur aga hierarhiat, elitismi, salajasust, puutumatust ja privileege.

Mõni võib mõelda, et juhtimist puudutava õpetuse, kirjanduse, meedia ja seminaride hulga tõttu, on see evangeeliumi sõnumi oluline komponent. Uurides aga Pühakirja, leiame isaksolemise (sooneutraalne), jüngerluse, teenimise ja „järgimise“ kohta palju, aga väga vähe juhtimise kohta. Madison Avenue korporatiivsed väärtused on nii palju mürgitanud evangeeliumi lääne versiooni, et me ei tee enam vahet efektiivse kuningriigi teenistuse ja organisatsiooni tulemusliku toimimise vahel. Ka on tuntud kristlik kirjandus võtnud omaks erinevaid „juhtimisprintsiipe“, mida Jeesus aga enda omaks ei tunnista. Arvame et juhtkonna nõupidamisruumi ja palvekambri väärtused on võrdsed. Aga nad ei ole.

Paljud „sõltumatud/mitte-denominatsioonilised võrgustikud“ on rohkem paavstlikud oma juhtimisteoloogias ja –praktikas kui Vatikan. Mõned, kes innukalt ja agressiivselt järgivad protestantliku reformatsiooni õpetust pääste kohta, on oma juhtimispraktikas läbinisti rooma-katoliiklased. Ainus erinevus nende ja katoliiklaste vahel on see, et Rooma on töötanud põhjalikumalt läbi oma usulise arusaama ja praktika, seoses juhtimise meelevalla ja sisemise loogikaga kuni selle loomuliku lõppjärelduseni ja ei ole seda häbenenud. Protestantlikud paavstid ainult eitavad seda.

Puutumatus kriitikast on olnud oodatud ja julgustatud nende poolt, kelle käes on kontroll neis õelates ja toksilistes koguduse kultuurides. Puutumatuse säilitamiseks on lahkarvamust kujutatud ebalojaalsusena ja ebalojaalsus peab olema hukka mõistetud, kas avalikult madalamale ametikohale viimise ja eiramise kaudu või veel peenemate meetodite läbi.

Ülemäära suur ja mittesuunatud rõhuasetus austusele on üheks viisiks juhtkonna puutumatuse kultuuri alal hoidmiseks. See tähendab, et austus on defineeritud juhiga mingi asja suhtes - mida ta õpetab või kuidas ta käitub – nõustumist ning mitte kunagi vastuvaidlemist või konfronteerimist. Selles süsteemi tüübis, voolab austus vaid ühes suunas ja see on hierarhias ülespoole. Piibellikud manitsused austada üksteist ja austada seda mis on vähim austusväärne on ära kadunud juhtimisprivileegide merre. Tervislikku kuningriigi kultuuri, koos vastastikkuse austusega (kaasa arvatud kahekordne austus vanematele), ei ole võimalik leida. Selle asemel on taltsas, lömitav, kohitsetud orjameelsus. Ebakindlad kontrollijad nimetavad seda „pojaseisuseks“, lojaalsuseks, autoriteedile alistumiseks ja austuseks.

Viimased viisteist või kakskümmend aastat on olnud tavaline, et igat isiksuse normaalset väljendusviisi, kes juhtub juhile vastu vaidlema, iseloomustatakse kui „Iisebeli või Absolomi vaimu“ ja et „inimesel on probleeme autoriteedile alistumisega“. Õnneks, ei kontrolli see lausvale enam paljusid Jumala inimesi nii nagu varemⁱ. Aga paraku pole igi-leidlikul, ebakindlal, autoriteedist uimastatud juhil puudu loovusest. Selleks on uus, Iisebeli kõrvaldav, aga samas alandav maagiline fraas, mida kasutatakse juhtkonna kitsarinnalisuse kinnituseks: “sa oled haavatud“, “ sul on haavatud vaim“, „ sinu haavatud vaim muudab sind liiga negatiivseks, kohutmõistvaks ja kriitiliseks“, „ sa vajad nõustamist ja tervenemist“.

See on lapselikum-leebem Iisebeli vaimus süüdistuse versioon. See on püüd kõrvaldada vastuväidete sisu või kriitika kellegi alamaks või mitte nii vaimulikult valgustatuks arvamise läbi, viidates (õiglaselt või mitte) kriitikat tegeva indiviiidi hingekahjustustele või ebaõigele VIISILE millega kriitikat on tehtud. See on püüe jätta muljet inimesest „hoolimisest“, tuues asja esile, aga ikkagi absoluutset kontrolli säilitades. Sel on üleoleva isalikkuse vorm. See on vihjamine sellele, et see ei ole vastuväidet või kriitikat väärt, sest lõpude lõpuks: “Kallike, sa oled ju nii haavatud...“

Mõelgem selle nii paljudes kirikutes ja nn võrgustikes väga tavalise „juhtimise“ dünaamika ebaratsionaalsuse üle:

1.Kas see võib olla nii võimatu, et hästi funktsioneeriv, normaalne ja terve täiskasvanu lihtsalt ei nõustu sinuga või mingi suunaga mingil teemal, mida sina jutlustajana, õpetajana, pastorina või juhina järgid? Võib see olla lihtsalt nii, et indiviid ei olegi haavatud, vaid et sina oled lihtsalt eksinud või on teistel antud teemast lihtsalt erinev perspektiiv või arvamus? Nii naeruväärsena kui ma seda öeldes ka ei tunduks, on paljude „vaimulike isade“ puhul ja „apostelliku meelevalla“ atmosfäärides selline võimalus tõsiselt lubamatu. Esineb väärtust alla kiskuv hoiak, kus igaüht ealiselt nooremat või vaimulikult ebaküpsetⁱⁱ inimest on koheldud eiravalt kui last, kes „lihtsalt ei saa sellest aru“ või kellel „lihtsalt ei ole ilmutust“ või „ kes vajab tervenemist“. Samas unustades mida Pühakiri ütleb: et lapse-sarnasus on võti tõeliste vaimsete rikkuste juurde, aga seda mitte meie jaoks, kes me valame iseendast teadlikuks saamise eluliselt olulised sügavused välja igavesti mittevalgustunute ja psühholoogiliselt kaassõltuvate „laste“ alamklassi peale ja nimetame seda „vaimulikuks isaks olemiseks“...... see ei ole vaimulikuks isaks olemine. See on ebaterve vajadus olla vajatud. See on sõltuvuslik vajadus kuuleka ja mitteküsimusi esitava kuulajaskonna järele.Teiste inimeste seesmiste allikate (vaimu, aja, finantsilise varustuse ja energia) ohverdamine isikliku juhtimise, ego ja ambitsiooni altarile „teenimistöö tuntuse“ ja finantsturvalisuse nimel. See ei ole vaimulik isaks olemine. See on hingedega kupeldamine.

2.Ütleme et inimene on tõesti haavatud. Ja mis siis? Mis on sellel pistmist nende poolt esitatud vastuväidete põhiasjaoludega? Mu Jumal, isegi eesel (Bileami eesel) mõistab seda nüüd ja eesliks olemine ei tähenda, et see mida eesel ütleb ei ole midagi väärt! Selle asemel, et uurida vastuväite asjaolusid või nende puudumist, kaldutakse pigem teemast kõrvale, kuna vastuväite esitanud astja on mõrane?

3.Mis on aga siis, kui sina ise, kas grupi „juhina“ või „vaimse isana“ oled vastutav nende haavamise eest, keda sa süüdistad haavatud olemises? Kas nende vastuväidete, kriitika ja murede eiramine aitab neid? Loomulikult mitte. See toodab enam haavumist. SINA OLED PROBLEEM! Nagu Nathan ütles Taavetile, SINA OLED SEE MEES. See on nagu patsiendi süüdistamine kui kirurg keerab operatsiooni kihva.

4.Kas see ei ole mitte nii, et me KÕIK oleme olnud mingil moel haavatud/vigastatud, ja et me oleme KÕIK erinevatel Kristuse sarnaseks muutumise tasemetel? Miks on see nii kindel, et juhid on endastmõistetavalt terved inimesed? Minu kogemuseks on olnud, et juhid on olnud samamoodi murtud nagu teisedki. Aga võlts, ennast täis olev koguduse juhtimiskultuur ei luba paljudel aladel autentsust ja läbipaistvust. Tegelikult õpetati ka mind mitte iialgi näitama oma nõrkust kellegile, kes on minust „alam“, sest kui ma seda tegin, võis alam „ kaotada minu suhtes austuse“ ja mitte „alistuda mu juhtimisele“. See ajab mul südame pahaks. Sooviksin, et ma võiksin öelda, et ma olen seda kuulnud vaid ühest kohast, aga MA EI OLE. SEE OLI NORMATIIVNE JUHTIMISÕPETUS, kokku võetuna sellese ilusa VALEGA:“ Tunnista üles (ülematele); nõusta otse (kaaslasi); õpeta allpool olevaid (alamaid).“ See tähendab, et sa ei tohi iialgi näidata oma nõrkust või vajadusi „võrdse staatusega“ või „alamate“ ees. See on karjuv õelus, mis maskeerub „juhtimisõpetuseks.“ Mõned kõige ohtlikumad inimesed, keda ma olen kohanud, on haavatud, vapustavalt ebakindlad, vajadustes ebaterved juhid, kes vajavad teiste kinnitust, et tunda end hästi selle „ilmutuse“ tõttu, mida nad usuvad end kandvat ning nad mõtlevad, et ülejäänud maailm „lihtsalt peab neid kuulma“. Mitte kellegi „ilmutus“ ei ole nii eluliselt oluline. Seda on vaid Jeesus.

Järgmine kord kui keegi püüab sind kõrvaldada sellise hüüdlausega: “sa oled lihtsalt haavatud“ - ole julge. Haavatud võid sa olla ja võid mitte olla, ja sel on väga vähe pistmist sinu erinevuste ja ka murede õigusjärgsusega. Kui iga sinu mõte, mure, vastuväide või kriitika kõrvaldatakse ühe „haavatud olemise“ võlukepi liigutusega, siis on sul vaja üle vaadata oma suhted. Sa võid olla sektis, ja kui mitte sektis, siis võid sa olla väga ebaterves vaimses suhtes. Sinu enda pärast, ma palun sind Isanda halastuse nimel, ära lase teiste psühholoogilisel ja sotsiaalsel survel hoida sind keskkonnas ja suhetes, mis sinu vaimset heaolu kahjustavad. Tee muutus, vaatamata sellele mis see sulle maksma läheb.

Jeesuse ülesanne: mitte kehtestada religiooni, vaid taastada Kuningriik

„Jumal tegi maa ja inimene linna“

Igaüks maailmas on sündinud täitma mingit elukutsumist ehk ülesannet. Jumal on loonud iga ühe meist lahendamaks probleemi. Eksisteerib midagi, mida Jumala tahab korda saata, mis nõuab meie olemasolu – igat ühte meist. Keegi meist ei ole õnnetus. Keegi meist ei ole siin vea tõttu. Meie elukoht sellel planeedil on seotud ülesandega, mida Jumal on plaaninud juba pikalt enne meie maailma loomist. See teeb meid üliolulisteks Tema globaalses plaanis.

Ameerika kolmunisti, pühendunud kristlase, abikaasa ja pereema Shaunti Feldhani raamat ``For Women Only`` (tõlk: Ainult naistele) on saanud äärmiselt populaarseks, müües üle 1 miljoni eksemplari, 15 erinevas keeles.

Raamatu põhieesmärgiks on anda naistele ülevaade meeste mõttemaailmast, kuidas nemad erinevates olukordades mõtlevad, miks nad käituvad nii nagu nad seda teevad. Autori igatsus oli, et raamatu võiks olla pigem abiks naistele, kes soovivad sügavalt mõista oma abikaasasi, et neid paremini toetada ja armastada.

Autor, koos abilistega, viisid läbi põhjaliku üle riigilise uuringu meeste seas, et jõuda jälile, mis tegelikult meeste peas toimub. Uuringusse olid kaasatud erinevad mehed erinevatelt ühiskonna positsioonidel, erinevates vanustes ning erinevate usuliste veendumustega.

Raamatus on kirjeldatud umbes pootosinat kõige üllatavamat avastust meeste kohta, mida iga naine peaks teada.

See on tõepoolest üks silmiavav ning elumuutev raamat!

Rohkem informatsiooni raamatu ning autori kohta: http://shaunti.com/BooksStudies/ForWomenOnly/tabid/137/Default.aspx

Lisaks soovitan lugeda ka naistel, aga eelkõige meestel, autori abikaasa (Jeff Feldhan) poolt kirjutatud raamatut ``For Men Only``, mis on püüdnud võtta kokku avastusi naiste kohta, mida iga mees peaks teadama.

Olulised raamatud, kui tahate armastada ja toetada oma kaaslast, nagu Jumal on ette näinud.

Praegusel ajal võib näha, et see salaplaan, millest kohe juttu tuleb on väga võimsalt toimimas kõigis kristluse valdkondades. Aga et me silmad avaneksid ja me teaksime seda ka ära tunda, siis avaldan siin suurepärase Jim Hohnbergeri paljastuse raamatust "Põgenemine Jumala judemonicurde.

Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud (Js 30,15)

" Kuulake, deemonid! te ei suuda takistada kristlasi minemast nende kirikuisse. Nad lähevad sinna niikuinii! te ei suuda hoida neid järgimast nende õpetusiega lugemast palveid. Nad teevad seda niikuinii! Kui me aga tahame nautida jätkuvat edu, peame muutma oma taktikat.

19.jaanuaril 2012 esitles Eesti Kirikute Nõukogu Eesti Rahvusraamatukogu nurgasaalis kogumikku „Astu alla rahva hulka“. Kogumik sisaldab 23 autori artikleid ja arutelusid Eesti elanikkonna vaimulaadist. Kogumik on püüab anda ülevaate Eestimaal tänapäeval elavate inimeste suhtumisest religiooni ja selle praktiseerimisest.

Muuhulgas on käsitlemist leidnud ka järgmised teemad.

Eestimaalane ja tema usk sotsioloogi pilgu läbi (Andrus Saar), Eestimaalaste hoiakute muutused usu- ja moraaliküsimustes (Raigo Liimn ja Tarmo Tuisk), Eestimaalaste ootused kirikule (Liina Kilemit ja Anu Rentel), Eestimaalaste arusaam kristlikest moraalireeglitest ning suu ka vastutuse vahekorrast (Annika Laats), Noorte eestimaalaste ja eurooplaste hoiakud religiooni suhtes (Olga Schihalejev).

 Kogumik sobib lugemiseks nii „tavainimestele“ kui ka üliõpilastele, koguduste töötegijatele jt.

 Maht 318 lk.

 Kogumiku toimetas Eerik Jõks, väljaandmist toetas Siseministeerium regionaalarengu toetusena.

Mõned fotod raamatu esitluselt

Ülevaate koostas: Urmas Roos, TBN-Estonia.

Fotod: Urmas Roos, TBN-Estonia.

Allika kirjastuselt on ilmunud uus raamat, mille autor on Randy Alcorn ja mis kannab pealkirja "Miks olla elu poolt? Mure sündimata laste ja nende emade pärast".

Raamatututvustuses seisab:

"Hoolimata sellest, kui levinud ja juurdunud on abordikultuur ühiskonnas, on abort iga üksiku inimese ja perekonna jaoks traagiliine sündmus. Alates 1956. aastast, kui Eestis seadustati vaba abort (meditsiiniliselt põhjendamatu abort), on Eesti Statistikaameti (mittetäielikel) andmetel abordi teel hävitatud vähemalt 1,4 miljonit (!) inimelu. Abort kahjustab emade nii füüsilist kui vaimset tervist ja ei ole kaugeltki nii ohutu protseduur, kui arvatakse.