Abielupaar ja misjonärid Kristel ja Herman Jürgens räägivad mõne loo oma abielu kohta ja jagavad, kuidas nende kõrval saab olla parim inimene.

Kõigest sellest saab rohkem lugeda veebruarikuu Pluss ajakirjast :)

Video on loodud lisana ajakirjale Pluss 1/2012 Veebruar

Leidsin noorte Delfist artikli Joel Kotsjubast, kus ta jagab enda kogemusi tantsust, inspiratsioonist ja tulevikust.

Joel Kotsjuba on Koolitants 2012 kohtunik, kes tegeleb breikimise, house’i, lockingu ning hip-hopiga, on osalenud ansambliga Eclectic Eesti Talendi saates. Sai meeskondlikult 1.koha Eesti breiktantsu meistrivõistlustel 2005, 2008-2010 ning Tallinn Checks Styles 2010, House tantsus individuaalselt 1.koha.

Kui sa oleksid Koolitantsul tantsijana, siis mis kategoorias?
Ma arvan, et läheksin vabatantsu või tänavatantsu kategooriasse. Ma tahaksin kasutada tänavatantsu oskusi ja stiili, kuid teha midagi eksperimentaalset. Samas, tekib küsimus, kas mind hakataks hindama teiste tänavatantsijatega samal pulgal või hinnataks seda, et ma tahan midagi muud esile tuua.

Kuidas sa jõudsid tantsimiseni?
Mul oli tekkinud soov tantsu proovida, äkki vast siis telekast muusikavideosid vaadates. See mõte seedis ja praadis mu sees üks-kaks aastat, kuid ma ei julgenud trenni minna. Siis mu venna klassivend, kes oli tol ajal päris hea breikar, julgustas mind ja kutsus oma trenni. Treener oli väga lahe ja kui ma nüüd tagantjärele vaatan, siis ma sattusin väga õigete inimeste käe alla. Ma jäin sinna kohe peale esimest trenni, mulle hakkas seal väga meeldima. Ma hakkasin seal arenema ja ennast leidma. Ma olin siis 17.

Mida sa hindad tantsus?
Ma hindan häid ideid ning oskust neid väljendada. See ei pea olema protest millegi vastu, kuid pigem pürg omapärasuse, oma käekirja poole. Hindan, kui tantsunumbriga proovitakse midagi öelda, mitte lihtsalt ei näidata liigutuste kombinatsiooni. Üks oluline osa tantsust on tehniline sooritus, kui puhtalt oma ideid teostatakse, kuid loomingulisus annab sellele eripära. Vaatan mõtet, kas lähenetakse uut moodi ja püütakse asja huvitavaks teha. Teised tegurid, mida tuleks hinnata, näiteks showtantsus, on lavaline sära, tehniline oskus, huvitavus, kas tants haarab mind kaasa või mitte.

Kuidas tuua rohkem poisse tantsu juurde?
Mina leian, et poistele tuleb anda maitsta seda, mida nad proovida tahaksid. Kõik pole valmis moderni proovima, kuna see näeb võibolla imelik välja või tundub mitte mehelik. Tuleb anda proovida midagi, millega nad paremini haakuksid.

Kui nad on juba tantsu maitsnud, siis nad saavad juba edasi uudistada ja vaadata. Minu puhul oli samamoodi – ma hakkasin tänavatantsudega pihta, alustasin breiktantsuga ja kohe julgustati ka hip-hopi ja streetjazzi proovima. Ma käisin tantsustuudios kus ma sain kõike proovida ühe hinna eest, kuna taheti julgustada, et ma rohkem tantsiksin.

Nüüd ma saan aru, et sellega taheti poisse rohkem kaasata. Mida aeg edasi, seda rohkem ma erinevaid stiile proovisin. Ütleme nii, et oma tantsuaja aastate lõpu poole, avastasin ma, et sügavamal minu sees on soov teha abstraktset ja contemporay stiili, pehmemat liikumist. Selle aja peale hakkasin ma ennast rohkem leidma ning aru saama, mida ma tegelikult tahan. Ma võtsin oma oskused ning proovisin seda liigutada kaasaegsemasse kasti. Tegin etteaste breiktantsust klassikalisele muusikale.

See on ilus kombinatsioon õrnusest ja tugevusest - hingelt õrn, kuid jõulise meetodiga. Ma arvan, et minu näitel võib öelda, et poiste kaasamisel on hea, kui tantsustuudio loob soodsad võimalused, et teisi stiile katsetataks. Krista (Köster) pani ka kõvad breikarid isegi balletti tantsima. Alguses peab poisse ühe stiili juurde saama.

See võib olla tänavatantsu stiil - breik on jõuline, hip-hopi meeldib kuttidele tantsida ning locking on ka päris lõbus. Ma olen Tallinna Ülikoolis õpetanud tantsu üliõpilastele, kes pole tantsuga kokku puutunud. Ma ei hakka neile väga keerulisi tantsukavasid tegema. Ma püüan neile lõbusa, huvitava kava teha, mis jutustab lugu ning kus igal ühel on oma osa selles loos. Lõppkokkuvõttes jääb neile positiivne ja hea kogemus sellest, ning nad tahavad tagasi tulla. Tantsu saab teha väga huvitavaks ja mänguliseks läbi storytellingu.

Mida sa soovitaksid poisile, kes tahab tüdrukut tantsima paluda?
Ole ennekõike lõbus, hea on, kui oled paar liigutust enne ära õppinud, kuid see ei ole kõige olulisem. Ära püüa ennast tõestada, lihtsalt naudi ja ole vabalt sina ise. Loomulikult, et kutt tunneks ennast tantsides mugavalt omades kingades, siis võiks ta enne kodus nelja seina vahel ennast muusika saatel välja elada ja tunda ennast muusikas väljendumises natukene rohkem kodus. Kindlasti pane selle kõige juures tähele neiut, keda sa tantsima palusid.

Suurim inspireerija?
Minu elu suurimaks inspiratsiooniks võib nimetada Jeesust, kuna ma usun temasse ja ammutan temast jõudu, usku ja armastust. See on see, mis täidab minu elu. Koreograafia loomisel olen viimasel ajal hakanud kasutama oma tantsu, et väljendada sügavamat sõnumit. Mu viimased numbrid on olnud minu jaoks kõige tähendusrikkamad, kuna ma olen pannud kogu oma hinge ja olemuse sinna sisse, varem olen piirdunud tantsides võib-olla tantsu või emotsioonide väljendamisega.

Suurimaks allikaks on oma elu olemuse, mille järgi ja milleks ma elan, väljendamine. Kui ma esimest korda julgesin seda väljendada, siis muutus tants minu jaoks nii palju tähendusrikkamaks. Eneseteostuse panin ma kõrvale ja hakkasin kasutama tantsu kui vahendit, millega ma saan midagi tõeliselt tähendusrikast teha. Esimene teos oli üks improvisatsiooniline etteaste ühe loo peale, kui ma Ameerikas külas käisin. Lugu rääkis võitlusest ja mind kõnetas ta kui lugu sisemisest võitlusest, mis lõppeb rahuga.

Ma nimetasin töö „Temptations“ – „Kiusatused“, millega peame tihtipealealati silmitsi seisma. Mitte šokolaadi kiustatus, vaid vahel miski haarab meid endasse, ja me ei oska ennast enam selle küljest lahti rebida ning me võitleme sellega. Samuti „Eesti talendi“ poolfinaalis, me tegime Kristjan Mazurtchakiga teose, mis võis tunduda klišeelik, kuid see oli miski, mida ma olen isiklikult läbi elanud.

Kuidas me võime seesmiselt kadunud olla ja kuidas Jumal leiab meid meie olukorras. Siis tuleb kindel teadmine ja täelik rahu sellest, sa tead kes sa oled ja kus sa oled. Selles etteastes kehastasin räbalatesse riietatud tegelast, kes oli hinges ära eksinud. Kõrval pingi peal istus valgesse riietatud saksofonist ning ühel hetkel, kui kadunud inimene oli omadega tupikus, siis mees valges kõnetas teda. Neil tekkis dialoog, ta väljendas enda sõnu läbi saksofoni nootide.

See oli nii huvitav, sa justkui oskasid ära arvata, mida ta sulle läbi pillimängu ütleb, see oli nii selge. Mina katsusin vastata oma kehakeele ja miimikaga ning ühel hetkel oli kadunud tegelane võtnud vastu talle räägitud rõõmsa sõnumi, lootuse. Ma tahan, et minu tants oleks enamat, kui tubli tehniline teostus ja ilus sooritus.

Kui sa saaksid olla ükskõik kes, ükskõik kus, ükskõik milllal, siis kes sa oleksid?
Sõja ajal mitte, sõda ma kardaks. Mind on huvitanud elu peale teist maailmasõda, kolmekümnendad Ameerikas. Kogu see riietusstiil ja õitsenguaeg. Teiseks meeldib kauboide ajastu, 19. sajandi lõpus. Inimesena olen tegelikult ma õnnelik sellisena nagu ma olen, ma ei tahakski keegi teine olla.

Kuhu sa tahad välja jõuda (loominguliselt, inimesena)?
Tantsijana tahaksin edasi liikuda selle unistuse ja visiooni suunas, mida ma alustasin Kristja Mazurtchakiga. Ma tahaksin välja jõuda selleni, et elava muusiku ja tantsijana looksime tähendusrikkaid etteasteid, kasutades selleks loomingu ehtsust ja vabadust.

Soovin, et me suudaksime kõnetada oma loominguga ning jätta midagi inimeste südamesse. Kui teose taga on usk sellesse, mida ma teen ning pühendumus, siis ma usun, et see teos kõnetab teisigi. Professioonina ei teagi, kus ma olla tahaksin. Tahaksin oma firmat teha, tegelikult juba tegingi ja korraldasin loomingulise osa firma peole, mis oli tervikloona kokku pandud. Selline niši ürituskorraldus firma.

Allikas Delfi

Alliansspalvenädala ainetel

 1Korintose 15:51-58

„Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud:
“Surm on neelatud võidusse!
Surm, kus on sinu võit?
Surm, kus on sinu astel?”

Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus.
Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!

Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“

Paulus ütleb, et ta avaldab meile saladuse, müsteeriumi. Uues Testamendis on müsteerium tõde, millest inimestena pole võimalik aru saada oma intelligentsile toetudes. Mõtlemise tulemusena. See on avalikustatud prohvetliku sõna kaudu. Me kõik sureme ühel päeval. Kristlase lootus surmaga silmitsi seistes ei ole inimlik. Meie lootus põhineb Jumala tööl ja tõotusel. Me vajame uuendatud silmi, et seda näha ja aktsepteerida.

Vahel tundub, et tänapäeval pole need küsimused enam olulised. Need, millega pöörduti Jeesuse poole või mille üle juurdles apostel Paulus. Kas keegi küsib täna veel: Mida ma peaksin tegema, et võiksin igavese elu pärida? Minu juurde tulevad inimesed tavaliselt palvetama majandusliku olukorra pärast. Seda üllatavam oli vana aasta sees kuulda tuntud telemehe, Vahur Kersna intervjuusaadet, Tuled akendes, kus ta küsis Ruhnu luteri kiriku eaka vaimuliku, Harri Reinu, käest: „Kuidas ma peaks elama, et ka minu silm oleks 85 aastaselt niisama selge nagu teil?“ Tõepoolest – need olid uuendatud silmad. Need polnud vana mehe elutööst väsinud silmad. Käed olid vana mehe omad, ristatud sõrmed kanged ja kõverad, kuid silmad särasid. „Tuleb pühenduda süvapühendumusega end Jeesuse kaudu Jumalale. Siis on kõik hea,“ vastas ta ja üle näo valgus õrn naeratus.

See on mu kõige selgem kogemus möödaläinud aastast -  meie aja eesti inimesed otsivad igavest elu. Inimesed igatsevad taeva järele – oma südames eelkõige. Sest igapäevaelus on liiga paljugi põrgulikku. Apostel Paulus ütleb, et Jumal on saavutanud Jeesus Kristuse läbi võidu! (salm 57) ja ta tahab, et saaksime sellest võidust osa. Tänapäevases ingliskeelses piiblitõlkes kõlab 57. salm: „Surm on kaotanud lahingu.“ Justkui parastades, kasutab Paulus prohvet Hoosea aastasadade taguseid sõnu: „Surm, kus on sinu võit? Põrguhaud, kus on sinu astel?“ (13:14). Paulus nimetab surma astlaks pattu. See on surma relv. Patt hävitab inimese ja viib ta põrguhauda. Ristil kogu inimkonna patu pärast kannatades koges Jeesus läbi okaskrooni ja naelte patu piinu kõige otsesõnalisemalt. Saatan sandistab, patule inimest ahvatledes, inimese hinge ja ihu. Nii mõnegi inimese elu on pastu astlaga sõelapõhjaks torgitud. Kord ütles mulle üks kooli naiskolleeg, kellega juhtusime poekassa järjekorras kokku, kui ta oli võtnud pea kohalt suitsupaki: „No jäta mulle kasvõi ükski patt alles.“ Mina polnud talle ühtki sõna öelnud. Kuid hetkeline mõnu, millest minul kogemused puuduvad, hävitab aastatega inimese hingamisorganid. Kopsuvähi käes piinlevad inimesed teavad, mis on patu okkad, patu astel.

Seda teadis ka kuulus ameerika kantrilaulja Johnny Cach, kes elas tormilist elu. Võitles alkoholismi ja narkootikumidega. Kuid tänu oma naisele leidis ta surmast väljapääsutee, sest ta naine juhtis ta Jeesuse võidust osa saama. Möödunud aastal kinkis mu hea vend Meego Remmel mulle Johnny Cach’i viimase albumi. Need on tõepoolest selle mehe viimased laulud. Kui ma seda kuulasin, läbistas mind teadmine – see mees teab, kui küsib koos Paulusega omaloodud laulus: „Surm, kus on sinu võit! Surm, kus on sinu astel?“ Nagu Paulus kirjutab viimse pasuna hüüust, nii laulab ka Johnny Cach. „Kui ma kuulen pasuna häält, siis ei suuda haud hoida mu ihu kinni.“ See on ka selle albumi nimilugu.

Et surma üle võitu saada, pidi Jeesus kõigepealt patu üle võidu saavutama. Sellepärast tulebki Ülestõusmispüha nii ruttu pärast Suurt Reedet. Ristil võttis Jumala poeg enda peale karistuse meie pattude eest. Seaduses ette nähtud karistussurm oli kantud. Seega oli ka needus kõrvaldatud, mille meie sõnakuulmatus meie peale oli toonud. Niisiis, kuna seadus ei ole enam meie vastu, oleme vabastatud patust ja surmast. Kas sa tead, et võid Kristuse võidust usu läbi osa saada? Taastada oma vaimse ja ka füüsilise tervise mineviku andestamise kaudu, pääsedes Jumala armastusse. See parandab.

Ma kardan, et paljud küsivad siiski, mis reaalset tähendust sel on? Üks kõige tugevamalt mind mõjutanud raamat on Austria psühhiaatri Viktor Frankli „…ja siiski tahta elada.“ Raamatus kirjeldab ta lootuse, usu ja armastuse tähendust läbielatud natsi koonduslaagri kogemuse. Läbi isikiku kogemuse. Need, kel polnud lootust, lihtsalt hääbusid ja surid. Mitte ainult vaimselt, vaid füüsiliselt lõppesid ära. Ta kogeb imelist armastuse lunastavat väge, ajal, kui koos kaasvangidega koperdavad varahommikuses talves tööle minna. Ta teab, et seda ei saa temalt keegi ära võtta. See on väga sügavalt tema sees. Apostel Paulus kirjutab Teises kirjas korintlastele: „Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.“ (2Kr 5:4-5). Püha Vaim meie sees hoiab ülal meie lootust! Ja see pole tühiasi, vaid päris tõhus abinõu, et läbi selle elu võitlemiste säilitada lootust. See pole meie meeleolu küsimus, vaid Jumala ligiolu ja armastuse tõotus. Seda saame usus eneses kasvatada.

Tähistame ka täna Jeesuse ülestõusmise võitu! Tühi haud hingamispäeva hommikul on ka meie endi ülestõusmise garantii. Kristus äratati üles surnuist ihulikult. Muutused, millest Paulus räägib, ei hakka toimuma surma järel. Vaid siis, kui me oma patte kahetseme, neist loobume ning usus Issandasse Jeesusesse Kristusesse vastu võtame andestuse anni. Meie sisse tuleb Jumala Vaim, kes alustab oma taastamistööd meie ärarikutud elus. Taastama patu astlast läbitorgitud elu. Kuid asi pole üksnes meis. Jumal kaasab meid inimkonna taastamisse selle kõigis valdkondades. Nüüdsest muudetakse meid pidevalt, nii vaimselt kui ka moraalselt. See peab endas kaasama kõiki meie elu aspekte. Ja igavikus saavad ka meie ihud austatud – siis kui pasun hüüab ja me näeme Issandat palgest palgesse.

Juba ennetsiteeritud Vahur Kersna intervjuus Ruhnu eaka vaimuliku, Harri Reinuga küsis ta veel: „Kas te surma kardate?“ Ja õpetaja Harri Rein vastab: „Ei.“ „Mis juhtub siis, kui me sureme?“, küsib Kersna. „Juhtub see, mida ei oska sõnades väljendada. See on suur kirgastumine. See on nii püha ja nii ilus, et selle nimel tasub elada.“ Ja jälle tuleb ta näole õrn naeratusevine. Aastaid tagasi pidas too mees igal hommikul palvuse Ruhnu kirikus, hoolimata sellest, kas inimesi oli tulnud kaasa paluma või mitte. Tema jaoks oli oluline, et iglid olid kohal ja kuulsid. Selle kohta ütles Kersna: „See, mis te toona ütlesite, oli nii ilus, et ma olen hilisemas elus selle peale mõelnud.“

Minu Piiblis on ühe salmi juurde kirjas Heebrealastele kirjutatud „Ado salm“.  Ado Kaups oli pastor enne mind Kärdla koguduses. Tema järel ja temaga koos oli hea pastoritööga alustada. Noore mehena. Nägin ka tema elu lõppu. Pärast seda, kui tal diagnoositi vähkkasvaja, ta jõud kadus, kehakaal langes tohutu kiirusega. Ta kutsus meid perega enda üle 90aastase ema juurde, kus oli ka tema õde. Laulsime tema näpunäidete juhtimisel tema matuse laule. Ma pole kunagi midagi sellist kogenud. Narsime ja nutsime läbisegi. Meil oli tohutult lõbus, sest Ado oli meister hiiu huumorile. Aga meil oli ka tohutult kahju lahkumisest. See salm, oli üks Ado Kaupsi lemmiksalme Piiblis ja ma nägin, et see töötas tema elus ja isegi surma eel. Tema punetav nägu on mu silme ees, kui ta seda luges, et „saaksime julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks.“ (Hbr 6:18-20).

On tähtis, mille külge on meie hing ankurdatud. Kui sureliku külge siin maailmas, siis see hoiab meid kogu täiega enda küljes, suretab meid päev päevalt ja lõpuks viib meid endaga kaasa surma valda. Kui aga oleme kinnitanud oma hingeankru Jeesusesse Kristusesse, siis ihu läheb küll surma valda, kuid hing päästetakse Jeesuse Kristuse võidu läbi surma üle.

Kui olime väiksed, jäi mu õde väga raskelt haigeks. Kõrge palavik ei lahkunud. Arstid ei osanud aidata. Noorem õde lükkas ta pikali, sest ta oli jäänud lootusetult nõrgaks. Olime hirmul, et ta ei saagi terveks. Kui ema temaga rääkis, siis polnud Ethel lootusetu. Oli ta juba noorena oma elu teadlikult Jumalale andnud. „Ema, ära karda,“ ütles ta. „Kui ma suren, lähen ma taeva.“
Sellisena võidetakse.

Erki Tamm
pastor

allikas: http://www.kalju.ee/

Jumal teeb uut!

Jumala armastatud rahvas, soovin teile südamest õnnistatud uut aastat!

Algaval aastal saab meie ajaarvamise järgi Jeesuse sünnist juba 2012 aastaringi. Vahepeal on paljugi muutunud. Ajaloolisi muudatusi on toonud nii Jeesuse järgijad kui neile vastandujad. Tänasest edasi areneb elu paljuski selle järgi, kummast liikumisest on kantud meie endi inimeseksolemine, suhted, sõnad ja teod.

Jumal sekkub meie ellu meie endi palvel. Nii kutsun uut aastat alustama ühises palves! Meie isiklikud ja kogukondlikud suhted avaldavad vahetut mõju Jumala- ja ligimesearmastuse kogemisele ning jagamisele. Seepärast kutsun kõiki uuel aastal rohkem armastust jagama! Meie usk ja elu on niivõrd lootusrikas, kuivõrd tunnistame usus Jeesust elu Issandana. Aastavahetusel alanud rahvaloendus annab kordumatu võimaluse oma usku avalikult tunnistada. Selle järgi hindab ühiskond meie usukogukonna suurust ja kaalukust. Elumuutvaks usuliikumiseks kujuneme siiski vaid juhul, kui me oma usutunnistuse järgi ka elame, kõigiti Jeesust järgime ning tema nimel kaasinimestele evangeelset rõõmusõnumit välja elame.

Üle kõige ja kõigi muudab inimelu ja maailma siiski Jumala tegutsemine, mitte meie. Nagu 130 aastat tagasi Eestis alanud priikoguduslik liikumine, võime ka meie tänapäeval tunnistada, et inimlik loomus klammerdub ikka ja jälle omaenda usuliste, eluliste ja usueluliste heaksarvamiste külge. Jumala sõna ütleb siiski: „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka?“ (Jesaja 43:19). Üle aegade uus ja kõige märgatavam Jumala tegu sündis tema Poja kujul. Jeesus ei teinud vana tühjaks ega klammerdunud ka selle külge. Ta kutsus ellu vanale pärandile uutloova usurahva liikumise. Jumal ei rahuldu siiski möödunuga. Ajaloo jätkumine 2012 aastat pärast Jeesuse sündi kinnitab, et Jumal tahab veel meiegi eluajal uut luua – kuni viimaks saab teoks tema ettekuulutus: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ (Ilm 21:5)

Kehastame siis oma eluga uuelgi aastal täit usku ja palvet jumalikku uuendusliikumisse Jeesuse Vaimus: „Tegutse, Jumal, toimi ka meis ja meie kaudu, loo uut, mida nimelt Sina tahad ellu viia! Aamen.“


Meego Remmel

allikas: www.ekklesia.ee