Erki Tamm: Kas surm on võidetav?

Alliansspalvenädala ainetel

 1Korintose 15:51-58

„Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud:
“Surm on neelatud võidusse!
Surm, kus on sinu võit?
Surm, kus on sinu astel?”

Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus.
Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!

Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.“

Paulus ütleb, et ta avaldab meile saladuse, müsteeriumi. Uues Testamendis on müsteerium tõde, millest inimestena pole võimalik aru saada oma intelligentsile toetudes. Mõtlemise tulemusena. See on avalikustatud prohvetliku sõna kaudu. Me kõik sureme ühel päeval. Kristlase lootus surmaga silmitsi seistes ei ole inimlik. Meie lootus põhineb Jumala tööl ja tõotusel. Me vajame uuendatud silmi, et seda näha ja aktsepteerida.

Vahel tundub, et tänapäeval pole need küsimused enam olulised. Need, millega pöörduti Jeesuse poole või mille üle juurdles apostel Paulus. Kas keegi küsib täna veel: Mida ma peaksin tegema, et võiksin igavese elu pärida? Minu juurde tulevad inimesed tavaliselt palvetama majandusliku olukorra pärast. Seda üllatavam oli vana aasta sees kuulda tuntud telemehe, Vahur Kersna intervjuusaadet, Tuled akendes, kus ta küsis Ruhnu luteri kiriku eaka vaimuliku, Harri Reinu, käest: „Kuidas ma peaks elama, et ka minu silm oleks 85 aastaselt niisama selge nagu teil?“ Tõepoolest – need olid uuendatud silmad. Need polnud vana mehe elutööst väsinud silmad. Käed olid vana mehe omad, ristatud sõrmed kanged ja kõverad, kuid silmad särasid. „Tuleb pühenduda süvapühendumusega end Jeesuse kaudu Jumalale. Siis on kõik hea,“ vastas ta ja üle näo valgus õrn naeratus.

See on mu kõige selgem kogemus möödaläinud aastast -  meie aja eesti inimesed otsivad igavest elu. Inimesed igatsevad taeva järele – oma südames eelkõige. Sest igapäevaelus on liiga paljugi põrgulikku. Apostel Paulus ütleb, et Jumal on saavutanud Jeesus Kristuse läbi võidu! (salm 57) ja ta tahab, et saaksime sellest võidust osa. Tänapäevases ingliskeelses piiblitõlkes kõlab 57. salm: „Surm on kaotanud lahingu.“ Justkui parastades, kasutab Paulus prohvet Hoosea aastasadade taguseid sõnu: „Surm, kus on sinu võit? Põrguhaud, kus on sinu astel?“ (13:14). Paulus nimetab surma astlaks pattu. See on surma relv. Patt hävitab inimese ja viib ta põrguhauda. Ristil kogu inimkonna patu pärast kannatades koges Jeesus läbi okaskrooni ja naelte patu piinu kõige otsesõnalisemalt. Saatan sandistab, patule inimest ahvatledes, inimese hinge ja ihu. Nii mõnegi inimese elu on pastu astlaga sõelapõhjaks torgitud. Kord ütles mulle üks kooli naiskolleeg, kellega juhtusime poekassa järjekorras kokku, kui ta oli võtnud pea kohalt suitsupaki: „No jäta mulle kasvõi ükski patt alles.“ Mina polnud talle ühtki sõna öelnud. Kuid hetkeline mõnu, millest minul kogemused puuduvad, hävitab aastatega inimese hingamisorganid. Kopsuvähi käes piinlevad inimesed teavad, mis on patu okkad, patu astel.

Seda teadis ka kuulus ameerika kantrilaulja Johnny Cach, kes elas tormilist elu. Võitles alkoholismi ja narkootikumidega. Kuid tänu oma naisele leidis ta surmast väljapääsutee, sest ta naine juhtis ta Jeesuse võidust osa saama. Möödunud aastal kinkis mu hea vend Meego Remmel mulle Johnny Cach’i viimase albumi. Need on tõepoolest selle mehe viimased laulud. Kui ma seda kuulasin, läbistas mind teadmine – see mees teab, kui küsib koos Paulusega omaloodud laulus: „Surm, kus on sinu võit! Surm, kus on sinu astel?“ Nagu Paulus kirjutab viimse pasuna hüüust, nii laulab ka Johnny Cach. „Kui ma kuulen pasuna häält, siis ei suuda haud hoida mu ihu kinni.“ See on ka selle albumi nimilugu.

Et surma üle võitu saada, pidi Jeesus kõigepealt patu üle võidu saavutama. Sellepärast tulebki Ülestõusmispüha nii ruttu pärast Suurt Reedet. Ristil võttis Jumala poeg enda peale karistuse meie pattude eest. Seaduses ette nähtud karistussurm oli kantud. Seega oli ka needus kõrvaldatud, mille meie sõnakuulmatus meie peale oli toonud. Niisiis, kuna seadus ei ole enam meie vastu, oleme vabastatud patust ja surmast. Kas sa tead, et võid Kristuse võidust usu läbi osa saada? Taastada oma vaimse ja ka füüsilise tervise mineviku andestamise kaudu, pääsedes Jumala armastusse. See parandab.

Ma kardan, et paljud küsivad siiski, mis reaalset tähendust sel on? Üks kõige tugevamalt mind mõjutanud raamat on Austria psühhiaatri Viktor Frankli „…ja siiski tahta elada.“ Raamatus kirjeldab ta lootuse, usu ja armastuse tähendust läbielatud natsi koonduslaagri kogemuse. Läbi isikiku kogemuse. Need, kel polnud lootust, lihtsalt hääbusid ja surid. Mitte ainult vaimselt, vaid füüsiliselt lõppesid ära. Ta kogeb imelist armastuse lunastavat väge, ajal, kui koos kaasvangidega koperdavad varahommikuses talves tööle minna. Ta teab, et seda ei saa temalt keegi ära võtta. See on väga sügavalt tema sees. Apostel Paulus kirjutab Teises kirjas korintlastele: „Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.“ (2Kr 5:4-5). Püha Vaim meie sees hoiab ülal meie lootust! Ja see pole tühiasi, vaid päris tõhus abinõu, et läbi selle elu võitlemiste säilitada lootust. See pole meie meeleolu küsimus, vaid Jumala ligiolu ja armastuse tõotus. Seda saame usus eneses kasvatada.

Tähistame ka täna Jeesuse ülestõusmise võitu! Tühi haud hingamispäeva hommikul on ka meie endi ülestõusmise garantii. Kristus äratati üles surnuist ihulikult. Muutused, millest Paulus räägib, ei hakka toimuma surma järel. Vaid siis, kui me oma patte kahetseme, neist loobume ning usus Issandasse Jeesusesse Kristusesse vastu võtame andestuse anni. Meie sisse tuleb Jumala Vaim, kes alustab oma taastamistööd meie ärarikutud elus. Taastama patu astlast läbitorgitud elu. Kuid asi pole üksnes meis. Jumal kaasab meid inimkonna taastamisse selle kõigis valdkondades. Nüüdsest muudetakse meid pidevalt, nii vaimselt kui ka moraalselt. See peab endas kaasama kõiki meie elu aspekte. Ja igavikus saavad ka meie ihud austatud – siis kui pasun hüüab ja me näeme Issandat palgest palgesse.

Juba ennetsiteeritud Vahur Kersna intervjuus Ruhnu eaka vaimuliku, Harri Reinuga küsis ta veel: „Kas te surma kardate?“ Ja õpetaja Harri Rein vastab: „Ei.“ „Mis juhtub siis, kui me sureme?“, küsib Kersna. „Juhtub see, mida ei oska sõnades väljendada. See on suur kirgastumine. See on nii püha ja nii ilus, et selle nimel tasub elada.“ Ja jälle tuleb ta näole õrn naeratusevine. Aastaid tagasi pidas too mees igal hommikul palvuse Ruhnu kirikus, hoolimata sellest, kas inimesi oli tulnud kaasa paluma või mitte. Tema jaoks oli oluline, et iglid olid kohal ja kuulsid. Selle kohta ütles Kersna: „See, mis te toona ütlesite, oli nii ilus, et ma olen hilisemas elus selle peale mõelnud.“

Minu Piiblis on ühe salmi juurde kirjas Heebrealastele kirjutatud „Ado salm“.  Ado Kaups oli pastor enne mind Kärdla koguduses. Tema järel ja temaga koos oli hea pastoritööga alustada. Noore mehena. Nägin ka tema elu lõppu. Pärast seda, kui tal diagnoositi vähkkasvaja, ta jõud kadus, kehakaal langes tohutu kiirusega. Ta kutsus meid perega enda üle 90aastase ema juurde, kus oli ka tema õde. Laulsime tema näpunäidete juhtimisel tema matuse laule. Ma pole kunagi midagi sellist kogenud. Narsime ja nutsime läbisegi. Meil oli tohutult lõbus, sest Ado oli meister hiiu huumorile. Aga meil oli ka tohutult kahju lahkumisest. See salm, oli üks Ado Kaupsi lemmiksalme Piiblis ja ma nägin, et see töötas tema elus ja isegi surma eel. Tema punetav nägu on mu silme ees, kui ta seda luges, et „saaksime julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks.“ (Hbr 6:18-20).

On tähtis, mille külge on meie hing ankurdatud. Kui sureliku külge siin maailmas, siis see hoiab meid kogu täiega enda küljes, suretab meid päev päevalt ja lõpuks viib meid endaga kaasa surma valda. Kui aga oleme kinnitanud oma hingeankru Jeesusesse Kristusesse, siis ihu läheb küll surma valda, kuid hing päästetakse Jeesuse Kristuse võidu läbi surma üle.

Kui olime väiksed, jäi mu õde väga raskelt haigeks. Kõrge palavik ei lahkunud. Arstid ei osanud aidata. Noorem õde lükkas ta pikali, sest ta oli jäänud lootusetult nõrgaks. Olime hirmul, et ta ei saagi terveks. Kui ema temaga rääkis, siis polnud Ethel lootusetu. Oli ta juba noorena oma elu teadlikult Jumalale andnud. „Ema, ära karda,“ ütles ta. „Kui ma suren, lähen ma taeva.“
Sellisena võidetakse.

Erki Tamm
pastor

allikas: http://www.kalju.ee/

BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS