Koolitantsu kohtunik Joel Kotsjuba inspireerijaks on Jeesus

Leidsin noorte Delfist artikli Joel Kotsjubast, kus ta jagab enda kogemusi tantsust, inspiratsioonist ja tulevikust.

Joel Kotsjuba on Koolitants 2012 kohtunik, kes tegeleb breikimise, house’i, lockingu ning hip-hopiga, on osalenud ansambliga Eclectic Eesti Talendi saates. Sai meeskondlikult 1.koha Eesti breiktantsu meistrivõistlustel 2005, 2008-2010 ning Tallinn Checks Styles 2010, House tantsus individuaalselt 1.koha.

Kui sa oleksid Koolitantsul tantsijana, siis mis kategoorias?
Ma arvan, et läheksin vabatantsu või tänavatantsu kategooriasse. Ma tahaksin kasutada tänavatantsu oskusi ja stiili, kuid teha midagi eksperimentaalset. Samas, tekib küsimus, kas mind hakataks hindama teiste tänavatantsijatega samal pulgal või hinnataks seda, et ma tahan midagi muud esile tuua.

Kuidas sa jõudsid tantsimiseni?
Mul oli tekkinud soov tantsu proovida, äkki vast siis telekast muusikavideosid vaadates. See mõte seedis ja praadis mu sees üks-kaks aastat, kuid ma ei julgenud trenni minna. Siis mu venna klassivend, kes oli tol ajal päris hea breikar, julgustas mind ja kutsus oma trenni. Treener oli väga lahe ja kui ma nüüd tagantjärele vaatan, siis ma sattusin väga õigete inimeste käe alla. Ma jäin sinna kohe peale esimest trenni, mulle hakkas seal väga meeldima. Ma hakkasin seal arenema ja ennast leidma. Ma olin siis 17.

Mida sa hindad tantsus?
Ma hindan häid ideid ning oskust neid väljendada. See ei pea olema protest millegi vastu, kuid pigem pürg omapärasuse, oma käekirja poole. Hindan, kui tantsunumbriga proovitakse midagi öelda, mitte lihtsalt ei näidata liigutuste kombinatsiooni. Üks oluline osa tantsust on tehniline sooritus, kui puhtalt oma ideid teostatakse, kuid loomingulisus annab sellele eripära. Vaatan mõtet, kas lähenetakse uut moodi ja püütakse asja huvitavaks teha. Teised tegurid, mida tuleks hinnata, näiteks showtantsus, on lavaline sära, tehniline oskus, huvitavus, kas tants haarab mind kaasa või mitte.

Kuidas tuua rohkem poisse tantsu juurde?
Mina leian, et poistele tuleb anda maitsta seda, mida nad proovida tahaksid. Kõik pole valmis moderni proovima, kuna see näeb võibolla imelik välja või tundub mitte mehelik. Tuleb anda proovida midagi, millega nad paremini haakuksid.

Kui nad on juba tantsu maitsnud, siis nad saavad juba edasi uudistada ja vaadata. Minu puhul oli samamoodi – ma hakkasin tänavatantsudega pihta, alustasin breiktantsuga ja kohe julgustati ka hip-hopi ja streetjazzi proovima. Ma käisin tantsustuudios kus ma sain kõike proovida ühe hinna eest, kuna taheti julgustada, et ma rohkem tantsiksin.

Nüüd ma saan aru, et sellega taheti poisse rohkem kaasata. Mida aeg edasi, seda rohkem ma erinevaid stiile proovisin. Ütleme nii, et oma tantsuaja aastate lõpu poole, avastasin ma, et sügavamal minu sees on soov teha abstraktset ja contemporay stiili, pehmemat liikumist. Selle aja peale hakkasin ma ennast rohkem leidma ning aru saama, mida ma tegelikult tahan. Ma võtsin oma oskused ning proovisin seda liigutada kaasaegsemasse kasti. Tegin etteaste breiktantsust klassikalisele muusikale.

See on ilus kombinatsioon õrnusest ja tugevusest - hingelt õrn, kuid jõulise meetodiga. Ma arvan, et minu näitel võib öelda, et poiste kaasamisel on hea, kui tantsustuudio loob soodsad võimalused, et teisi stiile katsetataks. Krista (Köster) pani ka kõvad breikarid isegi balletti tantsima. Alguses peab poisse ühe stiili juurde saama.

See võib olla tänavatantsu stiil - breik on jõuline, hip-hopi meeldib kuttidele tantsida ning locking on ka päris lõbus. Ma olen Tallinna Ülikoolis õpetanud tantsu üliõpilastele, kes pole tantsuga kokku puutunud. Ma ei hakka neile väga keerulisi tantsukavasid tegema. Ma püüan neile lõbusa, huvitava kava teha, mis jutustab lugu ning kus igal ühel on oma osa selles loos. Lõppkokkuvõttes jääb neile positiivne ja hea kogemus sellest, ning nad tahavad tagasi tulla. Tantsu saab teha väga huvitavaks ja mänguliseks läbi storytellingu.

Mida sa soovitaksid poisile, kes tahab tüdrukut tantsima paluda?
Ole ennekõike lõbus, hea on, kui oled paar liigutust enne ära õppinud, kuid see ei ole kõige olulisem. Ära püüa ennast tõestada, lihtsalt naudi ja ole vabalt sina ise. Loomulikult, et kutt tunneks ennast tantsides mugavalt omades kingades, siis võiks ta enne kodus nelja seina vahel ennast muusika saatel välja elada ja tunda ennast muusikas väljendumises natukene rohkem kodus. Kindlasti pane selle kõige juures tähele neiut, keda sa tantsima palusid.

Suurim inspireerija?
Minu elu suurimaks inspiratsiooniks võib nimetada Jeesust, kuna ma usun temasse ja ammutan temast jõudu, usku ja armastust. See on see, mis täidab minu elu. Koreograafia loomisel olen viimasel ajal hakanud kasutama oma tantsu, et väljendada sügavamat sõnumit. Mu viimased numbrid on olnud minu jaoks kõige tähendusrikkamad, kuna ma olen pannud kogu oma hinge ja olemuse sinna sisse, varem olen piirdunud tantsides võib-olla tantsu või emotsioonide väljendamisega.

Suurimaks allikaks on oma elu olemuse, mille järgi ja milleks ma elan, väljendamine. Kui ma esimest korda julgesin seda väljendada, siis muutus tants minu jaoks nii palju tähendusrikkamaks. Eneseteostuse panin ma kõrvale ja hakkasin kasutama tantsu kui vahendit, millega ma saan midagi tõeliselt tähendusrikast teha. Esimene teos oli üks improvisatsiooniline etteaste ühe loo peale, kui ma Ameerikas külas käisin. Lugu rääkis võitlusest ja mind kõnetas ta kui lugu sisemisest võitlusest, mis lõppeb rahuga.

Ma nimetasin töö „Temptations“ – „Kiusatused“, millega peame tihtipealealati silmitsi seisma. Mitte šokolaadi kiustatus, vaid vahel miski haarab meid endasse, ja me ei oska ennast enam selle küljest lahti rebida ning me võitleme sellega. Samuti „Eesti talendi“ poolfinaalis, me tegime Kristjan Mazurtchakiga teose, mis võis tunduda klišeelik, kuid see oli miski, mida ma olen isiklikult läbi elanud.

Kuidas me võime seesmiselt kadunud olla ja kuidas Jumal leiab meid meie olukorras. Siis tuleb kindel teadmine ja täelik rahu sellest, sa tead kes sa oled ja kus sa oled. Selles etteastes kehastasin räbalatesse riietatud tegelast, kes oli hinges ära eksinud. Kõrval pingi peal istus valgesse riietatud saksofonist ning ühel hetkel, kui kadunud inimene oli omadega tupikus, siis mees valges kõnetas teda. Neil tekkis dialoog, ta väljendas enda sõnu läbi saksofoni nootide.

See oli nii huvitav, sa justkui oskasid ära arvata, mida ta sulle läbi pillimängu ütleb, see oli nii selge. Mina katsusin vastata oma kehakeele ja miimikaga ning ühel hetkel oli kadunud tegelane võtnud vastu talle räägitud rõõmsa sõnumi, lootuse. Ma tahan, et minu tants oleks enamat, kui tubli tehniline teostus ja ilus sooritus.

Kui sa saaksid olla ükskõik kes, ükskõik kus, ükskõik milllal, siis kes sa oleksid?
Sõja ajal mitte, sõda ma kardaks. Mind on huvitanud elu peale teist maailmasõda, kolmekümnendad Ameerikas. Kogu see riietusstiil ja õitsenguaeg. Teiseks meeldib kauboide ajastu, 19. sajandi lõpus. Inimesena olen tegelikult ma õnnelik sellisena nagu ma olen, ma ei tahakski keegi teine olla.

Kuhu sa tahad välja jõuda (loominguliselt, inimesena)?
Tantsijana tahaksin edasi liikuda selle unistuse ja visiooni suunas, mida ma alustasin Kristja Mazurtchakiga. Ma tahaksin välja jõuda selleni, et elava muusiku ja tantsijana looksime tähendusrikkaid etteasteid, kasutades selleks loomingu ehtsust ja vabadust.

Soovin, et me suudaksime kõnetada oma loominguga ning jätta midagi inimeste südamesse. Kui teose taga on usk sellesse, mida ma teen ning pühendumus, siis ma usun, et see teos kõnetab teisigi. Professioonina ei teagi, kus ma olla tahaksin. Tahaksin oma firmat teha, tegelikult juba tegingi ja korraldasin loomingulise osa firma peole, mis oli tervikloona kokku pandud. Selline niši ürituskorraldus firma.

Allikas Delfi

BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS