Leidsin noorte Delfist artikli Joel Kotsjubast, kus ta jagab enda kogemusi tantsust, inspiratsioonist ja tulevikust.

Joel Kotsjuba on Koolitants 2012 kohtunik, kes tegeleb breikimise, house’i, lockingu ning hip-hopiga, on osalenud ansambliga Eclectic Eesti Talendi saates. Sai meeskondlikult 1.koha Eesti breiktantsu meistrivõistlustel 2005, 2008-2010 ning Tallinn Checks Styles 2010, House tantsus individuaalselt 1.koha.

Kui sa oleksid Koolitantsul tantsijana, siis mis kategoorias?
Ma arvan, et läheksin vabatantsu või tänavatantsu kategooriasse. Ma tahaksin kasutada tänavatantsu oskusi ja stiili, kuid teha midagi eksperimentaalset. Samas, tekib küsimus, kas mind hakataks hindama teiste tänavatantsijatega samal pulgal või hinnataks seda, et ma tahan midagi muud esile tuua.

Kuidas sa jõudsid tantsimiseni?
Mul oli tekkinud soov tantsu proovida, äkki vast siis telekast muusikavideosid vaadates. See mõte seedis ja praadis mu sees üks-kaks aastat, kuid ma ei julgenud trenni minna. Siis mu venna klassivend, kes oli tol ajal päris hea breikar, julgustas mind ja kutsus oma trenni. Treener oli väga lahe ja kui ma nüüd tagantjärele vaatan, siis ma sattusin väga õigete inimeste käe alla. Ma jäin sinna kohe peale esimest trenni, mulle hakkas seal väga meeldima. Ma hakkasin seal arenema ja ennast leidma. Ma olin siis 17.

Mida sa hindad tantsus?
Ma hindan häid ideid ning oskust neid väljendada. See ei pea olema protest millegi vastu, kuid pigem pürg omapärasuse, oma käekirja poole. Hindan, kui tantsunumbriga proovitakse midagi öelda, mitte lihtsalt ei näidata liigutuste kombinatsiooni. Üks oluline osa tantsust on tehniline sooritus, kui puhtalt oma ideid teostatakse, kuid loomingulisus annab sellele eripära. Vaatan mõtet, kas lähenetakse uut moodi ja püütakse asja huvitavaks teha. Teised tegurid, mida tuleks hinnata, näiteks showtantsus, on lavaline sära, tehniline oskus, huvitavus, kas tants haarab mind kaasa või mitte.

Kuidas tuua rohkem poisse tantsu juurde?
Mina leian, et poistele tuleb anda maitsta seda, mida nad proovida tahaksid. Kõik pole valmis moderni proovima, kuna see näeb võibolla imelik välja või tundub mitte mehelik. Tuleb anda proovida midagi, millega nad paremini haakuksid.

Kui nad on juba tantsu maitsnud, siis nad saavad juba edasi uudistada ja vaadata. Minu puhul oli samamoodi – ma hakkasin tänavatantsudega pihta, alustasin breiktantsuga ja kohe julgustati ka hip-hopi ja streetjazzi proovima. Ma käisin tantsustuudios kus ma sain kõike proovida ühe hinna eest, kuna taheti julgustada, et ma rohkem tantsiksin.

Nüüd ma saan aru, et sellega taheti poisse rohkem kaasata. Mida aeg edasi, seda rohkem ma erinevaid stiile proovisin. Ütleme nii, et oma tantsuaja aastate lõpu poole, avastasin ma, et sügavamal minu sees on soov teha abstraktset ja contemporay stiili, pehmemat liikumist. Selle aja peale hakkasin ma ennast rohkem leidma ning aru saama, mida ma tegelikult tahan. Ma võtsin oma oskused ning proovisin seda liigutada kaasaegsemasse kasti. Tegin etteaste breiktantsust klassikalisele muusikale.

See on ilus kombinatsioon õrnusest ja tugevusest - hingelt õrn, kuid jõulise meetodiga. Ma arvan, et minu näitel võib öelda, et poiste kaasamisel on hea, kui tantsustuudio loob soodsad võimalused, et teisi stiile katsetataks. Krista (Köster) pani ka kõvad breikarid isegi balletti tantsima. Alguses peab poisse ühe stiili juurde saama.

See võib olla tänavatantsu stiil - breik on jõuline, hip-hopi meeldib kuttidele tantsida ning locking on ka päris lõbus. Ma olen Tallinna Ülikoolis õpetanud tantsu üliõpilastele, kes pole tantsuga kokku puutunud. Ma ei hakka neile väga keerulisi tantsukavasid tegema. Ma püüan neile lõbusa, huvitava kava teha, mis jutustab lugu ning kus igal ühel on oma osa selles loos. Lõppkokkuvõttes jääb neile positiivne ja hea kogemus sellest, ning nad tahavad tagasi tulla. Tantsu saab teha väga huvitavaks ja mänguliseks läbi storytellingu.

Mida sa soovitaksid poisile, kes tahab tüdrukut tantsima paluda?
Ole ennekõike lõbus, hea on, kui oled paar liigutust enne ära õppinud, kuid see ei ole kõige olulisem. Ära püüa ennast tõestada, lihtsalt naudi ja ole vabalt sina ise. Loomulikult, et kutt tunneks ennast tantsides mugavalt omades kingades, siis võiks ta enne kodus nelja seina vahel ennast muusika saatel välja elada ja tunda ennast muusikas väljendumises natukene rohkem kodus. Kindlasti pane selle kõige juures tähele neiut, keda sa tantsima palusid.

Suurim inspireerija?
Minu elu suurimaks inspiratsiooniks võib nimetada Jeesust, kuna ma usun temasse ja ammutan temast jõudu, usku ja armastust. See on see, mis täidab minu elu. Koreograafia loomisel olen viimasel ajal hakanud kasutama oma tantsu, et väljendada sügavamat sõnumit. Mu viimased numbrid on olnud minu jaoks kõige tähendusrikkamad, kuna ma olen pannud kogu oma hinge ja olemuse sinna sisse, varem olen piirdunud tantsides võib-olla tantsu või emotsioonide väljendamisega.

Suurimaks allikaks on oma elu olemuse, mille järgi ja milleks ma elan, väljendamine. Kui ma esimest korda julgesin seda väljendada, siis muutus tants minu jaoks nii palju tähendusrikkamaks. Eneseteostuse panin ma kõrvale ja hakkasin kasutama tantsu kui vahendit, millega ma saan midagi tõeliselt tähendusrikast teha. Esimene teos oli üks improvisatsiooniline etteaste ühe loo peale, kui ma Ameerikas külas käisin. Lugu rääkis võitlusest ja mind kõnetas ta kui lugu sisemisest võitlusest, mis lõppeb rahuga.

Ma nimetasin töö „Temptations“ – „Kiusatused“, millega peame tihtipealealati silmitsi seisma. Mitte šokolaadi kiustatus, vaid vahel miski haarab meid endasse, ja me ei oska ennast enam selle küljest lahti rebida ning me võitleme sellega. Samuti „Eesti talendi“ poolfinaalis, me tegime Kristjan Mazurtchakiga teose, mis võis tunduda klišeelik, kuid see oli miski, mida ma olen isiklikult läbi elanud.

Kuidas me võime seesmiselt kadunud olla ja kuidas Jumal leiab meid meie olukorras. Siis tuleb kindel teadmine ja täelik rahu sellest, sa tead kes sa oled ja kus sa oled. Selles etteastes kehastasin räbalatesse riietatud tegelast, kes oli hinges ära eksinud. Kõrval pingi peal istus valgesse riietatud saksofonist ning ühel hetkel, kui kadunud inimene oli omadega tupikus, siis mees valges kõnetas teda. Neil tekkis dialoog, ta väljendas enda sõnu läbi saksofoni nootide.

See oli nii huvitav, sa justkui oskasid ära arvata, mida ta sulle läbi pillimängu ütleb, see oli nii selge. Mina katsusin vastata oma kehakeele ja miimikaga ning ühel hetkel oli kadunud tegelane võtnud vastu talle räägitud rõõmsa sõnumi, lootuse. Ma tahan, et minu tants oleks enamat, kui tubli tehniline teostus ja ilus sooritus.

Kui sa saaksid olla ükskõik kes, ükskõik kus, ükskõik milllal, siis kes sa oleksid?
Sõja ajal mitte, sõda ma kardaks. Mind on huvitanud elu peale teist maailmasõda, kolmekümnendad Ameerikas. Kogu see riietusstiil ja õitsenguaeg. Teiseks meeldib kauboide ajastu, 19. sajandi lõpus. Inimesena olen tegelikult ma õnnelik sellisena nagu ma olen, ma ei tahakski keegi teine olla.

Kuhu sa tahad välja jõuda (loominguliselt, inimesena)?
Tantsijana tahaksin edasi liikuda selle unistuse ja visiooni suunas, mida ma alustasin Kristja Mazurtchakiga. Ma tahaksin välja jõuda selleni, et elava muusiku ja tantsijana looksime tähendusrikkaid etteasteid, kasutades selleks loomingu ehtsust ja vabadust.

Soovin, et me suudaksime kõnetada oma loominguga ning jätta midagi inimeste südamesse. Kui teose taga on usk sellesse, mida ma teen ning pühendumus, siis ma usun, et see teos kõnetab teisigi. Professioonina ei teagi, kus ma olla tahaksin. Tahaksin oma firmat teha, tegelikult juba tegingi ja korraldasin loomingulise osa firma peole, mis oli tervikloona kokku pandud. Selline niši ürituskorraldus firma.

Allikas Delfi

Kolgata koguduse elukogenud abiline hingehoiutöös, kauaaegne palvegrupi juht ja teenimisvalmis köögiabiline Eha-Kay Uibo (83) oli üks neist, kes 1941. aasta küüditamisega Venemaale viidi. Siis oli ta vaid 13 aastat vana.

Postimehe portreelugu küüditamisest

Tartu Postimehe portreelugu kirjutab temast: Küüditamispäeva eelõhtul, 13. juunil 1941, olid kõik Eha-Kay Uibo õed-vennad kogunenud isatallu Konguta valda Tartumaal, et tähistada järgmisel päeval venna Ülo sünnipäeva.

Kuigi pärast 1940. aasta riigipööret oli olukord Eestis muutunud ärevaks ja inimesi juba arreteeriti, ei osatud siiski midagi karta ega kahtlustada. «Me ei osanud midagi mõelda ega arvata. Tegime sünnipäevaks ettevalmistusi, kõik olid lõbusad ja läksime rahuliku südamega magama,» meenutab Uibo, kes oli pere kuues laps.

Vabadussõjas ohvitserina teenimine tõi Siberisse küüditamise süüdistuse

Vabadussõjas ohvitserina võidelnud isa Karl Lamp oli saanud Kongutasse teenete eest maad ning tol hetkel oli nende majapidamises kuus lehma, mullikaid ja kolm hobust. See oligi tema "süü" ja äraküüditamise põhjus.

Umbes poole kuue ajal hommikul kuulis ta elutoas raskeid samme, kõva häälega rääkimist ja venekeelseid käsklusi. «Mingil hetkel tuli isa, tegi toa ukse lahti ja ütles: lapsed, tõuske üles, pange riidesse, meid viiakse Venemaale. Isa oli väga kurb ja tõsine. Ta pandi toolile istuma ning meid kõiki kutsuti sinna juurde. Isale loeti ette venekeelne süüdistus.»

Lahtise kastiga veoauto viis kõik Elva raudteejaama ning isa ja vennad pandi väikesesse loomavagunisse. «Tahtsin ka viimasena siseneda, aga püssimees lükkas mind kõrval.»

Viimane kohtumine isaga

Elva jaamas palus ta veel korraks luba minna isa juurde, et küsida, mis toimub. «Ma olin ju laps ja segaduses. Naised küsisid, et kus su ema on, aga mul polnudki ema. Mingil hetkel lubatigi mul isaga kohtuda. Aga isa raputas ainult pead ja ütles, et kallis laps, ma ei oska sulle midagi öelda.» See oligi viimane kord, kui väike tüdruk oma isa nägi.

Kuidas tee edasi Siberisse läks; mida see noore neiu jaoks kaasa tõi ja kuidas kõik vennad siiski tagasi kodumaale jõudsid, sellest loe pikemalt Tartu Postimehest.

***

Jumala arm ja ime

«Minu jaoks on see Jumala ime ja arm, mis aitas meil ellu jääda,» lausub vanaproua ning tunnistab kristlasena, et rasked Siberi-aastad on pannud teda elule vaatama hoopis teise pilguga.

Allikas Tartu Postimees ja Tartu Kolgata baptistikogudus

Tartu Kolgata baptistikoguduse vene osakonna juht, diakon Juri Kobzar (70) on pärit Ukrainast. 32 aastasena jõudis Eestisse. 38 aastat on ta koos abikaasa Ludmillaga (68) olnud Kolgata koguduse liige. Kobzarid on üles kasvatanud viis last, neli poega ja üks tütar. Kaks poega ei ole kristlased. Kolm last on aga Valga koguduse liikmed.

Mõni aasta tagasi kutsusid Kolgata eesti noored Juri külla elukogemust jagama. Sissejuhatuseks kutsus ta meid juba noorelt tulevikule mõtlema. Nooruses on inimene energiat täis ja teeb valikud. Õnnelik on inimene, kes siis õpib tundma Jumalat. Jumal kutsub meid just nooruses. Pole vaja arvata, et noorus kestab kaua. Meil kõigil on oma aeg elamiseks. Surevad ka noored ja keskealised. Väga tähtis on valida õige elutee, et olla taevas koos Jumalaga.

Septembri alguses isaks saanud jooksumees Tiidrek Nurme tõdeb, et Jakobi nime kandev uus ilmakodanik surus jooksmise kuuks ajaks tagaplaanile. Koos treener Harry Lembergiga lõppenud hooaega analüüsides on aga välja mõeldud, mis läks Barcelona EMil viltu.
2010. aasta kevadel haukas Tiidrek Nurme mehise tüki (25 sekundit!) oma 5000 meetri jooksu rekordist. Sügisel sündis aga tema ja abikaasa Maili perre 3,1-kilone ja 50sentimeetrine poeg Jakob. Nurmega vesteldes ei teki kordagi kahtlust, kumb sündmus tema jaoks olulisem on.
Väikemees uurib inimesi ja elab maailma sisse
"Mida Jakob juba teha oskab? Eh-hee. Oma soove avaldada. Küsib süüa ja sülle. Oskab silma vaadata. Uurib inimesi," kõneleb 24aastane võhmamees päevas keskmiselt 40 grammi võrra suuremaks paisuvast pisipojast, hellusnoot hääles. "Esimene nädal oli suur ringijooksmine. Maili hoolitses lapse toitmise ja muude vajaduste eest, minu ülesandeks jäi kodu ehitamine. Teen süüa, koristan. Eks päevad olnud rasked, sest laps on pisike, elab alles maailma sisse. Magamata öid kogunes meil esimestel nädalatel ikka 4–5 tükki."

See pole siiski etteheide Jakobile. "Ta on ikka üle keskmise rahulik laps," kiirustab Nurme poega kiitma.