Just niisuguse pealkirjaga jutlusteseeriat alustas Salemi kogudus. See viib mõtted kannatusaja ja ülestõusmispühade ettevalmistusele. Suuremates kiriklikes traditsioonides on seda perioodi tähistatud paastuajana. Kuid paastuaeg ei ole lihtsalt toidust loobumine, pigem on see positiivne paast: Jumala intensiivsem otsimine ja igatsemine.

Jutlusteseeria pealkiri on muidugi natuke intrigeeriv. Aga vahest just kevadine pühade-eelne aeg panebki meid mõtlema sellistele paradoksidele. Kultuur meie ümber kipub andma teistsuguse sõnumi: saad, millest kinni hoiad; saad, mida endale pead... Aga sügavate väärtustega kipub olema vastupidi – saad, kui ära annad.

Ükskõik, kui muutlikuks see maailm ka ei muutuks – Jumala rahvas võib siiski võtta rahulikult ja lasta oma rõõmul voolata, sest meie Issand on lubanud meile erilist kaitset just siis, kui seda kõige enam vajame.

Kas Jumalal mitte polnud hädaabiplaan Iisraeli laste jaoks keset ülemaalist näljahäda? Ta läkitas Joosepi oma rahva eel Egiptusesse, ülendas ta peaministriks ja täitis kõik varaaidad piisavate varudega, et elada üle näljaaeg. Seejärel juhtis Ta oma rahva nende varaaitade vahetusse lähedusse
ja toitis neid läbi kõigi nende raskete aegade.

Kas Jumalal mitte polnud hädaabiplaani ka Eelija jaoks? Ajal, mil tema rahvas ägas majanduslanguse ja toidu nappuse all tänu põuaajale – ja samal ajal oli õel kuningas seadnud vaevatasu tema pea eest – käivitas Jumal oma hädaabiplaani Eelija kasuks. Ta peitis oma sulase vaikse oja äärde ja lasi linnukesel tuua talle toidust. Ellujäämisplaan hõlmas endas ka müstilist viljasalve, mis kunagi tühjaks ei saanud.

Kuidas aga olid lood Noaga? Millist detailset ellujäämisplaani omas Jumal veel tema ja ta pere jaoks! Ja veel laev, mis kandis nii Noad kui tema pere turvaliselt läbi kogu maailma haaranud hävitavast ja surmavast üleujutusest.

Ja Lott? Jumal saatis oma inglid isiklikult tõmbama nii Lotti kui tolle lapsi välja hävivast Soodoma linnast. Jumala käsi oli mängus seni, kuni Lott oli turvaliselt toimetatud äärelinna. Kogu toimunu näol oli tegu nii palju enama kui töökaotuse, majanduslanguse või valitsuse allakäiguga – see oli täielik ühiskonna häving ja ometigi Lott pääses sealt terve nahaga.

Pauluse elu oli kinnituseks Jumala jätkuvatest varuplaanidest! See apostel seisis silmitsi nii laevahuku, -varaste poolt röövimise, -vangistuste, -reetmiste kui mõrvakatsetega ja ometigi – Jumalal oli iga taolise kriisiolukorra jaoks varuks päästeplaan. Ainuüksi Jumal sai otsustada, millal üks või teine katsumus pidi läbi saama, käivitades seejärel oma varuplaani ja tuues Pauluse „tagasi ellu“.

Ka meie jaoks on olemas hädaabiplaan ellujäämiseks – loodud spetsiaalselt iga uskliku jaoks eraldi. Seetõttu ärgem iialgi kahelgem, olles kindlad, et Jumal kannab meid läbi igast raskusest ja kriisist.

19. märts 2010

David Wilkerson

Keegi mainis mulle hiljuti, viidates filmile Zeitgeist, et ega kristlus polegi muud kui vaid koopia Egiptuse ja mõnedest muudest usunditest. Ega see ju eriti uus jutt pole, kuigi leidub neid, kes tulevad selle väitega välja nagu enneolematult uue avastusega.

Võrdlev usundilugu -- alates üheksateistkümnendast sajandist -- on selle teemaga tegelud. Ja muidugi on erinevatel religioonidel sarnaseid jooni. Kui oleme inimesed, ja kui inimene on "homo religiosus", usuline olend, siis on tema usukogemustes ja usukeeles ka sarnasusi.

Uudu Ripsi jutlus

Öeldakse, et vanadus on periood, kus suur rutt on möödas ja oled õnnis, kui oskad rahuneda! Kuigi muredest on raske lahti saada – mitte niivõrd enese muredest kui teiste, eriti järeltuleva põlvkondade pärast.

Vanadus pidi algama 60aastaselt. Selleks ajaks olla kõik oluline möödanik. Kolmkümmend esimest aastat kasvatati meid, pandi alus perekonnale, abielluti – kuidas keegi. Õpiti kohanema tööga, õhus lendas palju lootuse pääsukesi ja õitses rukkilill. Siis saabus saatuslik kolmkümmend, kus elu vajus rutiini, mis meenutab orava jooksu rattas: hommikul tööle, naisele lapsed ja mähkmed, turukott ja askeldused pliidi ümber. Hall igapäevane rügamine, millest Ernst Ennogi teeb kokkuvõtte ühes oma laulus: „Kõik linad mul olid valge kui päev, nii läksin ketrama. Mu palged kui koit suve valgel ööl ja süda kui õnnemaa. – Ja siiski see heie nüüd hall, kui tehtud takkudest... Võiks ümber kõik, kõik veel kedrata kord kuldmõtete lõngadest!” Niisuguseks kujuneb sageli resümee, kui juhtutakse rääkima vanadusest.