Mis tuleks korda ajada vanaduses?

Ärge röövige vanu!

Nüüd küsin ma, miks tahate vanadust nii vaeseks teha? Mis siis meile üle jääb? – Ei, meie, vanad, ei lase endid paljaks röövida! Lubage öelda vana mehe õigusega: vanadus on rikas aeg! Kahjuks pole ma veel kuigi vana, et sellest kõike teada: kui Jumal lubab, siis tuleval aastal saan vaid 82. Seda võin öelda küll, et raskusi oli vanaks saamisel, aga vanana on hea elada: Sind ümbritseb sõbralik noorus, kelle silmad pilluvad sädemeid, sind hoiavad keskikka kuuluvad noorukid – nad on ju alles viiekümnesed. Mu ümber on niipalju head, miks ma ei peaks seda nautima?! Algab uus päev – mul on võimalik seda näha – milline kingitus! Mul on veel võimalik vaadata taevasse ja näha selle rahustavat sina. Ja kui „kaseladvast juba lehti langeb ja kõle tuul käib üle kesamaa”, siis tean, et igal oksal, igasse pungakesse on peidetud uus kevad, lootus õitsemisele! Ja kui saabub kord õhtu, siis löövad särama mu „õhtupoolsed aknad” loojuva päikese helgis. Ma tean, et tuleb öö, aeg puhkuseks! Aga kõrgustes hiilgavad tuhanded tähed ja ma leian ennast Jumala suurest peosaalist – milline rõõm!

Vanadus on elu väärtuslikum osa sellele, kes oskab rõõmu tunda. Inglise kirjanik John Galsworthy kirjutab raamatus „Forsyte'ide saaga” ühest vanast mehest Jolyon'ist, kes istus oma maja ees tamme all, soojendas ennast päikesepaistel, kuulas linnulaulu puuvõras ja pilukilsilmi imetles anemoonide õiteküllust enda ümber. Imeline rahu täitis ta elatanud südant. Ühel tüünel õhtupoolikul, kui mindi teda lantšile kutsuma, siis ei olnud teda enam seal, toolil oli vaid ta vana ihu ja üle õue hõljus imeline rahu.

Aga kust siis ikkagi algab vanadus? Arvan, et „60 aastasena” on müüt! Mõni raugastub juba nooruses. Vanadus on suhteline ja suurel määral vaimne protsess, mida võiksime nimetada küpsemiseks, mõne juures halvemal juhul mandumiseks. Tinglikult võiks füüsilises mõttes vanaduse algust arvestada esimesest infarktist või mõnest tõsisest operatsioonist.

Mida tuleks korrastada vanaduses?

Ometi on vananemine ja vanadus tõsiasi, mida tuleb arvestada ja selleks ka ettevalmistusi teha, mõnedki asjad korrastada. Mure vanaduse saabumise pärast on vooganud üle kõikide inimpõlvede. Põlvest põlve on palutud ka seda palvet: „Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks!” (Ps 71:9). Aga juba enne, kui need laulusõnad palvena kirja pandi, oli Jumal öelnud Moosesele: „Vali elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat oma Jumalat, kuuldes tema häält ja hoides tema poole! Sest see on Elu ja su päevade pikkus” (5Ms 30:19-20).

Kõige tähtsam asi, mis on tarvis vanaduses teha, kui seda pole tehtud varem, nooruses või keskeas, on valida elu! Mis on elu? See on olnud inimkonna üks suurematest küsimustest. Mina ka ei tea. Aga seda ma usun, et elu on Jumala and, osa tema enda elust. Jumal on andnud midagi iseenesest, oma Vaimust, südamest, inimesele ja kogu loodule eluks.

Mis tähendab pakkumine: „Vali elu!”? Sellega on Jumal öelnud: „Vali mind, pea seda oluliseks, et sa hoiad minu poole ja paned tähele, mis mina räägin!” See Jumala kõne, mida meie kuulame, see paneb voolama elu, mis lähtub Jumalast ja elustab meid, pannes taganema surma. „Sest see on elu ja su päevade pikkus!” – Kuhu jääb siis vanadus? – See kaob igavesse! Kui pikaks saavad siis su elupäevad! Sa kuuled oma Jumala häält, sa hoiad tema poole, sa lähed temaga nagu Eenok ja surm jääb maha, surm jääb sinna kus on muld ja põrm, kus ajalikud asjad tolmuks saavad. Aga sina lähed edasi koos Jumalaga, temaga, kes oma elu jättis sinu eest (Jh 15:13). Seda esiteks.

Sea oma elumaja asjad korda

Edasi saab vanaduses oluliseks puhtuse ja korra küsimus. „Sea korda oma elumaja asjad, sest sa pead surema,” öeldi kord Hiskiale ja Hiskia nuttis. Tal oli veel vaja midagi korrastada.

Vanaduses ei ole enam aega paika panna elu põhikoloriiti. Suured ja julged otsused, pintslitõmbed elulõuendil kuuluvad noorusaega, osalt veel keskikka. Vanadusse jääb filigraane täpsustus, elupildi läbimaalimine. Tuleta meelde, mida on tarvis parandada, andeks paluda, hüvitada, tagastada. Mõtle oma testamendile, et teised ei peaks kisklema selle tühise pärast, mis sinust maha jääb. Et sa võiksid rahus minna teekonnale, mille paratamatust sa tead. Tasugem oma võlad armastuse kuldmüntidega – see kuulub vanaduse juurde. Ilma olete saanud, ilma andke! Ära koonerda. Mida rohkem suudad anda, seda rikkamaks saad – see on taevariigi seadus. See taevariik inimese südames on imeline, ta on täis rikkusi, mis ootavad väljajagamist. Need ei kuulu ainuüksi meile, meie oleme ainult taevariigi aidamehed, jagajad. Ühes neegrite spirituaalis on sõnad: „...rikkad siin kingaga, mina olen kingata, kõik minu kingad on pilve peal reas... taevas, taevas, rikkad seal kingata, mina olen kingaga, kõik minu kingad on pilve peal reas...” Kas ka meie oleme kohtanud mõnda paljasjalgset?

Niisiis, teiseks, seame korda oma elumaja asjad, puhastades ja korrastades. Mul on harras austus ja mälestus oma isast. Kui ta üsna ootamatult suri ja ma olin ta juures, siis võin öelda, et ta oli end valmistanud, see kiirgas tema olemusest. Sümboolne oli seegi, et ta oli eelmisel õhtul saunas käinud, tal oli seljas puhas valge ame. Kui olime palvetanud ja ta oma ainsa käe pannud mu pea peale õnnistades, siis kutsus teda Issand ja ta läks mu käte vahelt. Hiljem, kui avasin ta laua laeka, kus asusid ta asjad, siis olid needki nii korda pandud, et see veel täna mu südant hellalt puudutab. „Ilus on Issanda meelest tema vagade surm!”

Kuidas meiegi võiksime toime tulla, et see ka meie elus võiks sündida? Et oskaksime teha õigeid valikuid: valida elu ja seada korda oma elumaja asjad? Selleks on vajalik häälestada oma hing ja vaim taevase kammertooni järgi!

Häälesta oma hing taevaga

Jutustan teile loo, mida kuulsin poisikesepõlves vend Kaljo Raidilt. Ameerika maal Montana mägedel karjatas kunagi oma karja vana karjus. Talle oli seltsiliseks tubli koer, väike raadioaparaat ja viiul, mida mängis, kui igatsus kodu järele teda vaevama tuli. Lõpuks läks ta pill nii häälest ära, et ta ei saanud enam mängida. Tal ei õnnestanud tabada õiget A-tooni. Oma kurbuses otsustas ta kirjutada New Yorki suurele raadiojaamale, et need saadaksid talle raadio kaudu õige A-tooni, sest „ta on üksildane karjus mägedel ja ta pill on häälest ära.” Suures raadiojaamas pole igasuguste soovide jaoks aega ja neid tavaliselt ei panda tähele. Aga see soov oli nii kummaline, et otsustati sellele vastata. Kui jõudis kätte kokkulepitud päev ja kellaaeg, peatati saateprogramm ja diktor ütles: „Meile on tulnud kiri ühelt karjuselt Montana mägismaalt, kes palub oma viiuli jaoks õiget A-tooni. Nüüd saadame selle!” – Ja läbi eetri kõlas puhas A-toon. Vana karjus häälestas oma pilli ja tema igatsetud viisid kõlasid jälle mägedel. – Vana karjuse süda laulis!

Meie kommunikatsioon – side taevaga – on palju lihtsam, kui sellel karjusel. Sul on „palvetelefon”, nagu öeldakse ühes lastelaulus, otseühendus taevaga: „Issand aita, mu hinge on tulnud võõrad toonid. Halvad sõnad ja isekuse dissonants rikkus jälle kõik ilusa ära. Häälesta mind, Issand!” Ka vanaduses juhtub sageli, et oleme „häälest ära”. Kuidas saada võitu oma isekusest, isekatest tunnetest, mis niipalju ebameeldivat põhjustab? Selleks peame arendama, lausa kultiveerima eneses jumalakartust, mis annab võimaluse Jumalal meid häälestada. Jumalakartuse atmosfääris kujuneb ja küpseb tunnetus, vaim ja hing. Selles lööb õitsele vanaduse ilu ja harmoonia.

Kas olete näinud vana inimest, kelle näo igast kortsukesast kiirgab armastus? Mina olen – see on võrratu! Üks selline oli kirjanik Smuuli ema. Kord kutsuti meid nende kodusse piiblitundi pidama. Kui olime tema voodi ümber, jutustas ta: „Täna öösel olid inglid siin minu voodi ees, laulsid imeilusasti ja ütlesid mulle, et varsti tuleme sulle järele, siis sa laulad meie seltsis Issandale ja sa näed teda tema ilus!” Tal enesel oli ingli nägu. Armastuse ja ootuse rõõm kiirgas temast. Vanaduse kordumatu ilu saavutab oma täiuse osaduse läbi Kristuse kannatusest, tulles koos temaga läbi eluvaeva.

Vanadusega kaasnevad muutused

Vananedes kaasneb meiega mitmeid muutusi, mida oleks tarvis arvestada ja mõista. Eriti tülikas tundub teistele vanadusega kaasnev konservatism. Aga seda tuleb mõista kui alalhoidlikust, läbiproovitu, kogetu usaldamist. Sageli näitab aeg, et neil oli õigus. Kes oli see, kes ütles: „Oh vana inimene, mis tema ka enam tunneb või aru saab!”? Oli see ütleja kes oli, igatahes ei olnud ta tark inimene. Pean ütlema hoopis vastupidi: vana inimene on väga õrn, tundlik ja haavatav. Aga ta oskab seda peita, nagu ei tähendaks halb sõna või käitumine midagi. Ta oskab mõista ja andestada ka siis, kui süda valutab. Temagi vajaks hella sõna, aga ta ei nõua seda. Tema „õhtupoolsed aknad” on avatud viimastele päikesekiirtele!

Kes jõuaks lugeda ja kokku arvata neid palveid, mis vanade inimeste südamest on jõudnud Jumala ette kuldaltaril, oh noorsugu! Vanaduse ohvriand – ikka ta teeb midagi kasulikku, niikaua kui jätkub vähegi jõudu, sageli läbi valu, mida ta on õppinud kandma. Eneseohverdus on saanud talle loomulikuks harjumuseks, isegi vajaduseks: „Pojake, tule sööma, pojake, puhka sina pisut, mina toimetan!” Ta teeb seda ka siis, kui talle öeldakse turtsakaid sõnu tänu asemel. Ta püüab ikka häälestada oma hingekeeli taevase kammertooni järele (ta on ju usklik inimene), et kord ühineda taevase suure sümfooniaorkestriga. Juba siin ütleb ta: „Mu süda laulab, vaikida ei saa, laul armus hinge rõõmsaks teeb ja süda lauldes tänab!” Ta teab, et „jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega” (1Tm 6:6).

Kallid lugejad, ma ei tee eelöeldust enam kokkuvõtet, sest teema on lõputu. Meil igaühel on sellele midagi lisada, valida, korrastada, häälestada!

Soovin teile õnnistusrikast vananemist, sest usklik inimene ei saa kunagi lootusetult vanaks!

Jutlus on algselt peetud Kolgata koguduses piiblitunnina. Kirjalikult ilmunud ajakirjas Teekäija 11/2005.

Allikas http://www.kolgata.ee/...