Käisin sel nädalavahetusel Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi kokkutulekul. Lisaks muidu mõnusale taaskohtumisele ja pidutsemisele on minu ja klassikaaslaste elu jõudnud sellesse faasi, kus kõneldakse ka perekonnast ja lastest.

Suureks üllatuseks selgus, et klassiõel, kel oli viimati üks laps, on nüüd kolm. Ja teine klassiõde hoidis süles titte, oma teist last. Tema, kes jättis mulle varasemast üsnagi emantsipeerunud mulje, teatas, et tahab kindlasti veel kolmandatki last. Aga nemad olid üllatajad – peale minu pere on klassikaaslaste ja tuttavate seas hulgi kolmelapselisi peresid. Ja üldjuhul on need haritud ja edukad inimesed.

Kolmelapseline pere hakkab muutuma standardiks ja selle põhjuseks pole kindlasti pelgalt vanematoetused. Mina sain kalli abikaasa abiga kolme lapse isaks varakult ja võin kinnitada, et veel mõni aeg tagasi vaadati kolmelapselisele perele kui mingile veidrale nähtusele, mille tingib kontrollimatu sigimine.

Minu põlvkond sündis nõukaaja oludes, mil standardiks oli kaks last. Selle üheks põhjuseks võis olla toonane olme – naised töötasid hommikust õhtuni, nii et käed rakkus, ja eluunistuseks oli omada kahe- või parimal juhul kolmetoalist korterit Lasnamäel.

Auto oli edukatel inimestel «siks» ja vähem edukatel «mosse». Kui nüüd lapsed kasvasid, siis mahtusid nad «siksi» tagaistmele ära suure vaevaga. Nõukogude olme ei soosinud kolmelapselisi peresid.

Nüüd aga on tavapärane omada ridaelamuboksi või lausa eramut. Ka autod on suuremad. Parema sissetulekuga inimestel on võimalik kasvatada erilise vaevata kolme last. Veelgi olulisem murrang on aga toimunud inimeste teadvuses – kolme last on tegelikult lihtsam kasvatada kui kahte. Nad tekitavad oma väikse sootsiumi, andes nii lapsevanemale rohkem vabadust.

Need ühe-, kahe- ja kolmelapselised emad olid seal kooli kokkutulekul kenamad kui kunagi varem. Ei ole vähimatki kahtlust – alles emaks saamine teeb tüdrukust naise, keda iseloomustab tõeline, seestpoolt välja kiirgav ilu ja sarm.

Kas kolme lapse standard võiks kasvada nelja lapse standardiks? Seda ma ei usu, sest siin seavad piirid ette samad tingimused, millest enne juttu oli. Mina ei jõua endale niipea osta mikrobussi, kuhu mahutada neli last. Tahan välja ehitada oma talu ülemise korruse, kuhu mahub kolm väiksemat tuba kolmele lapsele ja mitte ühtegi rohkem.

Niisiis paneb siingi olme piirid paika. Samas, kui tähtis oleks ainult olme ja isiklik mugavus, siis ei viitsiks vist keegi lastesaamisega jännata. Nii et never say «never».

Nils Niitra, 8. september 2010.

Allikas: Postimees

Aastaid tagasi pani Jumal mu südamele alustada ühe poiste jaoks mõeldud keskusega (poistekoduga) Long Islandil. Tundsin väga tugevalt, et Jumal on kogu selle töö taga, kuid 18 kuud hiljem hakkasid kohalikud ametnikud häält tõstma, sest nad polnud rahul meie üsna rangelt paikapandud kodukorra – ja tegevusviisiga. Meil ei jäänud muud üle, kui oma uksed sulgeda.

Selle lühikese aja jooksul, mil me jõudsime tegutseda, võtsime me vastu neli poissi. Peale sulgemist kaotasime me aga ühenduse igaühega neist. Hiljem tagantjärgi mõeldes pidasin ma seda ettevõtmist läbi aegade suurimaks läbikukkumiseks ja rohkem kui kolmkümmend aastat murdsin pead selle üle, miks Jumal üldse lasi meil selle tööga alustada?

Mõne aasta eest, kui olin väljumas St Louisi Ajaloomuuseumist, köitis mu tähelepanu kõnniteele paigutatud suur kiviplaat, millesse uuristatud kirjast torkasid silma intrigeerivad sõnad: ilu ja ike. Peatusin, et lähemalt vaadata, ja leidsin järgmise huvitava tsitaadi tuntud kohalikult autorilt Eddy L. Harriselt:

„Minevik on ilu. Ja samas ka ike. Ta paneb paljusid meie seast küsima, kes me oleme, ja vahetevahel laseb meil seda isegi mõista.“

Tuntud religioonisotsioloog Rodney Stark tõdeb, et protestantismi liberaalsesse peavoolu kuuluvad konfessioonid, teiste seas anglikanism ja luterlus, on kiiresti kahanemas, kuna nad on minetanud usu elavasse Jumalasse ja üritavad hingede päästmise asemel maailma päästa.

Käsikäes liberaalsete kirikute kahanemisega tugevnevad konservatiivsed evangelikaalsed liikumised, mis võivad selle trendi jätkudes muutuda protestantismi peavooluks. Religiooniportaalile Patheos antud usutluses, mille teemaks on kristluse roll ja tulevik Ühendriikides, nendib Stark, kes on nimetanud ennast „sõltumatuks kristlaseks“: