Paul T. McCain: Kiriku ajaloo ilu ja ike

Kiriku ajalugu on ilus ike. Niisugune vaateviis lubab meil möödanikku realistlikult ja tänumeeles omaks võtta. Minevikust kui õpetajast lugupidamine tähendab ära tunda Jumala õnnistust, mis on antud nii paljudele usklikele läbi aegade. Mineviku austamine ebajumalana on karuteeneks nii meile kui ka neile, kes on elanud enne meid. Mineviku ignoreerimine on risk nii meile kui meie tulevikule. Suurim oht aga on tulevikku vaatamine ilma minevikku arvesse võtmata. See oleks nagu ilma tuledeta autosõit pimedal ja pilves ööl.

Meie kultuuris on miski, mis laseb meil minevikku väärastunud uhkustundega kõrvale heita. Sageli peab meie kultuur seda, mis on „moodne“ või „tänapäevane“, palju väärtuslikumaks ja usaldusväärsemaks kui pikka aega järgitud tõdesid. Kahtlemata pole see piibellik hoiak. Pühakiri ütleb selgelt, et meil tuleb juurduda ja püsida Jumala ajaloolises ilmutuses Jeesuses Kristuses ja Jumala Sõnas, mis kestab igavesti.

„Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud“ (2Tm 3:14). Püsi selles, mida sa oled õppinud ja milles sa oled veendunud, ütleb püha Paulus. Ja teisal ta kirjutab: „Sina räägi aga seda, mis on kohane tervele õpetusele!“ Me peame „võitlema pühadele kord antud usu pärast“ (Jd 1:3).

Ühes selle tsitaadiga muuseumist meenus mulle, mida G. K. Chesterton kunagi kirjutas:

„Traditsioon on see, kui anname hääleõiguse kummalisimale kõigi rahvaklasside seas, meie esivanematele. See on surnute demokraatia. Traditsioon keeldub allumast väikesele ülbele oligarhiale, neile, kes parajasti juhtuvad maa peal ringi uitama… Traditsioon soovitab meil kaaluda iga hea inimese arvamust, isegi kui see juhtub olema meie isa“ (G. K. Chesterton, Orthodoxy, Westport, CT: Greenwood Press, 1974, lk 85; tsitaadi eestikeelne tõlge Vanalinna Hariduskolleegiumi Teataja nr 450 järgi).

Kuidas on lood meie, luterlastega, kes me üksnes Jumala armust jääme ustavaks Pühakirjas ilmutatud tõdedele ja usutunnistusele sellest tõest, mis sisaldub Konkordiaraamatus? Millisena me minevikku näeme? Me teeme hästi, kui võtame enda peale oma mineviku ilusa ikke ja laseme tal endale meelde tuletada ja abiks olla selle mõistmisel, kes me oleme, kui oleme selle unustanud või kui tunneme kiusatust iga viimase moehulluse ja trendiga kaasa joosta.

Me ei võta minevikku omaks läbimõtlematult, ebakriitiliselt. Kuid samuti me ei põgene selle eest tuhatnelja, nagu tänapäeval teevad mõned kirikud, visates üle parda kõik õpetused ja tavad, mis vähegi sisalduvad kõigi aegade Kiriku ajaloolises usutunnistuses.

Meie kultuuris on paljudel inimestel suur nälg ja igatsus tõe leidmise järele. See nälg ehtsa vaimuliku tõe järele on nende jaoks kui kauge muusika, mida nad ei mõista, kuid meie jaoks, kes me oleme tõmmatud Kristuse tõesse, on see ülev sümfoonia. Rahu ja ehtsa kindlustunde otsimine kaose ajastul on kui pingsalt pimedusse vahtimine ja väikeste võbelevate valgussähvatuste nägemine kaugel silmapiiril. Kuid nende elu, kes on Kristuses, täidab Tema tõde igavese Sõna ja eluandvate sakramentide sooja ja igavesti küllastava valgusega. Äratagu Jumal meis uut indu Kristuse valguse levitamisel ja aidaku tuua võimalikult palju inimesi kuulama Kristuse evangeeliumi, seda imelist sümfooniat, mis on tõesti tõe sära!

Võib-olla tuleb mineviku tajumine ikkena paljuski selle ilust – ilust, mis lähemal järelemõtlemisel äratab meis kahetsust, kui näeme oma patte ja puudujääke. Kuid siis täidab meid tänutunne Tema vastu, kes on meid välja kutsunud patu ja surma pimedusest elu ja pääste valgusesse. Paljude inimeste jaoks on ju minevik ike, mis neid maha rõhub, pannes neid esitama küsimusi, mis tõusetuvad iga inimese vaikuse ja jõudehetkedel, neil momentidel, mil nad ei saa sulgeda oma kõrvu ega katta oma silmi meid ümbritseva kultuuri hüplike helide ja kujundite ees, mis kogu aeg tormavad ülepeakaela uute naudingute, sensatsioonide ja tühjuse suunas. Veel tänapäevalgi on kajamas Pilatuse küsimus: „Mis on tõde?“

Nimelt Kristuse pärast me võtame rõõmuga enda peale selle mineviku kauni ikke ja peame meeles neid, kes on töötanud ja käinud meie eel. „Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele“ (Hb 12:1–2).

Kirik rõõmustab Issanda ülestõusmise võidu üle. Meie eel Kõndinu ilu ja ike haarab meid – ja meie omakorda haarame sellest. Kristus palub sul võtta oma rist ja käia Tema järel. Ta asetab sinu peale jüngerluse ikke, olles ära kandnud sinu patukoorma. Ta asetab sulle oma armu, halastuse ja lunastuse kerge koorma, sest Ta on su vabaks ostnud oma ihu ja vere ristiohvriga. Sedasama ihu ja verd pakub Ta sulle pühal armulaual. Sulle kuulub andestus, elu ja õndsus.

Olgu sul palju rõõmu Issanda ülestõusmise triumfist. Kui sinu kohustuste ja vastutuse koorem, pinged ja mured tunduvad raskena, kui patt ja süü rõhuvad sünge varjuna su südant ja mõtteid, siis hoia veel enam Tema andestava armastuse ligi, Tema ligi, kes armastab sind enam kui oma elu. Ta annab sulle ikka ja jälle rahu, mis ületab kõik inimliku mõistmise. Õnnistagu Issand sinu teenimist.


Tõlkinud Veiko Vihuri

Paul T. McCain on Missouri Sinodi Luterliku Kiriku vaimulik

Allikas http://meiekirik.ee