Tuntud religioonisotsioloog Rodney Stark tõdeb, et protestantismi liberaalsesse peavoolu kuuluvad konfessioonid, teiste seas anglikanism ja luterlus, on kiiresti kahanemas, kuna nad on minetanud usu elavasse Jumalasse ja üritavad hingede päästmise asemel maailma päästa.
Käsikäes liberaalsete kirikute kahanemisega tugevnevad konservatiivsed evangelikaalsed liikumised, mis võivad selle trendi jätkudes muutuda protestantismi peavooluks. Religiooniportaalile Patheos antud usutluses, mille teemaks on kristluse roll ja tulevik Ühendriikides, nendib Stark, kes on nimetanud ennast „sõltumatuks kristlaseks“:
„Juba 1972. aastal kirjutas üks väljapaistev mees nimega Dean Kelley – ta oli Kirikute Rahvusliku Nõukogu ametnik – raamatu, milles ta väitis, et juhtumas on midagi tähelepanuväärset: peavoolu kirikud kahanevad. Kuid on palju märkimisväärsem, et konservatiivsed kirikud kasvavad. Asi polnud siiski selles, et usk läks moest, vaid et inimesed hakkasid käima teistsugustes kirikutes. [---] Tegelikult juhtus see: kui kirik muutus liberaalseks, hakkas ta kahanema.“
Stark leiab, et allakäik ei alanud alles 1960. aastatel, vaid juba 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil. Ta näeb kahte põhjust:
„Esimene põhjus on modernistlik teoloogia. Peavoolu kirikutes valitsev teoloogia on drastiliselt muutunud. Kui te võtate Paul Tillichi arusaama Jumalast, kus Jumal on põhiliselt midagi imaginaarset, siis miks üldse vaevata ennast jumalateenistuse pidamisega? Kui pole, kelle poole palvetada, siis miks seda üldse teha? Liberaalsed vaimulikud kaotasid oma usu, kuid hoidsid kirikust kinni.
Teine faktor oli see, et kui peavoolu kirikute vaimulikud nägid, et nad ei saa enam hingi päästa – kuna polnud hingi, keda päästa –, siis nad otsustasid, et hakkavad selle asemel maailma päästma. Nad vahetasid usu poliitika vastu – ja see oli vasakradikaalne poliitika.
Mõistagi pole vasakradikaaliks olemises midagi halba. Kuid see jäi kirikupingis istuva inimese jaoks äärmiselt kaugeks. Inimesed kirikupingis uskusid Jumalasse. Inimesed kirikupingis ei uskunud sellesse, et nad vajavad järgmisel nädalal sotsialistlikku valitsust. Selle tulemusena tõusid nad püsti ja hakkasid mujale minema.“
Intervjueeritav osutab sellele, et nii Kirikute Rahvusliku Nõukogu kui paljude kirikujuhtide seisukohavõtud on kantud äärmuslikult vasakpoolsetest hoiakutest – pooldatakse abordiõigust, regulaarselt avaldatakse toetust Kuubale, kostab isegi mõtteid, et kõik vanglates viibivad kinnipeetavad on poliitvangid. Seevastu evangelikaalsed kirikud on aktiivsed oma usu tunnistamisel ja kuulutamisel:
„Evangelikaalsetesse kirikutesse kuuluvad inimesed tunnistavad oma usku ja toovad kirikusse kaasa oma sõbrad ja naabrid, kuid liberaalsetesse kirikutesse kuuluvad inimesed – vähemalt olemasolevate andmete järgi – ei tunnista ega kutsu kedagi oma kirikusse. Selles on väga suur vahe.“
Stark märgib, et ameeriklaste religioossus paneb eurooplasi imestama. Tegelikult on asi selles, et USA-s ei reguleeri riik usuühenduste tegevust. Religioonide turul jäävad ellu efektiivsemad usuorganisatsioonid ja sellega kaasneb n-ö võrguefekt – väljasurnud või kahanevatesse liikumistesse kuulunud inimesed leitakse taas üles ja võetakse üle.
„Ei, religioon pole Ameerikast kuhugi kadumas. Ta on tugevam kui kunagi varem. Vahest veelgi tugevam,“ nendib Stark.
Intervjuud Rodney Starkiga saab lugeda siit.
Kui Stark keskendub Ameerika protestantismi arengusuundadele, siis väljaanne The Economist võtab vaatluse alla katoliku kiriku käekäigu Euroopas. 5. augustil ilmunud artiklis analüüsitakse kiriku olukorda erinevates Euroopa riikides ja tõdetakse, et kõige vitaalsemaks on osutunud nn katoliikluse liberaalsest peavoolust erinevad suunad. Prantsusmaa näitel:
„Lähemal vaatlusel selgub, et prantsuse katoliiklus pole surnud, kuid on kildudeks purunemas, nii et keskkoht vaevalt alles jääb. Kõige eredamalt sähvib valgus tiibadel: selleks on üksikisikud nagu abee Pierre, kes asutas kodutute tarvis Emmause-liikumise; „karismaatikud“, kelle stiil lähtub nelipühiliikumisest; ja traditsionalistid, kes armastavad ladinakeelseid riitusi ja protsessioone. Samal ajal on kiriku peavool pea täielikus vabalanguses. Konservatiivid, nagu abee Francis, näevad selles liberaalide enda süüd: „Nad jätkavad kiriku omandi müümist ja sulgemist, sellal kui meie [traditsionalistid] oleme hõivatud ehitamise ja taastamisega.““
Loe lähemalt siit.
Allikas http://meiekirik.ee
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS