Hommikuti on ikka see kiusatus, et laseme uudistel ja nutitelefoni teavitustel oma päeva tooni ära määrata. Täna oli aga teistmoodi. Võtsime viiekesi kohe peale ärkamist aega sõna lugemiseks ja palvetamiseks. Tegelikult on meid siin Agape Eesti väljasõidul rohkem ja erinevates gruppides erinev arv inimesi aga kuna meie hommikuses palvegrupis on viis inimest, siis siit ka nimi - Sõna ja palve viiele :)
2 Korintose 5, 16 - 20
16 Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda.
17 Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.
18 See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti;
19 kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.
20 Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!
Olen sellele lõigule varem ka mõelnud ning mind on ikka paelunud see, et kuidas Jumal tegelikult usaldab meid ja näeb meis potensiaali. Kui nüüd päris aus olla, me oleme ju ikkagi inimesed, eks ole.... oma vigadega... ent sellest hoolimata on meile usaldatud minu arust väga suur vastutus "Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!". Kui palju me oleme selles meile usaldatud vastutuses ebaõnnestunud? ning endiselt on meid taas lepitatud, antud taas uus võimalus taasalustada lepitamist. Kui palju me oleme kellegi teise puhul löönud käega? kuigi ise oleme lepitust saanud jälle ja jälle? Kui Jumal on meile usaldanud väga vastutusrikkaid asju meie kätte, ning mitte lihtsalt olulisi asju vaid lausa sõnumit Jumala ja inimese lepitamise kohta, siis kui palju enam peaksime meie olema võimelised usaldama edasi oma väikeseid maiseid asju?
Sellised olid meie hommikused mõttesuunad ja palveteemad.