Armsad vennad ja õed!

Taas kord oleme jõudnud liturgilisse aega, mida Kirik nimetab “Pühaks Nädalaks” ja ma tahaksin Teid julgustada, kallid vennad ja õed, et see aeg saaks tõesti “pühaks” meie elus ja meie hinges. Suure Neljapäeva õhtu liturgia iseloomustab seda aega järgneval viisil:

Evangeeliumis öeldakse: „Ja üles vaadates nägid nad, et kivi oli ära veeretatud. Aga see oli väga suur.” (Mk 16:4)

Taas võidutseb kevad pika talve üle ning tärkav loodus on imeline. Ülestõusmispühad pole siiski illustratiivne täiendus kevadromantikale. Sõnum avatud hauast ja Kristuse ülestõusmisest puudutab inimolemuse valusaimat probleemi, traagikat ja pimedust, mis on väga suur – surma. Kogu maine elu kulgeb „surma varjus”. Igas ahastuses ja mures, mis võtab ära lootuse ja rõõmu, ilmneb tema valitsus.

Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees. 2Kr 5:14–21

Kallid kogudused ning inimesed üle Eestimaa, meis kõigis on täna nii või teisiti igatsus kogeda tõelisi jõulupühi. Soovime ja palvetame, et see igatsus täituks, vaatamata pimedaimale aastaajale meie ümber, rääkimata seestpidiselt pitsitavatest kitsikusaegadest.

Väikelaste kujutlusmaailmas näikse jõulutõelus olevat kätketud saladuslikult täideminevatesse unelmatesse. Vanemad inimesed tunduvad ootavat pigem minevikumälestuste taaselustumist, olgu valge lumevaiba, küünlasäras jõulupuu, parimate jõulupalade või lähedastega jagatud elamuste näol. Täisväärtuslikku jõulutunnet igatsevad nii täisealised kui alaealised, naised kui ka mehed. Vaevalt tahab keegi rahulduda ebatõelise, aseainelise, ebaehtsa, kunstliku, surrogaatsega. Küsimus on, kuidas leida Tõeline?