Piiskop Philippe Jourdan läkitus Ülestõusmispühadeks

“Me kiitleme meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle,
milles on meie päästmine, elu ja ülestõusmine
ning mille läbi me oleme päästetud ja vabastatud.”

(Suur Neljapäev, algussalm)

Püha Nädal on meie kohtumine Jeesuse Kristusega ristil. Sest rist on meie päästmine ja ristil leiame vastused küsimustele, mis kõlavad meie hinges või maailma elus.

Püha Isa Benedictus XVI kirjutab: “Kristlus ei toonud kaasa sotsiaalse revolutsiooni sõnumit [...]. Jeesus ei olnud […] vabadusvõitleja […]. See, mille tõi Jeesus, kes ise suri ristil, oli hoopis muu: kohtumine kõigi isandate Issandaga, kohtumine elava Jumalaga ning seega kohtumine lootusega, mis oli tugevam kui orjaksolemise kannatused ja mis seeläbi kujundas elu ja maailma ümber seestpoolt” (Spe Salvi n.4).

Viimaste aastate jooksul on rahvusvahelise meedia kaudu levinud järjekordselt uudiseid, mis näitavad vales valguses kas Katoliku Kiriku ühtsust või Kiriku pühadust eriti piiskoppide või preestrite ütluste või käitumise tõttu. Tõsi on see, et vahel on neid fakte moonutatud või ebaõiglaselt üldistatud. Aga nad viitavad eksimustele või pattudele, mis ei saa meid jätta ükskõikseks, vaid tekitavad meis suurt valu ja kurbust. Sellest võiks tuleneda teatud pessimism ja umbusaldus, või tunne, et isegi Kristusel ei ole võimalik jagu saada inimese pahedest. Vahel on mulje, et kõik püüab meid veenda, et puhtus, eluaegne truudus, tsölibaat, jne ei ole reaalsed eesmärgid kaasaegse inimese jaoks, et need on vananenud väärtused või võiksid isegi osutuda inimesele kahjulikuks, kui me liiga kramplikult neist kinni peame. Ja need, kes ei taha selle arvamusega nõustuda, kogevad alguses naeruvääristamist ja siis võib-olla isegi vaenulikkust. Ühes asjas võib kindel olla: patu põhjus on alati läbikukkumine kutsumuses, mitte tsölibaat ega truudus, ja läbikukkumine oma kutsumuses on oht, millest ükski inimene, olgu ta abielus või mitte, ei saa kunagi päris vaba olla.

Kallid vennad ja õed, kõige suuremad ja traagilisemad patud ei saa kuni maailma lõpuni rikkuda Kristuse Kirikut, sest Jumala arm on alati palju suurem kui inimese patt. See veendumus ei tohi katoliiklase juures, olgu ta vaimulik või ilmik, kunagi muutuda süüdimatuse tundeks või panna teda mõtlema, et ta on pattudest vaba. Just sellisest kõrkusest sünnib sageli patt ja kuni viimse elupäevani on iga inimene võimeline sooritama kõige hullemaid tegusid. Me peame alati kuulama Kristuse hoiatust “Valvake!”, veenduma nii oma nõrkuses kui ka Jumala tugevuses, lastes Teda tegutseda oma elus, eriti pihisakramendi kaudu.

Aga Kristus ise on meile lubanud: “kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu “ (Mt 16,18). Kui teatud uudised siin ja seal meenutavad meile põrgu väravaid või kui näeme kurbusega, et mõned, kes oleksid pidanud olema teistele valguseks ja soolaks, on astunud üle maapealse põrgu väravate läve, peab meie reaktsioon alati lähtuma sellest usust, lootusest ja armastusest, milles me tahame elada. Tõesti, põrgu väravad ei saa Kristuse Kirikust võitu. Need rasked katsumused või ajad on kutsed, mida meie Issand Jeesus Kristus meile esitab: kutse hoida ja armastada Kiriku ühtsust ilma tingimusteta ja ajada oma elust välja kõik see, mis sellega vastuollu läheb; kutse armastada Kiriku pühadust, seades iseenese pühaduse oma isikliku elu eesmärgiks. Õigusega õpetab Katoliku Kiriku Katekismuse kompendium meile, et “Kiriku pühadus on pühitsusallikaks tema lastele, kes tunnistavad maa peal, et nad patustena vajavad pidevalt meeleparandust ja puhastust” (kompendium n.165).

Kallid vennad ja õed, need kurvastavad sündmused aitavad meil tõesti paremini mõista, mida tähendab Jeesuse Kristuse rist, kui reaalne ja konkreetne see tegelikult on. Kui rist koormab rohkem Kirikut, annab Kristus ka rohkem endast märku meie elus ja pühaduse viljad on palju suuremad.

Püha Isa Benedictus XVI on kuulutanud käesoleva aasta maailma preestrite aastaks, püha Jean-Marie Vianney eestkostel. Me näeme iga päev, kui vajalik see on, et me palvetaksime nüüd palju rohkem preestrite pühaduse eest ja preestrite kutsumuste eest. Preestrite pühadusest, preestrite voorustest tulevad nii suured viljad kõikide hingede ja koguduste heaks, et selle eest tasub igapäevaselt paluda. See on minu palve teile, armsad vennad ja õed, selle Püha Nädala alguses. Kui oleme adoratsioonis pühima Armulaua ees Suurel Neljapäeval, kui me austame ja kummardame Püha Risti Suurel Reedel, kui me tähistame rõõmuga Kristuse Ülestõusmist, pidagem alati meeles Kiriku vajadusi ja eriti meie preestrite vajadusi ning palugem, et Jumal valgustaks ja tugevdaks alati meie paavst Benedictus XVI­ndat.

+ Philippe Jourdan

Pertusa titulaarpiiskop

Eesti Apostellik Administraator