Jumal lõi inimese armastusest, valmistas ta armastuses, ja armastuse jaoks.

Inimest luues oli Jumalal kolm kavatsust.
1) Inimese läbi ilmutada oma isalikku armastust terve inimkonna vastu.
2) Anda igale inimesele võimalus oma armastuse avaldamiseks Jumala vastu.
3) Teha inimestele tuntavaks karjuv vajadus vastastikkuse armastuse järele.

Nende eesmärkide saavutamiseks määras Jumal perekonna, kus pidi kõigepealt avalduma puhas abikaasadevaheline armastus. Hiljem kasvama sellest armastus laste vastu, vanemlik armastus. Ja arenema siis sõbralikuks perekonna armastuseks vendade ja õdede vahel. Mis ühinenult pöördub ühtseks, üldiseks armastuseks Jumala vastu. Seda sama mõtet arendab ap Paulus analoogias Kristusest ja kogudusest, vt Ef 5:25, 28.

Hämmastav on see, et vanemliku kiindumusega on varustatud ka loomad, samas nimetatud instinkt on piiratud ajaga, s.t vajalik niikaua, kuni pojad on füüsiliselt iseseisvad. Ent inimesel säilib nimetatud vanematevaheline armastus kuni surmani, kauem veel.

Loe edasi >>

Nimetus "Maarjamaa" on kõigile eestlastele - ka mitte-katoliiklastele - tuttav, kodune ja armaski.

Kuid kes tunneb selle algupära? Kes teab, et sellal veel tundmatute piiridega misjonipõld juba XIII sajandi alguses pidulikult Jumalaema kaitse alla seati? Et meie maale, paralleelselt "Poja maale" Palestiinas, kinnitati nimeks "terra Matris", "Ema maa"? Kes teab jutustada ajast, mil püha Frantsiskuse ja Dominikuse lihtsad pojad meie maale tulid, paljasjalgsed mehed, kes ei kartnud ei kuradit ega parunit, vaid külast külla, talust tallu rändasid, et Taaramaast Maarjamaad teha? Kuidas Neitsi Maarja sõna: "Vaata, olen Issanda piiga!" nende suust karmi Põhjala poegadele ja tütardele hoopis uue maailma avas?

Internetiseerumine ja sellega kaasnevad paradigma muutused meedia ning kommunikatsiooni valdkonnas on üks olulistest väljakutsetest ka kirikule. Mismoodi suhtuda kasvavasse internetiseerumisse? Kas virtuaalmaailma ja päriselu vaheliste piiride segunemine ähvardab inimlikkust, kas see kannab inimest Jumalast veelgi eemale, kas mitmesugused tarkvara ja autoriõigustega seotud teemade kohta tuleks öelda oma arvamus? Paljud neist küsimustest liigituvad rakenduseetika erinevatesse valdkondadesse alates tehnoeetikast ning lõpetades isikuvabaduse ja sõltuvuse küsimustega.

Need on teemad, millega süvitsi tegelemine on vältimatu. Paraku jääb liigagi sageli suhtumine uutesse arengutesse pealiskaudseks ja loosunglikuks. Täna on väga popp naerda Twitteri 140 lubatud tähemärgi üle ja pidada selles keskkonnas aktiivseid inimesi kirjalikus väljenduses küündimatuteks hälvikuteks. Lihtne on ka Facebookis näha edevuselaata ja padjaklubi, kus virtuaalse tühikargamise kaudu oma haiglaslikku internetisõltuvust rahuldatakse. Vägisi meenub möödunud aastasaja viimase kümnendi algus, kui esimeste mobiiltelefonide kasutajate üle naerdi ja iga intelligentne inimene vandus, et tema iial endale mobiili ei muretse. Täna on ka kõige suuremad boheemlased ja „vaimuinimesed“ juhtmevabalt kättesaadavad ja selle üle irvitada ei tule enamikule meist mõttessegi.

Kristus ... ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale. (Hb 9:14)

Suurbritannia ja [Briti] Rahvaste Ühenduse ülemrabi lord Sacks ütles 12. märtsil ühes BBC raadiosaates religioossest vägivallast kõneldes: "See algab konfliktiga, millel ei ole miskit pistmist religiooniga ning millel on kõiges pistmist majanduse ja poliitikaga ... Paigad, kus erinevatest rahvustest inimesed on elanud külg külje kõrval, hakkavad mõranema. Ja kuna religioon kõnetab identiteedi sügavamaid allikaid, tõmmatakse ka see kaasa. Ja siis on meil kõikidest kõige ohtlikum olukord, sest kui sa tunned, et Jumal on sinu poolt, siis ei ole sellel, mida sa võid teha, enam piire. See on [olukord], kus inimesed hakkavad vihkama armastuse Jumala nimel, praktiseerima julmust kaastunde Jumala nimel ning tapma elu Jumala nimel ... Kuigi religioon on harva tikk, mis süütab tule, võib temast saada kütus, mis toidab leeke. Vastuseks ei ole religioonist loobumine. Kui see juhtub, siis tapavad inimesed rassi, rahvusluse või poliitilise ideoloogia nimel, nagu tunnistavad traagiliselt ilmaliku kahekümnenda sajandi sajad miljonid kaotatud elud. Selle asemel vaatab vastus meile vastu Genesise (1. Moosese raamatu) esimesest peatükist, öeldes meile, et kõik inimolendid, nemad ja meie, vaenlased ja sõbrad, oleme võrdselt Jumala nägu ja sarnased. Meie ühine inimlikkus eelneb meie religioossetele erinevustele. Kuni maailma religioonid ei lõpeta poolte valimist ega muutu selle asemel aktiivseks rahujõuks, jätkub sektantlik vägivald – ja Jumal taevas nutab."