Internetiseerumine ja sellega kaasnevad paradigma muutused meedia ning kommunikatsiooni valdkonnas on üks olulistest väljakutsetest ka kirikule. Mismoodi suhtuda kasvavasse internetiseerumisse? Kas virtuaalmaailma ja päriselu vaheliste piiride segunemine ähvardab inimlikkust, kas see kannab inimest Jumalast veelgi eemale, kas mitmesugused tarkvara ja autoriõigustega seotud teemade kohta tuleks öelda oma arvamus? Paljud neist küsimustest liigituvad rakenduseetika erinevatesse valdkondadesse alates tehnoeetikast ning lõpetades isikuvabaduse ja sõltuvuse küsimustega.
Need on teemad, millega süvitsi tegelemine on vältimatu. Paraku jääb liigagi sageli suhtumine uutesse arengutesse pealiskaudseks ja loosunglikuks. Täna on väga popp naerda Twitteri 140 lubatud tähemärgi üle ja pidada selles keskkonnas aktiivseid inimesi kirjalikus väljenduses küündimatuteks hälvikuteks. Lihtne on ka Facebookis näha edevuselaata ja padjaklubi, kus virtuaalse tühikargamise kaudu oma haiglaslikku internetisõltuvust rahuldatakse. Vägisi meenub möödunud aastasaja viimase kümnendi algus, kui esimeste mobiiltelefonide kasutajate üle naerdi ja iga intelligentne inimene vandus, et tema iial endale mobiili ei muretse. Täna on ka kõige suuremad boheemlased ja „vaimuinimesed“ juhtmevabalt kättesaadavad ja selle üle irvitada ei tule enamikule meist mõttessegi.
Nende erinevate uuenduste ja arengute teemadega seoses meenub Karel ?apeki pildike rauaajastu algusest, kui vanema põlvkonna kütt nooruse hukkamineku üle kurtis, sest vana hea kivist nooleots asendati raudsega. Kuhu see maailm niimoodi välja jõuab, kui muudkui uuenduste järele joostakse! Eks sarnaseid pildikesi võime ka kiriku praktikast silme ette manada. Kunagi vahetus mesilasvaha küünaldes parafiiniga, peagi järgnes elektrilampide aeg ja täna on paljudel altaritel küünalde asemel topsikud, milles Poola lambiõli oma sinise leegiga Loojale kiitust hubiseb.
Enamasti on funktsionaalsus see, mis kas uuenduste kriitikat süvendab või vaigistab. Ja funktsionaalsuse ees taanduvad tihti ka erinevad restauratsiooni katsed. Üks ametivend otsustanud pärast oreli remonti, et enam kompressorit orelilõõtsa õhku tekitama ei panda, vaid minnakse tagasi vanaaegse jalgadega lõõtsa pumpamise juurde. Ja üldse polevat orelirõdule elektrit tarvis, sest ehe küünlavalgus on ikka kõige täiuslikum. Organist olnud kirikuõpetaja ettepanekutega nõus, kui aga õpetaja ise ka lõpetab jutluste ettevalmistamiseks arvuti kasutamise ja teksti ikka tindi ja sulega kirja paneb. Seepeale jõudnud 21. sajand orelirõdule tagasi.
Tõenäoliselt asetab funktsionaalsus ka uue sotsiaalse meedia maastikul asjad paika. Ja ka kiriku osa selles ei fikseeru mitte teoloogiliste komisjonide ettepanekute alusel, vaid asetub paika praktika käigus. Üsna üldiselt ollakse aga seda meelt, et kui ka konkreetselt Facebook ja Twitter kõige kaduva teed lähevad (mida nad varem või hiljem teevad), siis paradigmamuutus on juba toimunud ja enam ei ole võimalik restaureerida modernismist pärit meediamaastikku. Ja siin on kirikul võimalus lohiseda oma sauruste ajast pärit meediakontseptsiooniga järele niikaua kuni veel jaksame või hakata juba täna uuel suunal mõtlema.
Roomakatoliku kirik ja paljud vabakogudused on jõuliselt sotsiaalse meedia teele astunud. Youtube’ist saab vaadata paavsti igalaupäevast Angelust, Facebookist ja Twitterist saab teada, kellega ta kohtus ja millest kõneles ning kuidas tal tervisega lood. Kui paavst ei ole piisav autoriteet, siis tõsiasi, et riikide kõrgeimad ametikandjad, sealhulgas president Ilves ei põlga oma sõnavõtte internetis esitleda ja oma kohtumiste fotojäädvustusi jagada, peaks ometi julgustama mõtlema, et ehk ei olegi uus meedia mingi kiimanäljas teismeliste kohtumispaik, vaid ka tõsiseltvõetava informatsiooni ja kogemuste jagamise keskkond. Pealegi kõneleb statistika, et kuigi noortele meeldib olla pidevas internetiühenduses, siis on nad ometi pigem kuulajad-vaatajad kui sõnumite väljastajad. Kõige aktiivsemad kirjutajad-mõtlejad on 30–50 aastased väljakujunenud mõttemaailmaga inimesed, kellest suurel osal ka tõesti on, mida ütelda.
Facebooki looja Mark Zuckenberg ei varjagi oma ambitsioone muuta loodud keskkond ülemaailmselt standardseks kommunikatsiooniplatvormiks, mis saab sama tavaliseks ja asendamatuks, kui praegu on telefon. Lihtsast ülikooli aastaraamatust (näoraamat) välja kasvanud populaarsuse taga nähakse edukat lahendust, mis on suutnud teha inimestele koduse virtuaalkeskkonna, kus kõik vajalik on olemas: asjad, mis lähevad tõeliselt korda (fotod, videod, erinevad kommuunid, millesse kuulutakse); lähedased perekonna ja sõprade näol, kellega saad lihtsa vaevaga sidet pidada; turvalisus, mille tagab võimalus kontrollida oma kontol toimuvat; ja viimaks on seal võimalik tunda end vabalt ja olla lihtsalt sina ise, kui see iseolemine legaalsuse piiridesse jääb. Ilmselgelt saab ka kirikul selles oma koht olla, sest maailma elanikkonna enamuse jaoks ja suure osa interneti kasutajate elus on usul oluline roll. Kui Facebooki arendajate eesmärgid peaksid täituma, mille suunas praegu statistika kohaselt jõudsalt liigutakse (juba pool internetikasutajatest kasutab ka Facebooki, Eestis ennustatakse aasta lõpuks 400 000 kasutajat), siis sellest keskkonnast välja jäämine oleks võrreldav amišite otsusega loobuda elektrist ja autodest.
EELK jaoks tähendaks otsus siin aktiivsemalt kaasas olla kursimuutust, mille kohaselt senine keskendatus ajalehele Eesti Kirik asenduks positiivselt eklektilise meediategevusega. Kiriku peamiseks häälekandjaks ei ole mitte üks kindel ajaleht, vaid kiriku oma portaal, mis kasutab infovahetuseks palju erinevaid võimalusi. Tänane kirikulehe lugejate vähenemine näitab traditsioonilise paberkandjal ilmuva häälekandja möödanikuks saamist. Katse lehte päästa poolkohustuslikuks tehtud ajalehe tellimisega juhatuse liikmetele pikendab agooniat, kuid ei muuda lõpptulemust. Asi ei ole ju mitte selles, et need, kes lehte tellida tahaksid, ei saa seda teha, vaid need, kes seda tellida võiksid, mingil põhjusel ei taha seda teha. Kohustuslik lehetellimine ei pane inimesi veel kirikulehte lugeda tahtma.
Lehelugejate arvu kahanemise põhjuseks on üldine tendents, et paberlehtede lugejate arv vähenebki konstantselt. Üldisemalt on selle protsessi taustal nähtud lugemuse vähenemist ja enam visuaalse ja audio meedia osatähtsuse kasvu. Siin võib ju kirikust kosta hääl, et meie kui kirjakultuurile alusepanijad („kiri algab kirikust“) peaksime just traditsioonilise kirjutava meedia eest hea seisma; ja kuna kristlik religioon on raamatuusund, siis peaksime eriliselt digiajastut hurjutama, sest muidu on meie endi positsioonid ohustatud. Ent tõsi on see, et ristiusk ei ole mitte raamatureligioon, vaid Kristusele kui Jumal-inimesele keskenduv õndsustee. Me ei järgi raamatut, vaid Kristust. Just tänu sellele ei ole rahva kirjaoskus eriliselt usulist vagadust mõjutanud. Kui siin üldse tahta mingeid paralleele tõmmata, siis pigem on sekulariseerumine kulgenud rööbiti kirjaoskuse arenguga.
Liiga lihtne on kohe alguses kuulutada üks või teine uus areng halvaks. Taoliste laiahaardeliste muutuste puhul, mis praegu meedia ja kommunikatsiooni valdkonnas aset leiavad, ei ole probleem mitte ühe või teise nähte negatiivses või positiivses mõjus, vaid selles, et tegu on muutustega, mis varem või hiljem muudavad ka meetodeid, mida kirik oma kuulutustöös kasutada saab. „Sinu internet tulgu, Sinu ühendus sündigu“ – see on parafraseering, mis osutab võimalusele näha siin toimunud muutusi võimalusena ka pühitsuseks ja vaimulikuks eluks. Kindlasti saab palvetada ka hoopis teisiti: „...ja ära saada meid internetti, vaid päästa meid ära kurjast“, ent kas see on midagi enamat arutust tehnofoobiast, mis „rohelisi lapsepõlveaasu“ taga igatsedes kiriku suluseisu mängib?
Üks tuttav vabakoguduse pastor katsetab kantslit, mida saab automaatikaga seada vastavaks jutlustaja pikkusele. Sellel ultramoodsal kantslil on USB ja RCA sisendid ning piisab vaid sülearvuti juhtme kantslisse torkamisest, kui DATA-pojektor seinale pildi projitseerib. Mõtlen – mul on selline kantsel oma kirikus juba olemas. Ja seda aastast 1730. Kantsli jalgadeks on neli evangelisti. Korpuse tahveldisel kujutatakse Issanda apostleid ja Kristus Pantokratorit ning kõlaräästa laes hõljub tuvina Püha Vaim. Tõsi, ta ei tööta vooluga ja sülearvutiga pole seal midagi teha. Kuid seegi kantsel on ehitatud eesmärgil, et inimestele pakkuda lisaks kõrvaga kuulmisele midagi silmaga näha ja südamega tunda. Võibolla on YouTube’i ajastu kiriku hiilgeaegadele lähemal kui sekularisatsiooni võidukäiku saatnud trükikunsti ajajärk?
Allikas http://www.meiekirik.ee/..., Tauno Toompuu
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS