Enn Auksmann: Suur Nädal

Esimene kiusatus: kurat soovitab Jeesusel teha kividest leiba. See tähendab: mitte kannatada. Kas ei meenuta see kokkupõrget Peetrusega pärast seda, kui Jeesus oli esimest korda kuulutanud ette oma surma ja ülestõusmist: ""Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma." Ja Ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus viis Ta kõrvale ning hakkas Teda noomima. Aga Jeesus pöördus, vaatas jüngritele ja sõitles Peetrust: "Tagane, vastupanija (saatan), sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil."" (Mk 8:31-33) Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust (Mt 4:4) – ja kui Jumala Sõna ütleb, et Ta peab kannatama, siis Ta peab kannatama. See kiusatus pöördus tagasi ka Ketsemani aia palveheitluses (Lk 22:40-44).

Teise kiusatusena viib kurat Jeesuse kõrgele ning näitab Talle kõike maailma rikkust ja hiilgust. Võib-olla tundis Jeesus midagi selletaolist ka siis, kui Ta seisis Õlimäel ja vaatas alla Jeruusalemma peale – või siis, kui Ta eesli seljas linna sisenedes sai kuningliku vastuvõtu osaliseks. Jeruusalemma peale vaadates Ta nuttis, sest Ta teadis, et kõigest selle ilust ja särast ei jäeta kivi kivi peale (Lk 19:41-44), ja nii on viimselt kõigi maailma kuningriikidega, ükskõik kui auliseks kurat neid ka ei kiidaks. Linna sisse sõites aga teadis Ta, et kõik austusavaldused, millega Teda kui kuningat ülistatakse, moonduvad peagi ristilöömist nõudvaiks vihakarjeiks – ja viimaks kisendavadki Tema pärast ainult kivid, Tema surmatunnil valust lõhkedes (Mt 27:51; vrd Lk 19:40).

Kolmas kiusatus: kurat viib Jeesuse Jeruusalemma ja paneb Ta seisma pühakoja harjale. Prohvet Jeremija raamatus öeldakse: "Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: "See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!"" Jah, see on Issanda tempel, kuid isegi Jumala kõigepühama on inimesed suutelised muutma röövliurkaks (Lk 19:45-46). Mitte tempel ei olnud koht, kus inimeseks saanud Jumalat tõeliselt austati, vaid Tema ülendamise paigaks sai Kolgata sinna, Püha Linna piirest väljapoole püstitatud rist. Ja sealgi tuldi Teda kiusama, umbes samamoodi, nagu saatan Teda templiharjale asetades: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast siit alla." (Lk 4:9) – "Sina, kes sa lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!" (Mt 27:40)

See kõik oli kirjutatud Tema kohta. Nii mõistab Jeesus ise Pühakirja (Jh 5:39) ja nii mõistavad seda Tema apostlid. Kas ei ole üks meie suuremaid kiusatusi see, et me ei taha seda tõde enam uskuda? Või nagu väidavad moodsad usuteadlased: "Igal teoloogil ja kristlasel on vabadus ja kohustus ise pühakirja uurida ja otsustada, mis on õige." Helsingi koguduste ühenduse väljaande "Kirkko ja kaupunki" peatoimetaja Seppo Simola kirjutab: "Kirikus on kaks teineteisest selgesti erinevat nägemust. Ühel pool peetakse hoolega kinni Piiblis öeldust kui rikkumatust Jumala Sõnast ning muudetamatust kiriku usust ja õpetusest. Teisel pool nähakse nii Piiblit kui kiriku õpetust omaaegse ajalooga seotud inimeste väljendusena sellest, kuidas nad Jumala Sõnast ja inimese suhtest Jumalaga aru said." Nii on tulemuseks näiteks see, et umbes kolmveerand Euroopa "põliste kristlike maade" kristlaskonnast usub, et kõik religioonid on võrdsed ning aitavad inimesel õndsaks saada (kui taoline mõiste nagu hingeõndsus veel üldse kõne alla tuleb või kellelegi huvi pakub).

Apostel Paulus ütleb – ühte paljudest "kristlusega võrdseiks" peetavaist religioonidest silmas pidades: "Kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud." (Gl 2:21) Eriti tõsise küsimusena seisab see meie ees Suurde Nädalasse astudes: mis mõtet on Kristuse kannatustel, surmal ja ülestõusmisel, kui seda kõike tegelikult tarvis ei olnud? Kui see, mida kirik on läbi aegade näinud Pühakirja ettekuulutustena Kristusest, ei oma Temaga mingit pistmist, nagu väidab moodne usuteadus. Või kui kristlus on ainult üks maailmavaade kõigi mõeldavate teiste hulgas – mitte aga ainus ja universaalne pääsetee patust, kuradist, surmast ja igavesest hukatusest. Tee, millele ei ole alternatiivi, mille kõrval kõik teised on valed.

Võib-olla oleks Jeesus pidanud oma neljakümnepäevasest paastust loobuma? Või kui Ta selle juba ette võttis – muidugi tervise parandamiseks –, siis nälga tundes kasutama ikkagi lihtsaimat võimalust ning tegema kividest leiba. See oleks kindlasti ka märksa keskkonnasõbralikum kui tavapärane põlluharimine. Ja kindlasti oleks Ta pidanud eelistama kujutletavale taevariigile reaalset võimu ja rikkust maa peal – muidugi selleks, et teostada õiglust ja kaotada puudus. Jumal ja Tema Sõna – ainult niivõrd, kui nad ei hoia kinni iganenud ühiskonnakorraldusest ega satu vastuollu kaasaegse maailmapildiga (mille ainus tõde on, et tõde ei ole).

Huvitav, kas ka hiljuti Bratislavas toimunud Luterliku Maailmaliidu 11. assamblee delegaatide kohtumise ettevalmistamisel ja teemadevalikul lähtuti kõrbekiusatuste loos kirjeldatud saatana taktikalisest plaanist: nimelt tõstatati seal peamiste kiriku ees seisvate teemade ja ülesannetena tegelemine õiglase toidu, soolise võrduse ja dialoogiga teiste religioonidega ...

Kristus on meie eest kannatanud, surnud ja surnuist üles tõusnud. Seda tunnistab Pühakiri ja see on kiriku usk algusest peale. Ta on seda teinud, et me päriksime Temasse uskudes igavese elu (Jh 20:31). Mingit muud teed ei ole. Mingit sellest olulisemat sõnumit kirikul ei ole. Kirik ei tohi minna kaasa maailmas valitseva ülekohtuga, kuid kirikul ei ole ka õigust unustada oma missiooni igavikulist mõõdet ega keskenduda maailmaparandamisele. See oleks võrdne sellega, kui Kristus oleks alistunud kõrbekiusatustele. Ta ei alistunud, Ta võitis – ja taas on meil võimalik Teda Tema triumifikäigus järgida, Palmipuudepühast kuni ülestõusmise hommikuni.

Allikas http://www.meiekirik.ee, Enn Auksmann