Religioon ja vägivald

Huvitaval kombel kõneles just samal päeval usu ja vägivalla seostest Kuku raadios akadeemik Peeter Tulviste, vaieldes vastu saatejuhile, kes arvas, et kahekümne esimesel sajandil ei tohiks usk meie valgustatud maailmas enam sugugi nii suurt rolli mängida, et võib tuua endaga kaasa taolisi vägivallapuhanguid, nagu aeg-ajalt näeme. Peeter Tulviste kutsus seepeale üles kaotama mitte usku, vaid vägivalda: "Ma arvan, et usku tulekski tõsisemalt võtta ja selle vastu ei saa ka midagi olla. Et see vägivallale võib viia – sellega me kuulutaksime vägivalla asjaks, millel kahekümne esimesel sajandil kohta ei ole. Annaks Jumal, et see niimoodi on, aga kahekümnendal sajandil, nagu me kõik hästi teame, oli tal kohta nii et oi-oi-oi."

Vägivald ei märgista mitte ainult kahekümnendat sajandit – ja kahekümne esimese sajandi esimest aastakümmet –, vaid katab ühtlaselt kogu inimkonna ajalugu. Sealhulgas ka religioosne vägivald – kuigi tuleb nõustuda ülemrabi Sacksiga, et lõppude lõpuks ei ole vahet, kas tapetakse usu või rahvuse pärast.

Kuidas suhtuda aga sellesse, justkui Jumal ise nõuaks vägivalda? "Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!" ütles Jumal Aabrahamile (1Ms 22:2). Jah, me teame, et viimaks pani Ta oma käe ette ning Iisak jäi ohverdamata – aga juba selline soov, üleskutse minna ja tappa ...

Või käsk võtta kätte ja hävitada kõik ette juhtuvad paganrahvad – rinnalasteni välja ... Ilmselt annab mingi võtme taolise ihukarvu püsti ajava vanatestamentliku moraali mõistmiseks see, mida Jeesus ütles abielulahutuse kohta: "Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda." (Mt 19:8) Kõik need hirmuäratavad ja verised lood, mida me Iisraeli rahva ajaloo kohta võime lugeda, ei ole mitte Jumala tahte, vaid inimese kõva südame väljendus – ning pattulanguse tulemus. Selle tulemus, mis juhtub siis, kui inimene loobub usaldamast Jumalat ja arvab, et tema ise võib määrata ning otsustada, mis on hea ja mis on kuri.

See ei kehti mitte ainult Iisraeli rahva, vaid ka kristlaste (ja ülimalt tõenäoliselt kõigi teiste religioonide esindajate) kohta. Eriti valus on see aga kristlaste puhul, sest nõnda käitudes, ükskõik kas usu nimel või mingil muul põhjusel vägivalda kasutades, salgame selle, mida Jumal meile oma Sõnas – ka Vanas Testamendis – ilmutab. Salgame oma usu. Salgame Jumala, kuna eelkõige ilmutab Ta oma Sõnas meile iseennast. Nagu ka näiteks Iisaki ohverdamise loos, sest kui Aabrahami ainus poeg säästetakse, siis Jumala ainusündinud Poeg peab kannatuste – ja Tema vastu suunatud vägivalla – karika lõpuni tühjaks jooma. "Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa" (Jh 11:53), sest "on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub" (Jh 11:50).

Nii see on: Jumala nimel on tehtud väga palju kurja ning lord Sacksil on õigus, et Jumala nimel tehtud kuri võib omada veelgi sügavamaid juuri ja teha veelgi rohkem haiget kui ükskõik milline muu kuri. See aga, et inimesed nõnda armastuse, kaastunde ja elu Jumala nime teotavad ja salgavad, ei kaota ega kahanda kuidagi Jumala armastust, kaastunnet ega Tema poolt meile kingitava elu täiust. Parimaks tõendiks selle kohta on – nii vastuoluline, kui see ühele ülemrabile ka tunduda võib – justnimelt see, et Jumal nutab ...

Jumal andis oma Poja meie eest. Jumala ainusündinud Poeg sai inimeseks ning ohverdas iseennast, et kaotada surma, kurja ja vägivalla valitsus maa pealt. Ta suri ka nende eest, kes oma elu ja tegudega Teda salgavad. Jah, Jumal nutab, aga just see annab meile julguse loota, et kord pühib Ta ära kõik pisarad meie silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega valu ei ole enam, sest kõik endine on möödunud (Ilm 21:4). Kõik endine – kas see pole imeline tõotus?!

Allikas http://www.meiekirik.ee/..., Enn Auksmann mõtisklus: ludica