Kas luterlik kirik, mis ammutas kord oma jõu ja vitaalsuse evangeeliumist ning püüdis innukalt elada „igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4:4), on tänapäeval suremas või koguni juba surnud? Igatahes hiljaaegu nentis ameerika luterlik pastor Paul T. McCain oma ajaveebis: „Luterlik kirik on pea kõikjal kaotanud oma sisemise, vaimse jõu ning on mõnel pool isegi oma evangeliseerimis­programmides kasutusele võtnud ilmalikud metoodikad.“

On laupäeva hommik. Seekord sõidan koos oma isa ja ühe koguduseõega Kundasse, kohalikele adventistidele külla. Seal ei ole küll palju inimesi, ent õhustik on soe ja sõbralik. Jumalateenistus toimub Kunda linnas ühes üürikorteris.

Nagu tavaks on kujunenud, alustatakse kogunemist ühislauluga a capellas ning pärast alguspalvet toimub õppetükitund Augusta Tani eestvedamisel. Seejärel on lühike jutlus, mille peab mu isa Aare. Ta käib Kundas regulaarselt, kord kuus. Sealses õppetükitunnis osaleda ja jutlusest aru saada aitab mul Tamara, kes meiega Rakverest kaasa tuli. Nimelt kõnelevad kõik sealsed koguduseliikmed emakeelena vene keelt ja nii on see seal ka üldiseks suhtluskeeleks.

Õigele ei tule midagi halba, aga õelad on täis õnnetust.“ Nii on kirjas Õp 12:21. Ometi puutuvad kristlased kokku mitmesuguste probleemide ja isegi kannatustega. Mõni usklik näib oma elus nendega rohkem kimpus olevat kui teine. Ja on neid, kellele meeldib pidevalt rääkida sellest, kui palju tema elus on raskusi. Vahel tundub, et mõni kristlane püüab nagu oma pühadust ja õigeid eluviise tõestada sellega, kui suurel hulgal tal tuleb tegemist teha probleemide, tagakiusamiste ja muude ebameeldivustega. Mõnikord näen, et teisel inimesel tema kõrval on samasugused raskused, kuid ta ei pea neid üldsegi mitte märkimisväärseteks.

Enam kui sada aastat tagasi kutsus Jakob Hurt meid üles saama suureks vaimult. Suured laused elavad oma, ajatut elu.

Rahvusliku ärkamise ajal, esimese Eesti Vabariigi jooksul, Nõukogude okupatsiooni kestel ja taasiseseisvunud Eestis – igal ajal on võimalik olla suur vaimult. Öeldakse, et unustamine on inimlik, andestamine aga jumalik. Selles mõttes on andestamine Suure Vaimu tunnuseks.