Kas luterlik kirik, mis ammutas kord oma jõu ja vitaalsuse evangeeliumist ning püüdis innukalt elada „igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4:4), on tänapäeval suremas või koguni juba surnud? Igatahes hiljaaegu nentis ameerika luterlik pastor Paul T. McCain oma ajaveebis: „Luterlik kirik on pea kõikjal kaotanud oma sisemise, vaimse jõu ning on mõnel pool isegi oma evangeliseerimisprogrammides kasutusele võtnud ilmalikud metoodikad.“
Miks pole enam ammu üllatav, et Luterliku Maailmaliidu (LML) kohtumistel domineerivad valdavalt sotsiaalsed teemad nagu näiteks võrdõiguslikkus või toidu- ja kliimaõiglus? Meeleparanduse asemel keskendutakse maailmaparandamisele. Mõistagi pole selles midagi halba, kui kirik püüab osutada maailma valupunktidele ning teenida evangeeliumi vaimus ühiskonda nende andidega, mis ta Issandalt on saanud. Kuid vaevalt muutub kirik elusamaks sellest, kui ta võtab üle sekulaarsed kontseptsioonid ning kohendab nende järgi oma õpetuse ja praktika.
LML on põhikirja järgi luterlike kirikute osaduskond (communion). Kirikuosadus tähendab nii Uue Testamendi kui Augsburgi usutunnistuse järgi ühtsust ja osadust õpetuses (evangeeliumis) ja sakramentides. Mõned LML-i liikmeskirikud – teiste seas Balti luterlikud kirikud – on juhtinud tähelepanu sellele, et näiteks Rootsi kiriku või Ameerika luterliku kiriku hiljutised sammud samasooliste paaride kooselu heakskiitmisel ohustavad luterlaste ühtsust. Neile on vastatud, et kirikute erinev praktika ei kahjusta kirikuosadust. Samas seab LML pühakirjaga otseselt vastuolus oleva naiste ordineerimise praktika kõigile liikmeskirikutele tungivalt eeskujuks (huvitav, miks selles küsimuses loobutakse muidu nii käepärasest loosungist „ühtsus erinevustes“?).
LML-i dokumentides räägitakse ülespuhutult jätkuvast reformatsioonist. On tõsi, et üks luterlaste põhimõtteid on: ecclesia semper reformanda est (kirik on alati uuenev). Kuid selle printsiibiga on traditsiooniliselt silmas peetud kiriku igapäevast meeleparandust ja naasmist Jumala Sõna juurde, st vaimulikku uuenemist. LML-i dokumentides aga mõistetakse reformatsiooni jätkumise all sotsiaalse õigluse teostamist ning kiriku ümberkujundamist vastavalt moodsatele ideedele inimesest ja ühiskonnast.
Eeloleval pühapäeval loetakse kirikutes Ilmutusraamatu 3. peatükki, kus Issand ütleb: Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis. Õnneks pole need sõnad veel lõplik kohtuotsus ühe nime poolest kristliku koguduse kohta, sest järgmises salmis öeldakse: Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt!
Vahest tohime luterlastena siiski veel loota, et ka meie kirik suudab meelt parandada ja leiab jälle Sõnast selle sisemise, vaimuliku jõu ja väe, mis tõesti muudab maailma? Asi pole luterluse kui ühe kirikuloolise reformiliikumise kunstlikus elushoidmises, vaid igavese pääste kuulutamises ja pakkumises neile, keda meie teenimine hõlmab.
Allikas http://meiekirik.ee
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS