Homoabielude registreerimise lahendust ei tule otsida kellegi õiguste piiramise arvelt, vaid ametnikule tuleb jätta õigus abielu akti registreerimist suunata edasi või soovitada homopaarile neid ametnikke, kelle moraalsed ja eetilised või usulised tõekspidamised selle abielu registreerimist lubavad. See on ju parem ka homopaaridele, kui ametnik teeb seda vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt.

Küsimus on ju abielu registreerijas, mitte paaride tahtes? On selge, et alati jääb mingi tõenäosus, et on ka neid ametnikke, kes ei tunnista homokooslust kasvõi nui lõhki, aga homoabilelu on juba seaduseks. Mis siis teha? Kas ametnik peab haiguslehe võtma või nööri kaela panema?

Arusaadav, et Eesti kirikute vaimulikud ei ole nõus laulatama homoabilelu, olgu kuidas mujal on, aga meie kirik on märksa konservatiivsem kui kasvõi lahe taga soome või rootsi vaimulikud. Venemaal ei tuleks homoabielu seadus isegi mitte kõne alla, arvestades õigeusklike survet riigile. Kas EL suudab kehtestada homopartnerlust venemaal juhul, kui Venemaa liitub EL-ga? Ma kardan et ei.

Kuid mis siin salata, ka kodanliku abilelu registreerijate puhul on suur tõenäosus, et inimene ei taha registreerida homopaari isiklike tõekspidamiste tõttu. Asi ei ole ainult usus. Homoabielu rindejoon ei ole usklike ja uskmatute vahel, sest keskmine eestlane seisab vastu homoabielule. Enamus on vastu.

Laulataja või siis ilmalikul abilelu registreerijal peab olema õigus oma isiklike veendumuste tõttu temale laekundud avaldused anda edasi registreerijatele, kellele homoabilelu registreerimine ei tekita probleeme.

Kas ametnik võiks seda teha, kui ta on riigi esindaja? Aga miks mitte? Samasugune riigi esindaja on ka politseinik, kellel on suisa moraalne kohustus lükata tagasi ettepanekud, mis ei lähe kokku tema mundri kandmisega. Inimesed saavad väga hästi aru, et kui keegi ei taha tõsta sampuseklaasi, siis ta ei joo. Seda pannakse tähele, ometi ei tule haritud inimene ütlema: miks sa ei joo? Hiljuti avaldas portaal Postimees.ee foto, kus vormis politseinik ostis õlu. Inimestele läks see korda! Või võtke arstid, neil on oma arstivanne. Seetõttu ka abielu registreerija pole riigi ori, vaid on inimene, kellel on omad tõekspidamised ja kodaniku õigused.

Seetõttu ma pakun välja, et lahendus võiks olla siin järgmine. Seadusesse kirjutatakse sisse sätted, mis annavad ametnikule õiguse ning korra mitte vastu võtta riitust, kui seda on nõus tegema teine ametnik, kelle sisemine veendumus lubab seda ja teda ei häiri, et homod abilelluvad.

Alati on neid, keda see ei häiri ja tõenäoliselt tekib sellest neile tulus teenimise allikas. Kes tahab, see pangu paari ja kes ei taha, sellel olgu õigus seda ka mitte teha.

Mis õigusega inimest saab sundida tegema toiminguid, mis tema isikliku veendumust solvab. Näiteks selle tõdemusega mittearvestamisel, seatakse moslemitest vaimulike eludele reaalne oht. Pealegi inimeste veendumused olid enne, kui tehti seadused või loodi riigid. Kas inimesed peavad muutma oma veendumusi seaduste tõttu? Kui Eestis kehtib usuvabadus, siis miks riik sunnib peale "oma usku"? Kui me räägime õigusriigist, siis õigus valikuid teha kehtib kõigi jaoks võrdselt, mitte kellegi teise inimese veendumuste arvelt.

Allikas: Kristlik Mõttevõra artikkel Homoabielu registreerimise lahendus

Igal rahval on oma arhetüübid, sügavad mõttemustrid, mida endas kollektiivselt kanname.

Eestlaste jaoks on olulisemateks nendest olnud püüd saada välja orjapõlvest, pääseda okupatsioonist, olla vabad, otsustada ise oma asju.

Vabaduse põhiliseks tunnuseks on õigus ja võimalus otsustada ning kanda vastutust oma otsuste eest. Meie põhiseadus ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandja on rahvas. Seega rahva tahe on määrav. Eriti oluline peaks see olema riigi ja rahvuse säilimise jaoks tähtsates küsimustes.

Kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. (Rm 8:13)

Kange kiusatus on pealkirjastada käesolev mõtisklus järgmiselt: "Miks ma ei taha lugeda 1997./1999. aasta piiblitõlget". Põhjusi on mitmeid, üks neist tuleb esile ülalolevas tsitaadis, mida peaks tegelikult tõlkima näiteks nii, nagu 1989. aasta Uue Testamendi väljaandes: "Kui te liha järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimuga ihu teod suretate, siis te hakkate elama."

Lugesin internetist Soome luterliku kiriku kirikukogul peetud kõnesid. Mõnel pool tuli esile samasugune üldine põhimõte, nagu teisteski kristlaste vahelistes aruteludes. See on seotud usupuhastuslike põhimõtete solus Christus (ainult Kristus) ja Christum treiben („tõeline Jumala sõna on see, mis ajab Kristuse poole“) tõlgendamisega.

Olen tähele pannud, et Pühakirja tõlgendamisel viivad need kaks põhimõtet – minu arvates nende väära kasutamise korral – Piibli tähenduse kõrvalejätmisele. Need on kui käärid, millega tahetakse ära lõigata ebameeldivana tunduvad Piibli osad. Kuna viimasel kirikukogul vaieldi homoseksuaalsusega seotud teemade üle, kasutame seda näitena.