Lugesin internetist Soome luterliku kiriku kirikukogul peetud kõnesid. Mõnel pool tuli esile samasugune üldine põhimõte, nagu teisteski kristlaste vahelistes aruteludes. See on seotud usupuhastuslike põhimõtete solus Christus (ainult Kristus) ja Christum treiben („tõeline Jumala sõna on see, mis ajab Kristuse poole“) tõlgendamisega.
Olen tähele pannud, et Pühakirja tõlgendamisel viivad need kaks põhimõtet – minu arvates nende väära kasutamise korral – Piibli tähenduse kõrvalejätmisele. Need on kui käärid, millega tahetakse ära lõigata ebameeldivana tunduvad Piibli osad. Kuna viimasel kirikukogul vaieldi homoseksuaalsusega seotud teemade üle, kasutame seda näitena.
Kõik nõustuvad, et Piibel mõistab homoseksuaalse eluviisi hukka. Kuid siiski väidavad mõned, et kuna kristluses on kesksel kohal lunastus Jeesuses, pole meil vaja muretseda taoliste „väliste asjade“ pärast. Kuna homoseksuaalsuse (praktiseerimise) keeld ei ole seotud lunastusega, pole see olemuslik ja seetõttu võib selle ära unustada. Selle vastu võib väita, et üllatavalt seob Paulus teineteisega pääste küsimuse ja homoseksuaalsuse praktiseerimise.
Mõtteviis, et „Piiblis tuleb tõsiselt võtta vaid neid kohti, mis kõnelevad Jeesusest“, on Piiblile endale võõras. Näiteks Paulus selgitab oma kirjades üsna põhjalikult, millised peavad olema kristlase eluviisid: usklik on saanud jumalariigi kodanikuks ja peab elama uuel viisil. Jeesus ütles, et jüngrid peavad õpetama rahvaid „pidama kõike, mida mina olen teil käskinud“ (Mt 28:20). Jeesus ütles, et Püha Vaim tuleb ja juhatab jüngrid kõigesse tõesse (Jh 16:13). Selle „kõige“ juurde kuulub arvatavasti rohkem asju kui ainult pääste omandamine isikliku usu kaudu Jeesusesse.
On tõsi, et Piibli keskmes on Kristus ja pääste Temas. Kuid see ei tähenda siiski seda, et me võiksime pidada kõike muud Jumala poolt ilmutatut – näiteks seda, mis käib kristlike eluviiside kohta – minevikuigandiks. Piibli tõlgendamine ei ole alati lihtne, kuid paljuski ei ole probleemiks teksti mõistmine, vaid see, et me ei taha omaks võtta seda, mida öeldakse.
Sel viisil ei alluta kristlased ja kirik end enam Jumala sõnale, vaid tõstavad ennast Jumala sõnast – ja Jumalast – kõrgemaks.
Kristlik kirik on traditsiooniliselt pidanud Piiblit inspireeritud Jumala sõnaks. Ja mitte üksnes päästet käsitlevates asjades, vaid tervikuna. Inimesed on Püha Vaimu juhatusel kõnelenud ja oma sõnumi kirja pannud (2Tm 3:16–17). Selle inspiratsiooni ja Piibli autoriteedi tunnistamine ei lahenda kõiki probleeme Pühakirja tõlgendamisel, kuid see asetab kristlased ja kiriku õigesse positsiooni – arutlema, mida Jumala ilmutatud õpetus tervikuna ja üksikud ilmutatud tõed tähendavad mulle ja kirikule nüüd ja praegu. Mitte et kirik või mina ise võiksin muuta ilmutust oma arusaamise ja elu kohaselt, vaid et ma võiksin muuta oma arusaamist ja elu ilmutuse kohaselt.
Allikas http://www.meiekirik.ee, Mika Tuovinen. Tõlkinud Veiko Vihuri
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS