Enn Auksmann: Rogate. Emadepäev

Teoloogia
Tüpograafia

altTe jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. (Jh 16:32)

Lugesime hiljuti piiblitunnis Johannese ilmutusraamatut, muuhulgas ka järgmisi paljudele tuntud salme: "Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust." Olime juba jutuga edasi läinud, kui korraga küsis keegi selle teksti juurde tagasi tulles: "Aga kes siis ikkagi on leige?" Vastasin esimese hooga: "See, kes maksab liikmemaksu, aga kirikusse jõuab parimal juhul kord aastas, jõuluõhtul."

Muidugi võib olla eriolukordi, aga enamasti vist ikkagi kipubki see nii olema. Kui kurvastamapanev taoline olukord on, see saab selgeks, kui kanname selle üle emadepäeva ja peresuhete konteksti.

Jumal on meie Isa. Aga piltlikult võime Teda võrrelda ka emaga – seda teeb ka pühakiri: "Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid." (Js 66:13) Niisiis võtame ema ja tema lapse suhte ning küsime, milline see peab olema ja millel rajanema. Muidugi armastusel, vastame kõhklematult – aga milles see armastus seisneb, mismoodi ta väljendub?

Ema armastus oma lapse vastu väljendub – vähemalt peaks väljenduma – täielikus andumuses ja eneseandmises. Keegi vene kirjanik, võib-olla Dostojevski, on öelnud, et inimeste maailmas ongi olemas ainult kaks tõelist armastust: esimene ja emaarmastus – kõik ülejäänu on vaid saamise ja andmise vastastikune tasakaal. Umbes samamoodi väljendus hiljuti üks mu veidi kibestunud kunstiinimesest tuttav: "Suhe on vahetustehing. Aga te ei räägi selle kohta tõtt. Te ei ütle: "Ma kauplen sinuga." Te ütlete: "Ma armastan sind!", ja sellest saab alguse pettumus." Armastus ei ole saamise ja andmise tasakaal – armastus on andmine ja andumine kuni lõpuni.

Milline on lapse vastus emaarmastusele? Milline see peaks olema? Muidugi täpselt samaväärne – aga see ei ole võimalik! See ei ole võimalik, kuna ema on andnud meile elu – tõsi, ta ise on selle saanud oma vanemailt ja nende kaudu Jumalalt, aga ikkagi on ta selle oma lapsele andnud ja lapsel ei ole iialgi võimalik talle millegi samaväärsega vastata.

Üsna tõenäoliselt ei suuda laps kunagi tasuda ka neid puhtmateriaalseid kulutusi, mis ema on tema peale teinud – ja isegi kui suudaks, siis kas puhtalt nende tasategemisega (või isegi ületamisega) oleks tasutud ka ema armastus?

Kas laps, kes kannab oma vanale emale üle teatud rahasumma kuus, on täitnud oma kohustused lapsena, oma armastusevõla (vrd Rm 13:8)? Kas laps, kes maksab oma ema voodi ja toa eest hooldekodus, on teinud tema heaks sama palju, kui ema talle?

Kas laps, kes emale aeg-ajalt helistab – olgu siis, kui tal on temalt midagi vaja, või lihtsalt selleks, et süda rahul oleks, näitab sellega, et ta hoolib oma emast tõeliselt? Või kui ta teda paar korda aastas külastab, näiteks sünnipäeval – ning siis astub sisse, istub laua taha, sööb kõhu täis, trummeldab veidi närviliselt sõrmedega vastu lauaplaati ning asutab ennast peagi minema, kuna tal on nii palju tähtsat teha –, armastab oma ema niisuguse armastusega, mida väärib see, kes on andnud talle elu, s.t tegelikult tema enda?

Ilmselt on meie vastus kõigile neile küsimustele eitav. Me ei pea kellegi üle kohut mõistma ja kindlasti on elu palju kirevam ning kõikvõimalikke eriolukordi palju rohkem, kui need küsimused hõlmata suudavad, ent igal juhul on selge: enamus lapsi ei suuda mitte kunagi vastata võrdselt oma ema armastusele. Aga kui laps vähemalt püüab, kui ta tahab ... küllap ema siis ka mõistab ja on üsna tõenäoline, et ka sellele rõõmule, mida ta siis tunneb, on raske leida võrdset.

Samamoodi on Jumalaga. Ei suuda meie Talle tasuda selle eest, mida Ta on meile oma armust kinkinud – olgu selleks elu ja meie ise või kõik, mis meie ellu kuulub. Hoopis naeruväärne oleks, kui arvaksime, et saame oma liikmeannetusega katta võlga, mis meil Tema ees on. Meie liikmeannetused on olulised, aga mitte Jumala "lepitamiseks" või "soodsalt häälestamiseks", vaid selleks, et Tema kirik saaks kuulutada rõõmusõnumit Tema armastusest üha uutele ja uutele inimestele.

Arvamus, et Jumalat aeg-ajalt põgusalt külastades – näiteks jõuluõhtul – või Teda "vajadusel" appi kutsudes hoiame oma "asjad korras" piirneb juba üsna ohtlikult jumalateotusega. Jumal tahab meie armastust – ja kui me Talle seda ei anna, siis ei anna me Talle mitte midagi (vrd 1Kr 13:3).

Jeesus teadis, mida tähendab olla kõigist mahajäetud – kõigist neist, keda Ta oli "armastanud lõpuni" (Jh 13:1). Jumal teab ja kogeb seda iga päev. Kui suur on minu osa selles valus, mida Ta armastatud laste armastusetuse pärast lakkamatult tunneb? Kui suur võiks olla minu osa selles rõõmus, mida Ta oma armastatud laste armastuse pärast tunda võiks?

Allikas http://www.meiekirik.ee

BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS