Loomuse ja liha tõlkimisest Uues Testamendis

Niisiis mitte "loomus", vaid "liha". Üleüldse – tähelepanu! – kohtades, kus uusimas eestikeelses Uue Testamendi tõlkes seisab sõna "loomus", on see ka algtekstis (enam-vähem nii) vaid kahes salmis: Jk 3:7 ja 2Pt 1:4. Kõikjal mujal tuleks see asendada sõnaga "liha" – kahe erandiga, Rm 6:6 ja Ef 4:22, kus ei ole juttu mitte "vanast loomusest", vaid "vanast inimesest".

Probleem on selles, et seal, kus apostel Paulus kõneleb lihast, lihameelest, lihalikust mõtteviisist või toimimisest, peab ta silmas patust rikutud ja Jumalast taganenud inimest, samal ajal kui sõna "loomus" võib viia eksiarvamusele, nagu oleks inimene justkui juba loodudki (vähemalt osaliselt) patuse või rikutuna. Või nagu oleks mingi "osa" inimesest paratamatult patune – nii võib meie piiblitõlkijate või -toimetajate agarus nende enese tahtmatagi viia gnostilise väärõpetuseni, mille kohaselt ihu või mateeria on halb ja ainult vaim või hing ja sellele omane jumalatunnetus (gnosis) on hea. Mõtteviis, millele apostel Paulus agarasti vastu vaidleb.

Kristliku arusaama järgi on kogu inimene Jumala loodud – "ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea" (1Ms 1:31). Seal, kus apostel Paulus räägib lihast, ei räägi ta mitte loomupärasest (või loodupärasest) inimesest, vaid langenud, Jumalast taganenud inimesest, "vanast inimesest" või vanast ehk esimesest Aadamast. Kui võtame tõsiselt usutunnistuslikku väidet, et Jeesus Kristus, Jumala ainusündinud Poeg, on tõeline inimene, siis võime öelda, et see "vana inimene" ehk "liha" ei ole pärast langust enam tõeline inimene – vähemalt mitte talle Jumala poolt antud loomuse poolest (küüniliselt öeldes: ta ei ole midagi enamat kui tükk liha). Kuna inimene sai elavaks hingeks pärast seda, kui Jumal oli temasse puhunud oma elava hingeõhu (1Ms 2:7), siis saab inimene olla tõeline inimene ainult ühenduses Jumalaga. Patu tõttu – kirik nimetab seda pärispatuks või algseks patuks (ladina keeles peccatum originale) – on inimene kaotanud ühenduse Jumalaga ning algse õiguse, puhtuse, pühaduse ja õndsusseisundi, seepärast vajabki ta taastamist tõelisesse algsesse olukorda.

Niisiis ei kõnele püha Paulus Rm 8:13 mitte elamisest algse inimloomuse kohaselt, vaid elamisest langenud inimloomuse ehk liha järgi – s.t tahes-tahtmata jumalavastast elu. Selle kirjakoha kontekst näitab, et õigupoolest peab apostel siinkohal silmas seda, et kui me oleme saanud Jumala käest uue elu (mis on meile antud juba praegu) ning õndsuse lootuse (see ei ole meil veel täielikult käes – Rm 8:24-25), siis mitte tänu omaenda jõupingutustele, vaid üksnes Jumala armule Jeesuses Kristuses: "Niisiis, vennad, et me oleme küll võlglased, kuid mitte oma lihale, et peaksime liha järgi elama." (Rm 8:12)

Jumal on meid oma helduses ja inimesearmastuses päästnud "uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise" (s.t ristimise) kaudu Jeesuse Kristuses, meie Õnnistegijas, kelles Ta on meie peale ohtralt valanud oma õndsaks- ja õigekstegevat Vaimu, "et meie, Tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal" (Tt 3:4-7). See tähendab, et Ta on pühitsenud meid oma Vaimu eluasemeks (1Kr 8:9) ja me oleme Jumala Vaimu läbi taas tõeliselt elavaks tehtud – kuigi meie ihus säilivad veel patu tagajärjed (1Kr 8:10).

Me oleme saanud Jumala lasteks. See, mis meid Jumalast lahutab, on ära võetud – me oleme liidetud Kristuse Ihusse ja Tema kaudu Jumalasse endasse, nii et mitte miski ei saa meid enam Temast ega Tema armastusest lahutada (Rm 8:38-39). Samal ajal näeb püha Paulus täiesti selgelt meie elu jätkuvat reaalsust: me oleme endistviisi ekslikud ja pärispatu poolt meile löödud haavad on visad paranema. Jumala poolt meile kingitud õigeksmõistmine annab meile siin hädavajaliku julguse, et sellest hoolimata, et me ei ole veel täiuslikud, on meid lastena vastu võetud. Samal ajal aga ei ole see õigeksmõistmine ainult formaalne, vaid Jumal tõepoolest uuendab (või taastab) meid ja kujundab meid oma Poja näo järgi tõelisteks inimesteks: "Varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões –, uurige, mis on Issandale meelepärane." (Ef 5:8-10) Oleks ekslik arvata, et inimene jääb pärast seda, kui Jumal on oma Vaimu läbi temasse elama asunud, täiesti endiseks – aga kahtlemata peab ta teadma, et ta ei saa õndsaks mitte oma liha pingutuste läbi, vaid üksnes siis, kui tema liha on löödud risti ja ta elab Vaimus (Gl 5:24-25).

Tule, Püha Vaim, täida oma vagade südamed ja süüta neis oma armastuse tuli!

Allikas http://www.meiekirik.ee, Enn Auksmann