Mina olen Jaanus, 23-aastane. Ma olen üles kasvanud Tallinnas, kolme lapsega perekonnas. Ma olin väga tagasihoidlik ja vaikne inimene juba varasest lapsepõlvest peale. Mu vanemad hellitasid mind suhteliselt palju ja ma pole eriti palju saanud kogeda karmi karistust oma vanemate poolt. Kui ma kooli läksin siis umbes 3. ja 4. klassis muutusin ma eriti araks ja vaikseks, sest teised klassikaaslased said vanemaks ja julgemaks, aga mina ei leidnud endas sellist julgust ennast väljendada nagu ma nägin teisi seda tegemas.
Aeg läks edasi, jõudis puberteediiga. Samal ajal kui klassivennad muutusid justkui julgemaks ja väljendasid end üha rohkem, siis mina olin ikka jätkuvalt arg ja vaikne. Kui mulle keegi midagi iroonilist, solvavat, mõne mõnituse viskas, siis see hävitas mu sisemaailma momentaalselt täiesti pilbasteks. Selleks, et minu psüühika panna totaalse surutise alla ja halvata mu igasugune positiivse enesehinnangu võime ja elurõõm, piisas ainult ühest sõnast... ja mu päev oli minu jaoks üksinduse ja hüljatuse paik.
Kui jõudis kätte 8. klass, hakkasid asjad aina halvemaks muutuma, mul oli enesetapu mõtteid, isegi teatud klassivendade suhtes oli mul tapmise ja sügava viha mõtteid, seda segamini nutu ja haavatusega minu hinges. Need mõtted tõusid esile just peale konflikte. Sügaval mu sees oli mõte, idee, unistus: kui ma suudaks vaid, siis annaksin andeks, saaksin vabaks. Minu 8. klassi ajal said minu ema ja õde usklikeks. Kui jõudis kätte 9. klassi kevad, siis küsis ema minult ja mu vennalt, kas tahaksime tulla kirikusse ja saada seal toimuvast osa. Ma kogesin, et mu ema oleks võinud seda minult varem küsida, sest tundsin, et tegemist on hea asjaga, millest ta kutsub mind osa saama.
Käisin 9. klassi kevadel umbes 4-5 korda kirikus. See ei olnud traditsiooniline kirik, kus tehti liturgiaid ja kombetalitusi. Seal räägiti Jumalast vabas vormis ja laulud, mis lauldi ei olnud kiriku koraalid, vaid lihtsad vokaalsed laulud, koos klaveri, trummide, kitarri ja veel mõne sellise muusikainstrumendiga, mida tänapäevases muusikas kasutatakse. Kui ma nägin teisi inimesi, silmad kinni ja käed üles tõstetud, laulmas, siis ma nägin nende näos mingit sellist rõõmu ja vabadust, mida ma polnud kuskil mujal varem näinud ja samuti, et neil inimestel on midagi, mida minul ei ole. Ma kogesin, kuidas kirikuteenistuse ajal sain täidetud julgusega, rahuga ja isegi mingi rõõm täitis mind. Peale kirikuteenistust oli alati 2 tunni jooksul mingi väike rõõm minu südames ja see oli eriline minu jaoks, sest ma polnud kunagi kogenud sellist puhast rõõmu. See oli 2. või 3. kirikukülastus, kui ma hakkasin ka laulma neid laule kaasa. Neid laule seal laulda oli kuidagi hea, ma kogesin julgust ja vabadust kui laulsin, ma polnud ju pikka aega kogenud julgust ja seda, et võin olla mina ise. 8. ja 9. klassis sai ka proovitud alkoholi ja möllatud mõnedel pidudel. Mu klassivennad pidasid mind ägedaks veliks, et niimoodi õlle, viina või viskit kaanin, seepeale sigapurju jään ja siis midagi sellist korda saadan, millest järgnevatel koolipäevadel rääkida saab.
Kui avaldasin millegi peale oma ausat arvamust, avaldasin kriitikat millegi suhtes, julgesin vihjata, et olen mingis asjas nõrk, siis tabas mind kriitika ja mind ei võetud vastu sellisena nagu olen. 10. klassi sügisel tulid mu emale külla kaks tädi, kes olid usklikud ja kellega olin varemgi kokku puutunud. Nad olid erilised inimesed, sest alati nad rääkisid Jumalast midagi ägedat ja põnevat. Kui ma koju jõudsin, olid nad veel seal ja rääkisid laua ääres järjekordselt Jumalast, inimeste eludest ja sellest, mida Jumal erinevate inimeste eludes teeb. Koju jõudes, istusin koheselt nendega ühte lauda ja kuulasin huviga nende vestlust. Ühel hetkel hakati ka minuga rääkima ja minult küsiti, et kas ma tahan anda oma elu Jumala kätesse ja mu ema täpsustas ja küsis sealsamas seda teiste sõnadega: kas ma tahan saada päästetud? Seepeale jooksis minu peast läbi mõte: anda oma elu Jumala kui sellise kätesse- see peab olema lahendus sellele, et pääseda sellest kurjast, mis on tulnud minu suunas inimestelt! Lisaks sellele sain aru, et see, mis nendel inimestel seal kirikus, kus olin käinud, oli olemas ja mida mul ei olnud, oli see, et nemad olid päästetud, aga mina ei olnud. Peale neid kaht mõttevälgatust, leidmata mitte ühtki takistust või põhjust miks vastata eitavalt, vastasin selgelt ja igatsusega muutuste järele: \'\'Jah\'\'. Mulle loeti ette palve ja ma palvetasin järgi. Ma sain täielikult täis rõõmu- pealaest jalatallani. Ma ei osanud iseendale seletada seda rõõmu.
Mu elus hakkasid aset leidma muutused. Nüüdseks olen olnud usklik ligi 8 aastat. Ma ütlen täie siiruse ja tõsidusega, et olen kogenud Jumala vaimu lähedust kogu selle aja. Ta on muutnud minu viha inimeste suhtes igatsuseks piltlikult öeldes ehitada üles teisi inimesi, julgustada neid. Julgus ja elujõud usklikel minna edasi eluteel koos Jumalaga- sellesse panustamine on see, mis mind tõmbab täiega käima!!! Ma olen kogenud masenduse ja depressiooni hetkedel, kuidas Jumal paneb minusse oma elujõudu ja usaldust Temasse. Ma piltlikult öeldes sirutun Tema poole ja igatsedes hüüan Tema abi poole. Vastuseks saan tugevuse ja rõõmu Temas liikumaks edasi. Usk- see on usaldus Temasse. Usklik- tema on inimene, kes käib koos Jumalaga eluteel ja usaldab Teda. Mul on oma elule kaks suurt visiooni: esiteks tahan armastada ja austada Jumalat kõigega, mis mul on ja teha seda kogu südamest, teiseks tahan armastada teisi inimesi enda ümber, julgustada neid, hoolida nendest, aidata neil edasi liikuda ja toetada neid, et nad võiksid rohkem usaldada Jumalat, kes armastas ja armastab mind ja võttis vastu mind sellisena nagu ma olen, et nad samuti võiksid usaldada Jumalat ja saada täis seda julgust ja elujõudu, mis tuleb Tema käest! Iga päevaga oma elus kogen aina rohkem kui väike ja tühine inimene ma olen ja kui suur ja võimas on Jumal ja kui palju Ta on mulle andnud. Mul ei jää muud üle kui lihtsalt olla MINA ISE!! :)
