Mardi tunnistus

Paulus oli suur kristlaste tagakiusaja. Teel Damaskusesse nägi ta meeletult eredat valgust ja jäi selle tulemusena pimedaks. Jumal ilmutas talle ennast selle läbi ja Pauluse elu muutus sellest hetkest kardinaalselt.

Minu elu nii kardinaalselt muutunud ei ole. Igaks juhuks mainin, et ma pole ka kunagi kristlasi taga kiusanud. Minu elu kristlasena hakkas arenema umbes nagu esimestel Jeesuse jüngritel. Ma kasvasin kristlikus perekonnas ja olen kogu oma elu vältel uskunud Jumala olemasolusse ja näinud tema imetegusid ja loodu hämmastavust enda ümber, aga minu kasv usus ja suhe Jumalaga algas siis, kui ma hakkasin noore poisina tundma, et mu vanematel ja eriti minu vanaemal oli midagi nii erilist, mida ka mina endale hakkasin igatsema. Nii saingi ma just oma esimesed teadmised Jumala ja tema suure Väe ja armastuse kohta just lapsepõlves kuulates oma vanemaid ja nähes Jumala tegutsemist nende eludes.

Minu vaimulikuks "emaks" võikski just lugeda minu vanaema, kellega koos sai loetud väiksena Piiblit ja oma esimesed palvedki Jumalaga peetud.Just sel ajal, väiksena, sai Jumal suureks osaks minu maailmapildist ja elu mõistmisest. Ma siiamaani vahel mõtlen, et kuidas ja missugused hoiakud elu suhtes mul oleks praegusel hetkel, kui ma oleksin kasvanud nö pooliku pildiga, ilma Jumalata.

Nii ma siis kasvasin Jumala abiga nooreks poisiks. Ja nagu selles eas sageli ikka, kasvas ka minul ühel hetkel ego meeletult suureks ja Jumal selle kõrval kahanes. Nii ma siis elasin oma noore poisi ea teades ja usaldades Jumalat, kuid mitte väga temast huvi tundes ja tema tahet ja arkust otsides, nö siis religioossena. Kuid, olgem ausad, nagu ka Sina, lugeja, tunned huvi või uudishimu Jumala vastu või Jumala väe vastu, mis esineb inimeste eludes, ei suutnud ka mina ise hakkama saada üksi, ilma Jumalata. Nii ka mina hakkasin rohkem uurima Jumala Sõna (Piiblit) ja elama elavas osaduses Jumalaga (palvetama) ning järjest enam tajuma ja tundma, et ma ei saa elada ilma Jumalata, kes on mulle nii meeletult palju andnud, mind armastanud, ja kes on andnud mulle tõotuse saada elada koos temaga ühel päeval igavikus.

Üks minu elu kõige mõtlemapanevamaid ja samas tänulikkust tekitavaid hetki oli aasta eest, kui ma sõitsin kaasa ühes autos, mis elas läbi raske avarii. Jumala armust olin ma üks kolmest ellujäänud sõidukisviibijast ja see muutis minu ellusuhtumist täielikult. Jumal oli mind läbi elu valmistanud ja kasvatanud usus ja sel hetkel ma mõistsin täielikult seda, et meil kõigil on üks elu Jumala poolt antud ja et see elu saab ühel hetkel otsa. Varem või hiljem juhtub see nagunii. Mis siis üldse on mõtet nendel aastatel ja kuudel ja päevadel, mis me siin maa peal vaeva näeme, et elus püsida? Meile kõigile on antud üks võimalus aru saada millestki. Koolis kui Sa aasta jooksul asjast aru ei saa siis jääd Sa istuma. Jumal on väga paljudele meist andnud palju enam aega. Aga mida me siis mõistma peame? Sel hetkel sai mulle selgeks, et iga sekund mis me elame on meeletult väärtuslik ja iga Jumalata elatud sekund on raisatud. Just pärast seda õnnetust hakkas mulle üha enam selgeks saama, et ma nii meeletult tahaks elada koos Jumalaga Jumalale. Ma lihtsalt nii väga tahaks, et ka Sina leiaksid Jeesuse kaudu pattude andeksandmise ja taas elava osaduse Jumalaga, kes niiiiii väga armastab Sind.

Allikas http://3dkogudus.ee