Kaev
Kristlik portaal Kaev
Me elame põneval ajal. Ilm on hukas ja inimesed on nagu arust ära. Kuidas sellises olukorras oma igapäeva asju seada?
Vanasti tähendas ilm kogu maailma, täna kasutame seda palju kitsamalt. Ilm tähendabki pigem kohalikke ilmaolusid – sademeid, tuult ja õhutemperatuuri. On see kliima külmenemine või soojenemine, ei tea, aga tavapärast nelja aastaaega päris vanal moel ju enam pole.
Uus paavst ütles rahvahulgale, kes teda väljakul valjuhäälselt tervitasid: „Te kõik hüüate „Franciscus, paavst Franciscus!“, aga kuhu jääb Jeesus? Ma tahaksin kuulda, kuidas te hüüate: „Jeesus, Jeesus on Issand. Jeesus on meie keskel!““
Ikka ja jälle olen kohanud inimesi, kes on hakanud käima koguduses ning avastanud sealt eest üksteisest hooliva ja teistele avatud kogukonna. Tõepoolest on rõõm olla koos usklike inimestega! Inimesed, kes ei ropenda, ei räägi taga, ei lälla, ei kakle. Inimesed, kes hoiavad peresuhteid, püüavad armastada ligimesi. „Küll te olete toredad!“
Aga tegelikult ei ole ju kristlastes enestes midagi erilist. Eriline on Jeesus, keda me tunneme ja kes on meid patust vabastanud. Eriline on Püha Vaim, kes annab väe seista vastu halvale ja innu elada muudetud elu. Me oleme tänulikud, kui meis ilmneb midagi head. Aga seejuures me naeratame: „See on tänu Jeesusele! Õpi tundma Jeesust ja Sa üllatud, kuidas ka Sina muutud.“
„Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt“ (2Kr 3:5). Asi pole kristlastes, vaid Jeesuses!
Kolgata koguduse pastori vaimulik mõte Kolgata uudiskirjas, mai 2013
Fotol briti tennisist Andy Murray pärast Wimbeldoni poolfinaali võitu aastal 2012. (Internetist.)
Me valutame südant Eestimaa tuleviku pärast. Räägime suurtest numbritest, mis näitavad noorte inimeste väljarännet maailma eri paikadesse. Numbrid kõnetavad meid. Me muretseme, et paljud lähevad ära. Aga noori äraminejaid on veel. Ja nendest me ei räägi ega otsi konkreetseid lehendusi. Kuigi lahendus on lähemal kui Austraaliasse sõitnute tagasimeelitamiseks tehtav.
Aga teeme ühe väikese mõttemängu. Me oleme kõik ju kunagi kooli lõpetanud. Mõelgem hetk oma klassikaaslaste peale. Mõelgem, kui mitu neist on elavate hulgas ja kui paljud on lahkunud. Lahkunud elavate hulgast. Kui kooli lõpetamisest on möödunud viiskümmend aastat, siis teatud lahkunute hulk on meie meelest ju elu normaalne osa. Kui aga uurida suremust nende noorte hulgas, kes näiteks seitse aastat tagasi gümnaasiumi lõpetasid, siis need numbrid võtavad meid tõsiseks. Ja see ongi, millele tahan meie mõtted täna suunata.
Suremus noorte hulgas, eriti noorte meeste hulgas, on kõrge. Surma põhjustavad uimastitest ja alkoholist tekkinud erinevad haigused, õnnetused. Surevad noored, kelle elu jääb elamata. Elamata seetõttu, et me arvame teadvat, kuidas elada. Iseenese tarkus on isekuse tunnus. Isekusega teeme iseendile haiget, kaotame lähedased. Isekus ei ava uute võimaluste uksi. Isekus viib üksindusse ja surma.
Kui mõtleme korraks nendele emadele-isadele, kelle pojad või tütred on uimastitevõrgus. Milline valu ja mure, lootus ja lootusetus on nendes peredes, kui su oma laps sind paljaks varastab või petab, kui tema keha on ikka seesama, aga mõistus ja käitumine totaalselt muutunud, kui ta su silme all hääbub ja sureb. Mure ja südamevalu suurust ei oska me kõrvalt hinnatagi. Ja kui see kõik lõpuks lõppebki surmaga, siis küsimused, miks just minu lapsega nii juhtus, jäävad vastuseta üles.
Tänavune Jeesuse Kristuse ülestõusmispüha jääb märtsi lõppu. Meie astronoomilise kevade algus jääb praktiliselt samasse aega. Pärast külma ja pimedat talve ihkab hing kevadetuult ja kõrgemat taevast, silm rõõmutseb võrsuvast rohelusest. Rahvasuu nimetab ülestõusmispühi kevadpühadeks, mitte seepärast, et need meie laiuskraadil ongi kevadisel ajal, vaid tähenduse pärast. Kui me kevadel seemne mulda paneme, siis ootame selle võrsumist ja rõõmustame uue elu üle. Sest kogemustele tuginedes me teame - kui juba on võrse, siis tuleb ka õitseaeg ja vili.
Jeesuse Kristuse surmast ellu astumine tundub karmima loona. Ristilöömine, surm. Jeesuse piinad ja tema lähedaste kaotusevalu on meile inimlikult mõistetavad. Tegelikult pidi see olukord Jeesuse lähedastele lisaks kaotusevalule veelgi pingelisem olema - nad olid Jeesust tema elupäevil nii lähedalt näinud, et nad teadsid, et Ta tõesti on Jumala Poeg. Ja selle kõrgema staatuse pärast ei mõistnud nad, miks Jeesus ei kasutanud oma jumalikku väge ja ei alistanud oma hukkajaid. Veel Ketsemani aias ravis või tervendas ta oma kinnivõtjate hulgas ülempreestri sulasel mõõgaga maha löödud kõrva tagasi. Järelikult Tal oli vägi, ometi ei kasutanud Ta seda iseenda kaitseks. Ja kuigi Jeesus oli oma jüngritele kolm korda kuulutanud, mis lähipäevadel toimub, kuidas ta surmatakse ja seejärel üles äratatakse, ei suutnud jüngrid kainelt ja arvestavalt ja mõistvalt käituda. Nad ei saanud inimlikult aru, et Jumala plaani kohaselt pidi Jeesus minema alla surmavalda, et võita surm ja patt ja vabastada inimkond vaimulikust surmast, mis on väärtegude vältimatu tagajärg. Ja eks samamoodi inimlikult ei mõista meiegi täna kõike Jeesusega seonduvat. Ehk seepärast ongi Jeesus mitmeid kordi oma tegevuse ja sõnade kaudu toonitanud, kuivõrd tähtis on uskuda – kui usud, siis saad.
Mulda pandud nisuiva sureb, et uus elu saaks tärgata. Kes kartuleid on sügisel põllult võtnud, need on ka oma silmaga näinud tohletanud vana kartulit uute kartulite pesakonnas. Üks on vanale surnud, et uus saaks alata. Jeesus suri selleks, et meie, inimesed, saaksime uuesti alata. Ja just seepärast on ta ülesäratatu. Seepärast on Jeesuse haud tühi. Rehabilitatsioonikeskuses Lootuse Küla võib kuulda liigutavaid lugusid nendest emadest, abikaasadest, õdedest-vendadest, kes nähes oma lähedaste tagasitulekut ja vaimset ärkamist, pöörduvad tänus ja kiituses Jumala poole. Kui need lähedased pole suutnud oma inimlike pingutuste ega arstirohtudega oma armsaid sõltuvusest päästa ega ellu tagasi tuua, siis Jumal, kelle läbi see muutumine toimub, annab reaalse - silmaga nähtava, käega katustava elluärkamise. Nii nagu taim hakkab mullast võrsuma, nii hakkab ka inimese uus mina võrsuma, tärkama, kasvama.
Jeesus on ülestõusnu. Jeesus võitis surma. Uuest Testamendist loeme, et ülesäratatuna või ülestõusnuna oli ta keha muudetud. Jeesus kohtus mitmeid kordi oma järgijatega ja lahkus hiljem kõigi silme all taevasse, Jumala juurde, meile asemeid ettevalmistama. Ta ei surnud ära, Ta on siiani elav, Ta elab ka täna ja on ka täna reaalne. Ka täna, istudes Jumala paremal käel, kostab Ta meie eest. Temaga saab veel lihtsamalt suhelda kui nende lähedastega, kes Eestimalt näiteks Autraaliasse kolinud on. Me ei pea ajavahega arvestama, me ei pea omama skyipi või mobiili, me võime iga kell ja igas kohas isiklikult Jeesusega vestelda. Jeesus on tänagi elude elustaja, muutja. Aga ainult juhul – kui me seda tahame.
Jeesuse ülestõusmispüha on rõõmupüha. Kevadpüha, mil me kodus ka värvilisi mune koksides tunnistame, et elu saladus on ime, mille algus ja lõpp on Jumalas.
(Autor on Raadio 7 peatoimetaja. Tekst on ilmunud ka väljaandes "Sõna tänaseks päevaks")
{jathumbnail off}
John Irvingi romaani „Palve Owen Meany eest“ peategelase ema sai traagiliselt surma, kui poiss oli 11aastane. Keegi ei teadnud, kes on poisi isa. Poiss ise arvas, et küllap ema kavatses talle kunagi teada anda, aga ei jõudnud, kuna sai 30aastaselt surma. Poiss ei tea sedagi, kas ta isa veel eluski on. Või kas isa üldse teabki, et ta on tema isa!?
Kord pillub poiss koos klassikaaslase Owen Meanyga jõe ääres kive vette. Ühtäkki ütleb Owen seletamatu veendumusega, et ta on kindel, et isa on elus; ja et isa teab, et ta on tema isa; ja et Jumal teab, kes su isa on. Ja isegi kui isa ise ei peaks kunagi endast märku andma, ütles Owen, annab Jumal temast märku: „Su isa võib ennast sinu eest varjata,“ kostis Owen, „aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata.“
On inimesi, kelleni meie mõju ei ulatu. Me ei pääse neile ligi või puudub meil oskus neile Jumalast tunnistada või ei ole nad valmis Jumala päästest kuulma. Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
On tähtsaid inimesi, kellest meie maal sõltub palju, aga kelle jutule me ise ei pääse. Nendegi kohta kehtib: Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
Mida me siis saame teha? Palvetada nende eest! Jumala sõna annab nõu: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele" (1Tm 2:1).
Vanas Testamendis on lugu sellest, kuidas lihtsa uskliku naise olemasolu pani uskuma vaenlase väepealik Naamani. Naamani naisel oli usklik teenija. Me ei tea, kui kaua ta oli teda teeninud. Aga võimalus jagada oma usku avanes siis, kui Naaman haigestus pidalitõppe: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll ta teeks tema pidalitõvest terveks“ (2Kn 5).
Jumala ees peavad aru andma ka rahvad: „Nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest“ (5Ms 9:4). Meil enamikul ei ole võimalust pöörduda kogu rahva poole. Aga samas kanname me vastutust oma rahva meeleparanduse eest! Kuidas me saame neid mõjutada? Me saame mõjutada oma rahvast palve läbi! „Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab“ (Õp 21:1).
Meile võivad nad jääda kättesaamatuks, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
On inimesi, kellele me oleme püüdnud jagada Jumala päästesõnumit, aga kelle süda on kinni. Kui kaua sa ikka kinnise ukse pihta koputad?! Pereliikmed, kes ei ole usklikud. Töökaaslased, naabrid,... Mis me saame teha? Palvetada! Ja elada jumalakartlikku usuelu.
Betsata tiigi ääres tervendas Jeesus haige, kes oli 38 aastat halvatu olnud. Meie kõrval on inimesi, kes on 38 aastat uskmatud olnud. Miks Jumal ei tervendanud seda inimest varem? Miks mõni inimene ei pöördu kiiremini? - Jumala teed on kõrgemad kui meie teed!
70ndates eluaastates uskliku naise mees ei tulnud 40 aastat naisega kirikusse. Ent siis midagi muutus ja nüüd on nad juba mitu aastat koos teenistustel käinud! Ühe igavikku lahkunud uskliku naise tütar sai ristitud sel suvel, poolteist aastat, pärast ema surma. Ta ema oli palvetanud tema eest kuni surmani. Küllap tütar on oma südames ka enne uskunud – aga avalik tunnistus tuli alles siis!
Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
On inimesi, kellele seleta või veena kuitahes palju - neile ei paista Jumala armastus kohale jõudvat.
Kord palvetasin pärast teenistust ühe inimesega. See oli keeruline olukord, mis võttis palju aega: võibolla pool tundi, võibolla tund aega. Teised inimesed olid kõik juba palvelast lahkunud. Kui me lõpuks Kolgatalt lahkusime, siis märkasime, et kolm selle inimese sõpra palvetasid aiapingil häälega selle inimese eest. Nad olid olnud seal kogu selle pika aja, mil me sees palves olime! Neil ei olnud võimalust rääkida otse oma sõbraga, aga nad rääkisid Taevase Isaga.
Paulus tunnistab palve väge (Kl 4:3j): „Palvetage meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust..., et ma seda oskaksin avaldada nõnda, nagu ma pean rääkima.“
Inimene võib ennast sinu ees sulgeda, aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata!
Reklaam
Meie rahvas võib ennast meie eest varjata
Meie ülemused võivad ennast meie eest varjata
Meie perekonnaliikmed võivad oma südant meie eest varjata
Meie sõbrad võivad ennast meie eest varjata.
Aga nad ei saa ennast Jumala eest varjata! „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:6).
Usuküsimustele vastust otsiv tudeng luges bussis C.S. Lewise elulugu „Tabatud rõõmust“. Korraga ta tundis, et talt nagu küsitakse neid samu küsimusi: Kas sa usud Jeesusesse? Kas ta on ka sinu eest surnud? Ta tundis, et saab nendele vastata jaatavalt! Ta ei saanud ennast Jumala ees varjata – isegi mitte bussis!
Kas John Irvingi romaanis sai poiss teada, kes ta isa on? - Enne romaani lõppu seda teada ei saa. Samamoodi ei tea me ette seda, kuidas meie tänastele palvetele vastatakse - see on meie eest veel varjatud. Aga ma olen veendunud, et inimesed, kelle eest me täna palvetame, ei saa ennast Jumala eest varjata.
Jutlusena Kolgata koguduse palveõhtul, 5. juunil 2012
Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus