{jathumbnail off}
John Irvingi romaani „Palve Owen Meany eest“ peategelase ema sai traagiliselt surma, kui poiss oli 11aastane. Keegi ei teadnud, kes on poisi isa. Poiss ise arvas, et küllap ema kavatses talle kunagi teada anda, aga ei jõudnud, kuna sai 30aastaselt surma. Poiss ei tea sedagi, kas ta isa veel eluski on. Või kas isa üldse teabki, et ta on tema isa!?
Kord pillub poiss koos klassikaaslase Owen Meanyga jõe ääres kive vette. Ühtäkki ütleb Owen seletamatu veendumusega, et ta on kindel, et isa on elus; ja et isa teab, et ta on tema isa; ja et Jumal teab, kes su isa on. Ja isegi kui isa ise ei peaks kunagi endast märku andma, ütles Owen, annab Jumal temast märku: „Su isa võib ennast sinu eest varjata,“ kostis Owen, „aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata.“
On inimesi, kelleni meie mõju ei ulatu. Me ei pääse neile ligi või puudub meil oskus neile Jumalast tunnistada või ei ole nad valmis Jumala päästest kuulma. Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
Inimesed, kelle jutule me ei pääse
On tähtsaid inimesi, kellest meie maal sõltub palju, aga kelle jutule me ise ei pääse. Nendegi kohta kehtib: Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
Mida me siis saame teha? Palvetada nende eest! Jumala sõna annab nõu: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele" (1Tm 2:1).
Vanas Testamendis on lugu sellest, kuidas lihtsa uskliku naise olemasolu pani uskuma vaenlase väepealik Naamani. Naamani naisel oli usklik teenija. Me ei tea, kui kaua ta oli teda teeninud. Aga võimalus jagada oma usku avanes siis, kui Naaman haigestus pidalitõppe: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll ta teeks tema pidalitõvest terveks“ (2Kn 5).
Jumala ees peavad aru andma ka rahvad: „Nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest“ (5Ms 9:4). Meil enamikul ei ole võimalust pöörduda kogu rahva poole. Aga samas kanname me vastutust oma rahva meeleparanduse eest! Kuidas me saame neid mõjutada? Me saame mõjutada oma rahvast palve läbi! „Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab“ (Õp 21:1).
Meile võivad nad jääda kättesaamatuks, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
Inimesed, kellele meil ei õnnestu kunagi veenvalt tunnistada
On inimesi, kellele me oleme püüdnud jagada Jumala päästesõnumit, aga kelle süda on kinni. Kui kaua sa ikka kinnise ukse pihta koputad?! Pereliikmed, kes ei ole usklikud. Töökaaslased, naabrid,... Mis me saame teha? Palvetada! Ja elada jumalakartlikku usuelu.
Betsata tiigi ääres tervendas Jeesus haige, kes oli 38 aastat halvatu olnud. Meie kõrval on inimesi, kes on 38 aastat uskmatud olnud. Miks Jumal ei tervendanud seda inimest varem? Miks mõni inimene ei pöördu kiiremini? - Jumala teed on kõrgemad kui meie teed!
70ndates eluaastates uskliku naise mees ei tulnud 40 aastat naisega kirikusse. Ent siis midagi muutus ja nüüd on nad juba mitu aastat koos teenistustel käinud! Ühe igavikku lahkunud uskliku naise tütar sai ristitud sel suvel, poolteist aastat, pärast ema surma. Ta ema oli palvetanud tema eest kuni surmani. Küllap tütar on oma südames ka enne uskunud – aga avalik tunnistus tuli alles siis!
Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
Inimesed, kellele meie tunnistus ei näi mõjuvat
On inimesi, kellele seleta või veena kuitahes palju - neile ei paista Jumala armastus kohale jõudvat.
Kord palvetasin pärast teenistust ühe inimesega. See oli keeruline olukord, mis võttis palju aega: võibolla pool tundi, võibolla tund aega. Teised inimesed olid kõik juba palvelast lahkunud. Kui me lõpuks Kolgatalt lahkusime, siis märkasime, et kolm selle inimese sõpra palvetasid aiapingil häälega selle inimese eest. Nad olid olnud seal kogu selle pika aja, mil me sees palves olime! Neil ei olnud võimalust rääkida otse oma sõbraga, aga nad rääkisid Taevase Isaga.
Paulus tunnistab palve väge (Kl 4:3j): „Palvetage meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust..., et ma seda oskaksin avaldada nõnda, nagu ma pean rääkima.“
Inimene võib ennast sinu ees sulgeda, aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata!
Reklaam{loadposition reklaam}
***
Meie rahvas võib ennast meie eest varjata
Meie ülemused võivad ennast meie eest varjata
Meie perekonnaliikmed võivad oma südant meie eest varjata
Meie sõbrad võivad ennast meie eest varjata.
Aga nad ei saa ennast Jumala eest varjata! „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:6).
Usuküsimustele vastust otsiv tudeng luges bussis C.S. Lewise elulugu „Tabatud rõõmust“. Korraga ta tundis, et talt nagu küsitakse neid samu küsimusi: Kas sa usud Jeesusesse? Kas ta on ka sinu eest surnud? Ta tundis, et saab nendele vastata jaatavalt! Ta ei saanud ennast Jumala ees varjata – isegi mitte bussis!
Kas John Irvingi romaanis sai poiss teada, kes ta isa on? - Enne romaani lõppu seda teada ei saa. Samamoodi ei tea me ette seda, kuidas meie tänastele palvetele vastatakse - see on meie eest veel varjatud. Aga ma olen veendunud, et inimesed, kelle eest me täna palvetame, ei saa ennast Jumala eest varjata.
Jutlusena Kolgata koguduse palveõhtul, 5. juunil 2012
Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus
{jathumbnail off}John Irvingi romaani „Palve Owen Meany eest“ peategelase ema sai traagiliselt surma, kui poiss oli 11aastane. Keegi ei teadnud, kes on poisi isa. Poiss ise arvas, et küllap ema kavatses talle kunagi teada anda, aga ei jõudnud, kuna sai 30aastaselt surma. Poiss ei tea sedagi, kas ta isa veel eluski on. Või kas isa üldse teabki, et ta on tema isa!?
Kord pillub poiss koos klassikaaslase Owen Meanyga jõe ääres kive vette. Ühtäkki ütleb Owen seletamatu veendumusega, et ta on kindel, et isa on elus; ja et isa teab, et ta on tema isa; ja et Jumal teab, kes su isa on. Ja isegi kui isa ise ei peaks kunagi endast märku andma, ütles Owen, annab Jumal temast märku: „Su isa võib ennast sinu eest varjata,“ kostis Owen, „aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata.“
On inimesi, kelleni meie mõju ei ulatu. Me ei pääse neile ligi või puudub meil oskus neile Jumalast tunnistada või ei ole nad valmis Jumala päästest kuulma. Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
Inimesed, kelle jutule me ei pääse
On tähtsaid inimesi, kellest meie maal sõltub palju, aga kelle jutule me ise ei pääse. Nendegi kohta kehtib: Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
Mida me siis saame teha? Palvetada nende eest! Jumala sõna annab nõu: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele" (1Tm 2:1).
Vanas Testamendis on lugu sellest, kuidas lihtsa uskliku naise olemasolu pani uskuma vaenlase väepealik Naamani. Naamani naisel oli usklik teenija. Me ei tea, kui kaua ta oli teda teeninud. Aga võimalus jagada oma usku avanes siis, kui Naaman haigestus pidalitõppe: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll ta teeks tema pidalitõvest terveks“ (2Kn 5).
Jumala ees peavad aru andma ka rahvad: „Nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest“ (5Ms 9:4). Meil enamikul ei ole võimalust pöörduda kogu rahva poole. Aga samas kanname me vastutust oma rahva meeleparanduse eest! Kuidas me saame neid mõjutada? Me saame mõjutada oma rahvast palve läbi! „Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab“ (Õp 21:1).
Meile võivad nad jääda kättesaamatuks, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
Inimesed, kellele meil ei õnnestu kunagi veenvalt tunnistada
On inimesi, kellele me oleme püüdnud jagada Jumala päästesõnumit, aga kelle süda on kinni. Kui kaua sa ikka kinnise ukse pihta koputad?! Pereliikmed, kes ei ole usklikud. Töökaaslased, naabrid,... Mis me saame teha? Palvetada! Ja elada jumalakartlikku usuelu.
Betsata tiigi ääres tervendas Jeesus haige, kes oli 38 aastat halvatu olnud. Meie kõrval on inimesi, kes on 38 aastat uskmatud olnud. Miks Jumal ei tervendanud seda inimest varem? Miks mõni inimene ei pöördu kiiremini? - Jumala teed on kõrgemad kui meie teed!
70ndates eluaastates uskliku naise mees ei tulnud 40 aastat naisega kirikusse. Ent siis midagi muutus ja nüüd on nad juba mitu aastat koos teenistustel käinud! Ühe igavikku lahkunud uskliku naise tütar sai ristitud sel suvel, poolteist aastat, pärast ema surma. Ta ema oli palvetanud tema eest kuni surmani. Küllap tütar on oma südames ka enne uskunud – aga avalik tunnistus tuli alles siis!
Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!
Inimesed, kellele meie tunnistus ei näi mõjuvat
On inimesi, kellele seleta või veena kuitahes palju - neile ei paista Jumala armastus kohale jõudvat.
Kord palvetasin pärast teenistust ühe inimesega. See oli keeruline olukord, mis võttis palju aega: võibolla pool tundi, võibolla tund aega. Teised inimesed olid kõik juba palvelast lahkunud. Kui me lõpuks Kolgatalt lahkusime, siis märkasime, et kolm selle inimese sõpra palvetasid aiapingil häälega selle inimese eest. Nad olid olnud seal kogu selle pika aja, mil me sees palves olime! Neil ei olnud võimalust rääkida otse oma sõbraga, aga nad rääkisid Taevase Isaga.
Paulus tunnistab palve väge (Kl 4:3j): „Palvetage meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust..., et ma seda oskaksin avaldada nõnda, nagu ma pean rääkima.“
Inimene võib ennast sinu ees sulgeda, aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata!
Reklaam
***
-
Meie rahvas võib ennast meie eest varjata
-
Meie ülemused võivad ennast meie eest varjata
-
Meie perekonnaliikmed võivad oma südant meie eest varjata
-
Meie sõbrad võivad ennast meie eest varjata.
Aga nad ei saa ennast Jumala eest varjata! „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:6).
Usuküsimustele vastust otsiv tudeng luges bussis C.S. Lewise elulugu „Tabatud rõõmust“. Korraga ta tundis, et talt nagu küsitakse neid samu küsimusi: Kas sa usud Jeesusesse? Kas ta on ka sinu eest surnud? Ta tundis, et saab nendele vastata jaatavalt! Ta ei saanud ennast Jumala ees varjata – isegi mitte bussis!
Kas John Irvingi romaanis sai poiss teada, kes ta isa on? - Enne romaani lõppu seda teada ei saa. Samamoodi ei tea me ette seda, kuidas meie tänastele palvetele vastatakse - see on meie eest veel varjatud. Aga ma olen veendunud, et inimesed, kelle eest me täna palvetame, ei saa ennast Jumala eest varjata.
Jutlusena Kolgata koguduse palveõhtul, 5. juunil 2012
Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS