Üheks tänast päeva iseloomustavaks märksõnaks võiks olla seksualism — seksuaalsusest avalikult ja palju rääkimine, selle eksponeerimine, uurimine, väärtustamine ja mitmekesistumine. Üldise seksualiseerumise taustal on ka Eestis kirgi kütnud homoteema.

Väidan, et homoküsimuses oleme astumas vaikivasse ajastusse, kus inimestel pole võimalust välja öelda oma tegelikke tundeid, seisukohti, teadmisi ja veendumusi. Tegemist on ebademokraatliku arenguga ühiskonnas. Sallivuse ja arengu märksõnadega kõigutatakse demokraatia põhisisu — mis on rahva võim, rahva enamuse tahtega arvestamine.

Miski pole talle püha. Oleme seda väidet vahel kuulnud öeldavat nii ühe inimese kui ka suurema grupi kohta. Minu jaoks on pühaduse mõiste kuulunud ennekõike religiooni valdkonda, sest Jumal on püha ja religioossel inimesel pole pühaduse mõistmisega ja pühaduse austamisega probleeme. Tasapisi olen aga hakanud taipama, et pühaduse mõiste ja pühaduse kogemus on pigem üldinimlik, mitte ainult religiooniomane nähtus. Seega on pühadus saanud mulle religioonipsühholoogilisest teemast suhtlemispsühholoogiliseks teemaks. Olen veendunud, et igale inimesele on miski või keegi püha, väga isiklikult ja väga isikupäraselt. Dr Lea Altnurme uuris mõned aastad tagasi kooliõpilaste pühaduse mõistet ja leidis, et pühaks peetakse riiklikke sümboleid, religiooniga seonduvat ja isiklikult emotsionaalses mõttes olulist.

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar esitab mõningaid homoringkondade väiteid ja püüab põhjendada, miks tal on neid raske mõista.

Homoküsimus on üks moodsa ühiskonna kuumadest teemadest. Olen püüdnud mõista, kes on homod ja mida nad tahavad. Teema iseenesest on laiaulatuslik, puudutades laste kasvatamist, sotsiaalset võrdõiguslikkust, perekonda, arusaamist õigest ja väärast, pärilikkusest ja õpitavusest ning inimeseks olemisest üldse.

UM: David Walters, palun rääkige meile kõigepealt natukene endast ja ka sellest, kuidas te saite päästetud?

DW: See on väga pikk lugu, aga ma teen väikse kokkuvõtte. Ma kasvasin üles roomakatoliiklasena. Kui ma sain vanemaks ja astusin lennuväkke, siis oma sekulaarsest religioonist ma kinni ei hoidnud. Mu isa oli juut ja mu ema oli katoliiklane. Nad olid nimekristlased. Üks mu sõber oli agnostik. Temast sai kristlane. Ta rääkis mulle muutusest, mille ta läbi tegi ja kutsus mind kogudusse. Ma läksin. Aga ma ei saanud aru millestki, mis seal toimus. Üks mees tuli minuga päästest rääkima, aga ma vastasin talle, et mul pole seda vaja, ma olen juba katoliiklane. Aga ta esitas mulle väljakutse ja palus mul tagasi tulla. Ma läksingi. Ja ma vist sain päästetud. Ma tõesti enam ei mäleta väga täpselt, kuidas see toimus, sest sellest on nüüd juba möödas 40 aastat. Siis ma sattusin tegelema üks-ühele evangeeliumi kuulutamisega. 10 aastat hiljem sain ma Püha Vaimuga täidetud. See muutis mu elu totaalselt, sest siis ma hakkasin jutlustama ning paari aasta pärast astusin täisajaga teenistusse.