Miski pole talle püha. Oleme seda väidet vahel kuulnud öeldavat nii ühe inimese kui ka suurema grupi kohta. Minu jaoks on pühaduse mõiste kuulunud ennekõike religiooni valdkonda, sest Jumal on püha ja religioossel inimesel pole pühaduse mõistmisega ja pühaduse austamisega probleeme. Tasapisi olen aga hakanud taipama, et pühaduse mõiste ja pühaduse kogemus on pigem üldinimlik, mitte ainult religiooniomane nähtus. Seega on pühadus saanud mulle religioonipsühholoogilisest teemast suhtlemispsühholoogiliseks teemaks. Olen veendunud, et igale inimesele on miski või keegi püha, väga isiklikult ja väga isikupäraselt. Dr Lea Altnurme uuris mõned aastad tagasi kooliõpilaste pühaduse mõistet ja leidis, et pühaks peetakse riiklikke sümboleid, religiooniga seonduvat ja isiklikult emotsionaalses mõttes olulist.
Pühadusest on raske rääkida, sest esiteks pole see sõna moes, teiseks on selle tähendus inimestele väga erinev ja kolmandaks, nagu ütles omal ajal psühholoogiaklassik William James, on pühadus rohkem olemise kui omamise kategooria. Ühe levinud määratluse kohaselt on püha ehk sakraalne see nähtus, olend, paik, aeg, ese, tekst vms, mis on oluline, puutumatu, õige, tõene, argisest eraldatu. Religioonides liidetakse pühadusega Jumal ja temaga seotu. Kuid inimesel võivad olla oma hinge pühapaigad: mingi oluline mälestus, keegi tähtis inimene, emakeel, kodu, isamaa. Sageli väljendavad pühaks peetavat mingid sümbolid, nagu näiteks rist, hümn, vapp, foto albumis, mälestusese meie kamina serval või pühendusega raamat.
Psühholoogina pole minu jaoks esmahuvitav mitte see, kes või mis on püha, vaid see, missuguseid tundeid ja mõtteid tekitab inimeses püha. Missugune on inimese pühadusekogemus. Selles tähenduses saame rääkida pühaduse kogemusest, mis on universaalne ja üldinimlik.
Pühadusekogemusega käivad kaasas tunded. Olen rääkinud inimestega kellele laulupidu on püha. On kirgastav kuulata, kuidas inimesed jagavad oma rõõmu, hardust ja vaimustust. Olen kuulnud kirjeldusi pühadest hetkedest, mida inimesed on läbi elanud Arvo Pärdi muusikat kuulates. Olen võinud kuulata palvetajaid, kes räägivad kohtumisest oma Jumalaga. Oli üks vana mees, kelle jaoks noorus oli püha – ta rääkis uskumatult ilusasti noortest ja oma tunnetest, kui ta noori lihtsalt vaatab. Rõõm, hardus, imestus, vahel ka hirm, üllatus, kurbus ja igatsus – kõik tunded erilises pidulikkuses ja intensiivsuses.
Pühadus on seotud meie identiteediga. Psühholoogilises mõttes me samastame ennast sellega, mida/keda peame pühaks. Püha on otsekui osa meie minast. Me oleme olemas tänu sellele, et miski on meile tõene ja puutumatu. Kui hävitatakse meile püha, hävitatakse ka meid. Vahel osaliselt, vahel täielikult.
Konfliktoloogias on olemas mõiste lahendamatud konfliktid. Need on konfliktid, mille põhiküsimuses pooled ei saa teha järeleandmisi, kuna see on neile püha. Salates selle puutumatu, tänu millele olemas oleme, lakkame olemas olemast. Me pole enam meie ise. Seepärast on need sümbolid, mis määravad meie identiteedi, meile olemuslikult tähtsad.
Olemuslikul pinnal tekkivatele konfliktidele on väga raske lahendust leida. Näiteks rahvust või suguvõsa identiteeti puudutavad konfliktid võivad kesta inimpõlvi. Rünnak püha vastu on rünnak meie vastu, pühadustunde rüvetamine on meie endi rüvetamine.
Püha ei ole ainult individuaalne nähtus. Kui mingil inimeste hulgal on sarnane pühadusekogemus, siis need inimesed kuuluvad kokku. Nad kuuluvad kokku suurema pärast kui nad ise. Püha on nende ühine väärtus, mis tagab nende olemasolu, ühtekuuluvustunde ja identiteedi enese ja väljasseisjate tarvis. Kui pole siduvat pühadusekogemust, laguneb kooslus. Arvan, et tänapäeva maailmas on islami tugevuse üheks põhjuseks nende ühine pühadusekogemus.
Pühadusekogemusel on oma vaenlased. Üheks selleks on suhtelisuse, subjektiivsuse ja meelelisuse kultus. Omal ajal õpetas meile Juri Lotman, et inimkultuuri ajalugu on keeldude ajalugu. Kui kultuurist kaob keelatu mõiste, siis kultuur variseb. Sisuliselt tähendab see, et kultuur vajab mingit telge, mille alusel inimesed ennast hindavad ja võrdlevad. Kultuur, milles igaüks on iseenda jumal, ei saa püsida. Püha on see, mis on meist kõrgem ja suurem, see, millega ei käida ümber ükskõik kuidas. Me saame olla oma püha väärilised.
Püha vaenlaseks on pühaduserüvetamine. Inimese arusaamised pühast ja meie pühadusekogemused on väga erinevad. Paraku tundub, et mõnel juhul pole tõesti miski püha. Kuna püha on seotud tihedalt identiteediga, siis rünnatakse nii püha kui ka neid, kes midagi pühaks peavad. Kristus ütles, et nad vihkavad mind, sest ma ütlesin neile, et nende teod on kurjad – ja ta löödi risti. Läbi ajaloo on pühakuid ja prohveteid nii jumaldatud kui ka vihatud ja tapetud. Miks? Sest see, kellele miski on püha, saab vaikivaks väljakutseks pühadustundetule. Üks võimalus ebamugavustundest vabaneda on püha ja sellest rääkija hävitada. Algul sõnaga, siis teoga.
Kuigi pühast ja pühadusekogemusest on raske rääkida, vajame sõnu selle edasiandmiseks. Meie kiiresti muutuv aeg muudab sõnade tähendust ja siis tekib tunne, et pühaks peetu pole enam püha. Mulle näiteks on perekond püha. Olen veendunud, et üks rahvas on nii tugev, kui on tema perekond. Olen nõus homoorganisatsiooni võrgustiku koordinaator Lisette Kampusega, et laps vajab tugevat perekonda. Ainult et sõna perekond tähendab meile sootuks erinevaid asju. Ma olen püüdnud Eestimaad pühaks pidada. Tahtmata olla suuresõnaline, olen mõnestki võimalusest loobunud, et naasta ja jääda Eestisse. See on minu kodu, ma olen osa sellest.
Minu jaoks on pühaduserüvetus, kui dr Linnar Priimägi nimetab kultuurinimesteks neid, kes suudavad näitelaval pärakusse pistetud Eesti lippu kunstiks pidada ja lavakäitumist argielust eristada. Sellisel juhul ma tahaks olla pigem metslane. Psühholoogias on tehtud palju uuringuid selle kohta, kuidas ja miks inimesed on õnnelikud. On ka eriarvamusi. Õnnelikud inimesed seksiksid, oleks kogu aeg koos ja sülitaks kirikule, kirjutab kõrgharidusega jurist Irja Tähismaa. Kui see ongi õnn, siis mina küll ei tahaks õnnelik olla. Sest õnn on minu jaoks midagi püha, mille poole püüelda.
Inimeste pühadusetunnetus on lihtsalt erinev. Usun, et igale inimesele on miski püha. Ka nendele, kes sihilikult või tahtmatult lõhuvad teiste pühamuid. Mõtteviis, et teeme, mis tahame ja mis meeldib, hävitab pühamud ja sunnib eemale tõmbuma need, kelle jaoks miski on püha. On kuri aeg, kui pühadusest saab vaid vaikida.
Mis on meile eestlastele püha? Laulupidu, eesti keel, Tartu Ülikool, meie maa, tippsportlased, tuntud kultuuritegelased, töökus, ausus, eesti asi üldse? Mis meid seob, mis on suurem kui me ise? Mis on see koht, tekst, isik, päev, mis meile on püha? Mille nimel pingutame?
Norbert Wiener ütles kord, et teadusliku avastuseni jõutakse siis väga kiiresti, kui teatakse, et see on võimalik. Ma usun, et inimajalugu annab tõendust selleks, et pühadus on olemas ja võimalik. Kui me praegu rohkem ei suuda, siis ehk võiks jätta võimaluse kellelegi midagi pühaks pidada.
postimees.ee
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS