Kadunud poja õppetund
Piibel ütleb: “Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud” (Luuka 15:20).
Ma usun, et kadunud poeg tuli koju sellepärast, millest ta oli koos oma isaga läbi tulnud. See noor mees teadis oma isa iseloomu ja tõenäoliselt oli isa tema vastu suurt armastust üles näidanud. Ta pidi teadma, et kui ta koju tagasi läks, ei hurjutatata ega mõisteta teda tema pattude pärast hukka.
Pane tähele, kuidas kadunud poja isa võttis ta haletsusväärses olukorras vastu. Noormees oli valmis oma isale kõik südamest üles tunnistama. Kuid kui ta oma isaga silmitsi seisis, ei saanud ta võimalust kõike täielikult üles tunnistada. Ta isa katkestas teda, joostes talle vastu ja teda emmates.
Noor mees suutis ainult oma kõnet alustada, öeldes: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!" (s. 21). Aga ta isa ei oodanud, et ta lõpetaks. Tema jaoks oli noore mehe patt juba andestatud. Isa ainuke vastus oli anda oma teenijatele käsk: “Pange mu pojale selga kuub ja tema sõrme sõrmused. Valmistage pidöök, sest me hakkame pidutsema. Rõõmustage kõik, sest mu poeg on koju tulnud”. Ta teadis oma poja südant. Ta teadis, et ta oli südamest oma pattu kahetsenud.
Patt ei lugenud tema isa jaoks midagi. Ainuke asi, mis talle luges, oli armastus. Ta tahtis, et ta poeg teaks, et ta oli vastu võetud enne kui ta jõudis oma ülestunnistust pomiseda. Ja see on see, mida Jumal tahab meile teada anda: Tema armastus on suurem kui meie patud. “...Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama” (Roomlastele 2:4).