„Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Lk 20:26

Kallid õed ja vennad Kristuses, kannatusaeg saab pea läbi ja juba me seisamegi päiksesest säravas ülestõusmishommikus. Kuid mida see tähendab meile praktiliselt? Inimesed on läbi aegade unistanud maailmast, kus pole enam surma. Ometi on see unistus meie kõigi kaduvust silmas pidades tundunud ilusa unenäona. Kuid Jeesuse ülestõusmine purustas meie kujutlusvõime piirid. Surm on nüüdsest mitte ainult ületatud, vaid ka võidetud. Selles tõsiasjas peitub tõotus meile kõigile: See, kes usub Jeesusesse, see, kes ehitab oma eluhoone Jeesusele Kristusele ja Tema sõnale, tõuseb koos Jeesusega ka igavesele elule. See ei ole enam mitte ainult meie unelm, vaid Kõikväelise Looja Jumala eesmärk kõigile inimestele. Hoolimata sellest, et meie ihu kannatab ikka veel maise kaduvuse all, saame me usus Jeesusesse osa Tema ülestõusmise väest. See on meie elu uus ja jõuline perspektiiv!

Ülestõusnud Issand astub ikka ja jälle meie keskele, et öelda: „Ärge kartke! Rahu teile!“ Ülestõusmise õnnistusi soovides,

Pastor Joosep Tammo

Nimetus "Maarjamaa" on kõigile eestlastele - ka mitte-katoliiklastele - tuttav, kodune ja armaski.

Kuid kes tunneb selle algupära? Kes teab, et sellal veel tundmatute piiridega misjonipõld juba XIII sajandi alguses pidulikult Jumalaema kaitse alla seati? Et meie maale, paralleelselt "Poja maale" Palestiinas, kinnitati nimeks "terra Matris", "Ema maa"? Kes teab jutustada ajast, mil püha Frantsiskuse ja Dominikuse lihtsad pojad meie maale tulid, paljasjalgsed mehed, kes ei kartnud ei kuradit ega parunit, vaid külast külla, talust tallu rändasid, et Taaramaast Maarjamaad teha? Kuidas Neitsi Maarja sõna: "Vaata, olen Issanda piiga!" nende suust karmi Põhjala poegadele ja tütardele hoopis uue maailma avas?

Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. (1Kr 13.12)

Kirikuisad õpetavad, et Jumal näeb kõike iseendas, s.t mitte vahetult ega "otse", vaid enese kaudu, kusjuures taoline "vahendatud" tunnetus ei ole mitte ebatäiuslikum vahetust – nii nagu see tunduks olevat meie või ükskõik millise loodu puhul –, vaid täiuslik, kuna kõige loojana tunneb Jumal iseeneses kõiki oma looduid täielikult ja võrreldamatult paremini kui ükskõik kes teine neid kuitahes põhjalikult ja vahetult uurides. See on nii, nagu tubli kellassepp või autoremondimees teab juba ainuüksi kella- või automudeli nime kuuldes sellest rohkem kui võhik neid luubiga uurides või tükkideks laiali lammutades.