Enn Auksmanni mõtisklus: Quinquagesima

Põhjuseks, miks teoloogid peavad oluliseks rõhutada, et Jumal näeb ja tunnetab kõike iseendas või enese kaudu, on see, et kuna Jumal on täiuslik ja muutumatu, ei saa miski väline Teda mõjutada. See ei tähenda, et Ta oleks tundetu või osavõtmatu, vaid oma täiuses, kõiketeadmises, kõikjal ja alati olemises ei vaja Ta millegi teada saamiseks oma loodu "teeneid". Ta teab ja tunneb nii seda, mis oli, mis on ja mis tuleb, kui ka seda, mis võiks sündida, aga ei sünni – Jumal teab, tunneb ja näeb tõepoolest kõike.

Kuna Jumal on täiuslik, et vaja Ta mitte midagi endast "väljaspool" olevat – niivõrd, kuivõrd miski üldse saab (ilmselt üksnes teoreetiliselt) olla Temast väljaspool. Just selles ilmneb Tema armastuse tõeline suurus. Ta on meid kõiki loonud üksnes meie enda pärast, kuna "objektiivselt" võttes ei oleks Tal meist justkui sooja ega külma: nagu öeldud, ei saa me iseenesest Teda kuidagi mõjutada. Ta on meid loonud – kõike seda muret, vaeva ja valu ette nähes, mida Ta meie pärast peab nägema – lihtsalt selleks, et me oleksime olemas, et meil oleks osa elu ja olemise rikkusest ning sellest võrratust rõõmust ja õnnest, mida kujutab endas osalemine Tema olemise täiuses. Või õigemini: mida see osalemine endast kujutaks, kui me ise kõike nässu ei keeraks.

Eks ole, kui me kujutleme Jumalat, kes on iseeneses endale piisav, siis võib väga kergesti tekkida kujutluspilt mingist endassetõmbunud, pimedas ja kopitanud kambrikeses konutavast (kibestunud ja tigedast) vanatoist. Kahtlemata ei ole see tegelik pilt Jumalast, kelle täiust ja võrratut suurust ning mitmekesisust me ei suuda parimagi tahtmise juures murdosakesegi võrra kujutleda. Küll aga on see hea pilt sellest, mis juhtub inimesega, kui ta üritab asuda Jumala kohale.

Sobiva mõtteaine selleks leiame Quinquagesima pühapäeva evangeeliumis: "Üks pime istus kerjates tee ääres." (Lk 18:35) See pime, kuuldes, et Jeesus on möödumas, ei jätnud enne, kui ta oli viidud Jeesuse juurde ning ta oli saanud oma elu palve Tema ette tuua: "Issand, et ma jälle näeksin!" (Lk 18:41)

Selle pimeda hoiak on õige – või vähemalt mõistlik – juba algusest peale: ta kerjab. Ta on pime ja ta saab aru, et seetõttu on tal midagi olulist puudu. Ta mõistab, et ta on teistest sõltuv ja et ta vajab abi. Ta saab aru sellestki, mis on tema kõige suurem puudus (vähemalt inimlikus mõttes): ta ei näe. Me võime rääkida mida tahes, lohutades pimedaid sellega, et tegelikult on nad sama väärtuslikud inimesed nagu kõik teised – ja kindlasti nad ongi! –, ent on täiesti kindel, et nad ei keelduks, kui neile pakutaks võimalust saada nägijaks. Sama kehtib kurtide ja tummade ja kõigi teiste vaevatute ja koormatute puhul. Meie igaühe puhul, sest keda meist ei koormaks miski, mille me nii hea meelega endalt heidaksime või ära võtta laseksime, kui oleks ainult võimalik.

Ja samal ajal kipuvad inimesed ennast nii kergekäeliselt vaata et täiuslikuks pidama. Või vähemalt iseendas ja iseendale piisavaks. Kui sageli näeme – omaenesegi elus –, kui kergesti tõstame end Jumala kõrgusele (või üle Temagi) ja laiutame aujärjel, mis saab kuuluda ainult Temale.

Veidigi järele mõeldes on see muidugi täiesti naeruväärne. Võtame needsamad võimed, millest kõnelesime: kes meist ei tahaks näha, kuulda, kõnelda, tajuda, tunnetada? Kellele meist piisab tegelikult ainult iseendast? Kui inimene oleks iseeneses täiuslik, siis võiks ta rahumeeli loobuda nii silmadest, kõvadest kui keelest, sest kõik see omab ju tähtsust üksnes meist väljaspool olevaga suhtlemiseks.

On täiesti selge, et me ei ole iseeneses täiuslikud. On täiesti selge, et erinevalt Jumalast ei saa me teisteta ega – ja see on kõige tähtsam – ilma Temata. Ja on täiesti selge, et samal ajal, kui Jumal tunneb kõike täielikult iseendaski, näeme meie põhjalikumagi uurimise korral lihtsamaidki asju vaid kui tuhmi kujutist peeglis – meie elu-, olemise- ja jumalatunnetuse armetusest rääkimata.

Kord me näeme – aga ka siis mitte iseenesest, vaid "palgest palgesse", s.t ka igaveses elus on ikkagi Jumal see, kes annab meile tunnetuse valguse, mitte meie ise.

Aga Tema teab kõike. Teadis juba siis, kui Ta meid üheainsa sõnaga, üheainsa mõttega lõi. Nii nagu Ta teadis kõike ka siis, kui Ta, inimeseks saanuna, võttis endaga need kaksteist ja ütles: "Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest Ta antakse paganate kätte ja Teda teotatakse ja Tema peale sülitatakse, ja kui nad Teda on piitsutanud, tapavad nad Tema ning kolmandal päeval tõuseb Ta üles." (Lk 18:31-33)

Kõike seda teades ja ette nähes ei jätnud Ta meid loomata. Kõike seda teades ja ette nähes ei jätnud Ta inimeseks saamata.

Allikas http://meiekirik.ee/...