Kui Jumal seab end sisse meie eludes, toob Ta endaga kaasa ka kogu oma väe ja varustatuse. Korraga on meie seesmisel inimesel ligipääs Jumala jõule, tarkusele, tõele, rahule ja kõigele muule, mida me vajame võidukaks eluks. Me ei pea hüüdma Ta poole, paludes Tal laskuda alla taevast, sest ta juba elab meie sees. Paulus kirjeldab, kui võimsad me tegelikult Kristuses oleme: "Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda." (Efeslastele 3:14-20)

Milline võrratu piiblilõik! Paulus nimetab vaid mõned neist paljudest aaretest, mida Issand on meile kättesaadavaks teinud, kuigi kõik Jumala rikkused on meile saadaval Jeesuses Kristuses.

Mõned kristlased on loonud Jumalast kujutluspildi kui kellestki, kelle ainsaks naudinguks on võtta vastu kiitust. Kuid ärgu keegi meist julgegu seda arvata, sest see pole sugugi see, miks Ta on meie ellu tulnud. Ta on tulnud selleks, näidata meile, et Ta ei ole kusagil kaugel, pimedas kosmoses asuv Jumal, vaid hoopis väga lähedal meile ja elab meie sees. Samuti ei liigu Ta lihtsalt sisse-välja meie elus ega ka hülga ega jäta meid.

Paulus ütleb: "Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi." (Efeslastele 2:13) Apostel teeb selle asja väga selgeks: Jumal on siin just nüüd ja praegu ning elab meie sees. Kui Jumal asus elama meie templisse, tõi Ta kaasa ka jõu meie seesmise inimese tarvis; sügava juurdumise ja rajamise armastusse kui ka ligipääsu palumaks Temalt kõike. Ta on teinud kõik asjad võimalikuks läbi oma jumaliku väe, mis on tegev meis." (vt.Efeslastele 3:16-21)

3. juuni 2010
David Wilkerson

Mis on inimene, ?et Sa temale mõtled? (Ps 8:5)

Teismeliseeas vapustas mind Henrik Visnapuu 1919. aastal kirjutatud luuletus "Ärge tapke inimest", mille ajendiks oli ajaleheteade, et möödunud ööl lasti maha 22 inimest. Visnapuu alustab nõnda: "Mul on valus ja häbi. / ?Sel a'al, mil ma magasin, tapeti inimest, ?/ mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest, / süda pisteti läbi."

Ülestõusmispühad on nüüdseks küll läbi, kuid siiski tahaksin Teiega jagada Toivo Pilli pühadetervitust, mille leidsin Tartu Salemi baptistkoguduse veebilehelt. Head lugemist!

Ühes arengupuuetega laste koolis anti kodune ülesanne. Ülestõusmispühadeks pidi igaüks tooma kooli kaasa midagi, mis sümboliseerib nende kristlike pühade tähendust. Keegi tõi kaasa taldrikutäie värskelt tärganud muru. See oli ilus, heleroheline ja kevadine, ning kõneles tärkavast elust. Keegi tõi kaasa šokolaadijänku, mis ju küll kristlik sümbol ei ole, aga jutustab ometi sellest, et pühadeaeg toob kaasa rõõmu ja on lihtsalt tore. Kõik lapsed esitlesid innukalt oma esemeid ja lisasid seletusi sinna juurde.

VIHKA ELU, ET SEDA LEIDA!

”Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” (Johannese 12:25) Võti täisväärtuslikuks eluks peitub selles samas, väliselt nii tähtsusetus ja isegi segadust tekitavas salmis. See on Jeesuse väljakutse meie väikesele maailmale! Selle mõistmine avab ukse ellu, tuues kaasa ilmutuse. Jeesus ütles: "Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.” (Luuka 14:26)

Kohe kindlasti pole võimalik, et Jeesus pidas siin vihkamise all silmas sõnaraamatus antavat otsest tähendust sellele sõnale, mille all peetakse silmas ka kui jälestamist või vastikuse tundmist; ebameeldivust või hülgamist. Jumala Sõna ütleb: ”Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar.” (1Johannese 3:15). ”Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu!” (Koloslastele 3:19)

Seega pole mitte elu see, mida me peame vihkama – on see ju kingitus Jumalalt – ega ka inimesed, mis oleks täiesti Piibliga vastuolus, vaid hoopis seda viisi, kuidas me elame. Me peame õppima vihkama eluviisi, mida järgime. Vihkama seda hõivatust, mis on meid sidunud meie perede –ja lähedastega. Koosneb su elu vaid oma lastest, abikaasast või vanematest? Piirduvad kõik su rõõmud ja mured vaid selle väikese ringiga?

Jumal on lihtsalt kutsumas meid avardama oma eluringi. Elu peaks sisaldama endas palju enamat kui vaid mähkmete vahetamist, arvete maksmist, laste koolitamist, pensionieas vanemate hooldamist, peresuhteid jms. Marta oli sõltuvusest igapäeva elust, kuid Maarja igatses kasvada! Ta igatses laiendada oma horisonti ja Jeesus kiitis taolise lähenemisviisi elule heaks.

Sa ei saa kasvada seni, kuni sa ei hakka vihkama oma hetke ebaküpsust. Sa ei pea jätma sinnapaika oma kohustusi pere ja sõprade ees, aga kui sa jääd liiga kinni nendesse tegemistesse, hakkab see takistama su kasvu. Seetõttu pead sa üks päev avama oma silmad. Üks püha viha peaks tõusma su sees, mis paneb sind hüüdma Jumala poole: „Oo Jumal, ma vihkan seda, milliseks ma olen muutunud. Ma vihkan oma tujusid ja seda, kui kergesti ärrituv ma vahel olen. Ma vihkan oma pidevaid tujude muutusi ja seda, kui tähtsusetuks ma tegelikult muutunud olen. Vihkan, vihkan, vihkan!“ Sa peaks vihkama oma praegust elu nii palju, et see paneb sind kisendama Jumala poole ja anuma, et Ta kisuks sind välja pimeduse meelevallast ja asetaks oma armsa Poja kuningriiki. (vt.Koloslastele 1:13)

9. aprill 2010

David Wilkerson