Enn Auksmann: Taevaminemispüha

Mõttetera
Tüpograafia

altMis on inimene, ?et Sa temale mõtled? (Ps 8:5)

Teismeliseeas vapustas mind Henrik Visnapuu 1919. aastal kirjutatud luuletus "Ärge tapke inimest", mille ajendiks oli ajaleheteade, et möödunud ööl lasti maha 22 inimest. Visnapuu alustab nõnda: "Mul on valus ja häbi. / ?Sel a'al, mil ma magasin, tapeti inimest, ?/ mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest, / süda pisteti läbi."

See luuletus meenus mulle, kui sattusin hiljuti kuulama Bill Medley versiooni ansambli The Hollies laulust "He Ain't Heavy, He's My Brother". Pean tunnistama, et Medley esitus kõnetab mind rohkem kui originaal – ja rohkem, kui samuti väga tuntud Neil Diamondi oma. Võib-olla seetõttu, et kui viimased olid laulu esmaesitamise ajaks jõudnud kahekümnendate eluaastate lõppu, s.t noorusromantism oli möödas, ent elutarkuse asemel oli paras kogus iseenesetarkust, siis Medley oli oma versiooni salvestamisel neljakümne kaheksa aastane (olgu siis keskea kriis või – loodetavasti – juba pisut võimet teha vahet olulisel ja ebaolulisel).

Tegemist on (kõnealuses esituses) Sylvester Stallone'i kolmanda Rambo-filmi lõpulauluga. Filmi tegevus toimub Afganistanis, kuhu teenistusest tagasitõmbunud John Rambo läheb vabastama oma Vietnami sõja aegset ülemust. Filmi lõpeb sõnadega: "See film on pühendatud üllale Afganistani rahvale."

Visnapuu luuletusega seovad laulu järgmised read (meeldetuletuseks niipalju, et laulu pealkiri tähendab: "Ta ei ole raske – ta on mu vend!"): "If I'm laden at all / I'm laden with sadness / That everyone's heart / Isn't filled with the gladness / Of love for one another." - "Kui mind üldse miski koormab, siis koormab mind kurbus, et mitte igaühe südant ei täida rõõm armastusest üksteise vastu." Ja edasi: "It's a long, long road / From which there is no return / While we're on the way to there / Why not share?" - "See on pikk-pikk tee, millelt ei ole tagasipöördumist, ja kui me juba oleme sellel teekonnal, miks mitte seda üksteisega jagada?"

Henrik Visnapuu meeleheite ajendiks ei olnud tõenäoliselt mitte ainult või mitte niivõrd see, et inimesi tapeti (käis ju ometi sõda), vaid see, et tapeti inimesi, seda tegelikult endale teadvustamata või seda teadmist millegi muu taha peita üritades. Inimesele, kes tapab inimest, öeldakse – või ütleb ta endale ise –, et ta tapab vaenlast, kurjategijat, kommunisti, fašisti ... Aga see ei muuda midagi: tegelikult tapab ta ikkagi inimest, kes kannab endas elu imet ja Looja nägu ning kes on tema vend. Loomulikult meenub kohe Kaini ja Aabeli lugu – aga see peaks olema ju hoiatav minevik ... ent ei ole, see on meie elu reaalsus. "Mul on valus ja häbi!" karjatas Visnapuu.

"He Ain't Heavy, He's My Brother" on lause, mis teadaolevalt ilmus esimest korda 1924. aasta septembri ajalehekolumnis, ent sai laiemalt tuntuks pärast seda, kui ameerika ühe tuntuma orbudekodu "Boys Town" rajaja isa Edward J. Flanagan oli näinud vastava allkirjaga joonistust ühes 1941. aasta jõuluväljaandes ning valis selle oma organisatsiooni sümboliks.

Õigupoolest peaks see sümboliseerima kogu inimkonda. Nii muidugi ei ole ja sellel ei olegi mõtet pikemalt peatuda. Ja ega vist keegi eriti usugi, et nii saaks olla ...

... mitte keegi peale Jumala, kes saatis oma Poja, teha see võimalikuks. Juba ainuüksi see mõjub jahmatavalt, et samal ajal, kui meie tapame inimest, saab Jumal ise inimeseks, olles valmis surema selleks, et inimesed ei peaks surema.

On õnn, kui inimkonna hulgas on neid, kes võtavad enda kanda mitte ainult oma kaasinimeste raskused, vaid neid endid, ja kelle jaoks see ei ole raske, kuna nad teavad, et see, keda nad kannavad, on nende vend. Palju rohkem aga kui ükskõik millise teise inimese puhul, kehtib see Jumala Poja, tõelise Inimese kohta. Ta kannab meid kõiki, kogu maailma koormat, ja kuigi see koorem on lõpmata raske, ei pea Ta seda liiga raskeks, kuna me olem Tema vennad. Mõelda: meie ei suuda üksteist vendadeks pidada, me ei näe oma kaasinimeses inimest, aga Tema, kes on meist tegelikult kättesaamatult kõrgem, teeb seda.

Taevaminemispüha räägib sellest erilisel viisil: meil ei ole koht mitte ainult Jumala mõtteis (inimestelt on vahel sedagi liiga palju tahta!), vaid meil on paik Tema südames. Püha Johannes ütleb, et Jumala Ainusündinu on Tema rinna najal või Tema süles (Jh 1:18) – ja nüüd, mil Jumala Poeg on taas läinud üles taevasse, oleme ka meie koos Temaga seal. Ta kannab meid sinna kui hindamatu vara, Ta ei pea seda koormat liiga raskeks, sest me oleme Tema vennad. Ta on inimene ja meie oleme inimesed – Tema teab seda – kas ka meie? Või on viimaks Temal meie pärast "valus ja häbi"?

Allikas http://www.meiekirik.ee/

BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS