Immanuel Hahl: Pöördumine kui hingeline läbielamine

Sõna „pöördumine“ või „meeleparandus“ tarvitatakse kiriklikus keeles kahel viisil: kitsamas mõttes, kus see tähendab suurt isiklikku läbielamist, mille tagajärjel inimene jätab maha oma vana elu ja andub Jumalale; ja laiemas mõttes, kus see tähendab ühe või teise üksikpatu maha­jätmist, seega siis umbkaudu pühitsust. Selles mõttes võib siis rääkida ka igapäevasest ümber-pöördumisest ehk meele­parandusest. Kui me aga püsime antud teema juures, siis räägime nn suurest pöördumisest, ladinakeelse nimetusega conversio magna.

Sellisele pöördumisele on küll iseloomulik, et see toimub enamvähem järsult, kuid see võib toimuda – nagu pärastpoole selgemini näha saama – ka järkjärgult. Aga ühele, ehkki esialg­sele eesmärgile peab see alati viimaks jõudma – nimelt kindla õndsuse tundmise juurde, kuigi meie usk veel seisab täiesti algastmel. Et uus vahekord Jumalaga läheb hiljem, nimelt pühit­suses, kindlamaks ja sügavamaks, on teine küsimus. Aga ilma „suurt pöördumist“ läbielamata ei või juttugi olla „igapäevasest meeleparandusest“ või ümberpöördumisest. Selle jaoks pole ju siis olnud veel algustki. Seepärast tuleb suurt pöördumist nõuda kõigi käest.

See nõue järgneb nagu iseenesest pöördumise mõistest. Kui ta tähendab kokkuliitmisprotsessi Jumalaga – ja seda see tähendab –, siis on ka selge, et ilma seda protsessi läbielamata ei saa teostuda „elu Jumalas“, milles seisab aga kristlase ülesanne.

Seepärast ei taha me siinkohal pikemalt rääkida pöördumise vajadusest, vaid meie aine jagu­neb kolme järku: 1) tahame kõnelda pöördumise liikidest, 2) selle hingelisest võimalusest ja 3) selle tegelikust teostumisest.

I. Pöördumise liigid

Nagu nägime, on pöördumisel peaasjalikult kaks viisi: üks toimub enamvähem järsult, teine rohkem järkjärgult. Sellega pole eitatud, et nende kahe viisi vahel võib olla palju muidki viise – Jumalal on palju teid meid oma juurde tõmmata. Silmapaistvamad on aga need kaks viisi.

Esimene (järsk) pöördumine sünnib vahel päris ootamatult, tahtmatult, koguni vastu tahtmist – ja on nii mõjukas, et pöördunud inimene võib nimetada aega, isegi tundi, millal see suur pööre temaga sündis ja ta peab seda meeles elu lõpuni, tundes jäädavalt selle mõju.

Teine (järkjärguline) pöördumine sünnib aga pikkamisi – peaaegu nähtamatult ja tundmatult. Vaevalt suudab läbielaja nimetada järkusid, millal vaimulik elu temas rohkem õitsele lõi, aga lõppudelõpuks on ka tema jõudnud sellele rõõmsale äratundmisele: Ma seisan Jumala armus, ma olen Jumala laps!

Mõlemal viisil on omad poolehoidjad. Järsku ümberpöördumist rõhutavad rohkem vabakogu­duste liikmed, nagu metodistid, baptistid jt äratussõbrad, kuna teisalt suurkiriklikus praktikas (ja õigusega) toonitatakse rohkem pikkamisi arenevat meeleparandust ning põlatakse järsku pöördumist, pidades seda tundmiste mänguks ja närviärrituseks. See on muidugi ühekülgne ja niisugune kahtlus ei ole õiglane.

Lahkunud Tartu professor Traugott Hahn kaebab selle üle oma raamatus evangelisatsioonist: „Peaaegu võimatu on kaotada luterlaste seast kahtlust pöördumise fakti (tõesisu) kohta. Nii­sugused kahtlustajad peaksid tähele panema, mida ütleb kuulus filosoofiaprofessor William James (temast kõneleme me veel sageli hiljem) hoolsa teadusliku uurimise tagajärjel: „Isegi siis, kui me kirjutaksime vaimuajalugu puhtalt loodusteaduslikust seisukohast, ilma usulise eesmärgita, peaksime tunnistama, et inimese silmapaistvamate omaduste hulka kuulub võime järsult ja täielikult pöörduda“.“ – Edasi räägib Hahn ka pöördumise statistikast, mille on läbi viinud Ameerika professor Edwin Diller Starbuck, ja lisab siis veel juurde: „Aga niisuguseid teaduslikke tunnistusi ei peaks kristlasele tarvis minema, sest Uues Testamendis jutustatakse meile nii palju pöördumistest.“

Järsu ümberpöördumise rõhutamisega võidakse aga teisalt liialdada – see on tõsi. Rohkesti on olemas selliseid kitsarinnalisi usklikke, kes ei taha üldse täisväärtuslikuks kristlaseks pidada seda, kes ei ole läbi elanud sellist järsku pööret. Nõnda jutustatakse, et keegi pietist (vagalane) julgenud kahtlust avaldada isegi Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi suhtes, et kas ta ikka on „Jumala laps“, sest ta ei olevat teadnud midagi jutustada niisugusest pöördest oma elus. See on muidugi suur jõledus kahtlustada sellise inimese usku, kelle jäljed tilguvad õnnistusest, nagu Zinzendorfi omad – ka meie maal!

Kõik inimesed ei olegi oma sisemise hingelise loomu poolest võimelised sellist järsku pööret läbi elama. Ülalnimetatud professor William James, kes võttis usuelu ilmingud teadusliku uurimise alla ja ilmutas oma avastused tähtsas raamatus „Usuelu mitmesugused kogemused“ (The Varieties of Religious Experience, 1902), jaotab inimkonna hingeliselt seisukohalt kahte suurde rühma: once born ja twice born, st „üks kord sündinud ja kaks korda sündinud.“ Esimeste omaduseks on, et nad seesmiselt arenedes järkjärgult ja aegamisi edasi sammuvad; kuna aga teised esmalt lõhenevad iseeneses ja ainult seesmiste võitluste tagajärjel jõuavad sisemise taasühinemiseni, ainult seeläbi küpseks saavad oma iseloomus. – Ainult viimased on võimelised järsuma pöörde läbielamiseks.

Umbes sama tunnistab hoopis teisest paigast, nimelt saksa äratusliikumise keskelt, Theodor Jellinghaus, kes ütleb oma raamatus „Käesolev täielik õndsus“ (Das völlige, gegenwärtige Heil, 1880), mida võib nimetada selle voolu dogmaatikaks, järgmiselt: „Ei tule kahelda, et hingedel, kes ristitutena on noorest põlvest peale oma Õnnistegijasse uskunud, pattu vihanud ja Jumalat palunud, ei ole tingimata tarvis järsku pöördumist läbi elada. Mis tähtsust oleks muidu lasteristimisel, kui ristitud laps ei saaks pikkamisi Kristuse armu ja usu sisse kasvada? Sellised kristlased peavad küll teatud ajal jõudma kindlale ja täielikule Issandale andumisele, kus nad oma patust pöördumisest ja usust selgemalt aru saavad. – Aga inimeste juures, kes on elanud kauemalt ning teadlikult pattudes ja uskmatuses, on järsum pöördumine piibli eeskujul loomulik ja oodatav asi.

Nõnda näeme, et õigustatud on mõlemad pöördumise viisid; ei tohi üritada ühe meetodi järgi inimesi Jumala juurde viia. Teid on palju – peaasi on, et ühe peale astutakse, seda teed käiakse ja sihile jõutakse.

II. Pöördumise hingeline võimalus

Aga kas tohime tõesti nii suuri tagajärgi loota oma kuulutusele, et inimesed pöörduvad ja uueks saavad?

Jah, tohime, ja peamegi seda lootma. Sest esiteks: ümberpööramine on täielikult Jumala tegu ja Jumal on küllalt vägev seda korda saatma. Ja teiseks: ümberpöördumine on – kui nii tohib öelda – täiesti „loomulik asi“, st asi, mis on võimaldatud ja põhjendatud meie inimlikus orga­nismis, nii et see iga päev võib esile tulla.

Seda võimalust näidates käin ma jälle William Jamesi jälgedes.

Igas psühholoogiaalases teoses, seletab ta, leiame peatüki, mille pealkirjaks on assotsiatsioon, st „mõtete ühendamise protsess“. Nimelt kõik muljed, mida me oma meelte abil väljast vastu võtame, kõik mõtted, mis meile tulevad, kõik meie tahtmised ja soovid, koonduvad automaat­selt teatud kogumiteks. Need mõttegrupid ehk rühmad, mille üksikosad küll omavahel kindlas ühenduses seisavad, võivad olla aga teiste sarnaste mõtterühmade suhtes võrdlemisi iseseis­vad, nii et nad ühekorraga meie meelemõistuses (teadvuses) ei esine, vaid üksteise järel sinna ilmuvad. Kui üks kogum on praegu meie meeles valitsev, võivad teised samal ajal meie vaateväljalt ajutiselt tagasi astuda. Näiteks: kirikuõpetaja on üheltpoolt Jumala sõna kuulutja ja kui ta tegutseb oma ametis, siis täidavad tema hinge jumalariigi küsimused. Aga ta on ka kohapidaja ja kui ta oma majapidamist üle vaatab, siis täidavad teda hoopis teistsugused mõtted ja huvid. – See on esimene samm pöördumise võimaluse seletamiseks.

Nüüd võib aga ette tulla, et sellised üksikud mõttekogud, millest me praegu rääkisime, võivad koonduda meie vaimuelu vaateringis hoopis teineteise kõrvale – näiteks usuelu jaatavad ja eitavad mõttekogud – ja nende vahel võib esile tulla ka ümberpaigutamisi. Usulised avaldu­sed, tunded ja püüded, mis vahest küll juba enne meie teadvuse piirkonnas asusid, aga mitte just eriti tähtsa koha peal, vaid rohkem kõrval, selle välimisel piiril viibisid, võivad nüüd ühe­korraga tema keskpaika astuda ja hakata mõõtuandvat osa etendama. Põhjuseks võib niisugu­sele pöördele olla välispidine sündmus: mõni sõna, raamat ehk kohtumine kellegi inimesega, kes avaldab meile mõju. – Kust tuleb seespidine jõud niisugusel pöördel, ütleb James, seda ei oska meie selgitada psühholoogidena: me võime ainult konstateerida fakti (selgitada tõsiasja) ja peame tunnistama, et  meie seletuse suhtes säilib jääk, mida me omast vaatekohast ei suuda seletada. (Aga meie teame: see on Jumala Vaimu vägi!)

Need selgitused viivad meid jälle sammu edasi: nad võivad meile näidata juba aegamööda kasvamist ja arenemist usuelus ning selgitada pöördumist, mis sünnib järkjärgult – aga järsu­maid pöördumisi nad ei suuda siiski seletada.

Aga astugem veelgi sammu edasi. Uuem psühholoogia on teinud nimelt väga tähtsa avastuse. Seni arvati, et meelemõistus, s.o meie teadvus ise pidi olema meie hingeelu keskpaik, kuhu üheltpoolt kõik meie salajased hingevoolud kokku jooksevad ja kust teisalt lähtuvad kõik meie soovid ja korraldused meie tegevuse kohta. Nüüd aga leiti, et meie meelte, mõtlemise ja tahtmise teadliku tegevuse kõrval leidub veel üks salajane paik meie sees (James ütleb: närvi­süsteemis), mis ei kerki meie teadvuse pinnale, kus aga paikneb tegelikult otsustav võim kogu meie olemise ja tege­vuse üle. Saksa keeles nimetatakse seda Unterbewusstsein, st „alatead­vus“. Aga see ei ole hea nimetus, sest tema iseloomuks on just see, et ta ei ole teadlik. Palju parem on seepärast ingliskeelne nimetus sublimal self, st meie teadvuse läve all olev „ise“.

Nii nagu on meie ihuliku eluga, et seda korraldav aparaat töötab teadvuse pinna all ega allu meie avalikule tahtmisele: süda tuksub, veri voolab, kõht seedib jne, ilma et me sellest aru saame, seda aidata või keelata võime – nõnda on ka selle seespidise eluaparaadiga. Ja ometi peituvad just temas kõik meie hinge tähtsamad muljed, huvid, omadused, ehkki me nendest esialgu aru ei saa. Meie vaimu „ülemisse tuppa“, s.o meie teadvusse, astuvad suuremalt osalt ainult muljed, mis tulevad väljastpoolt – meie seespidine „ise“ jääb aga niisugustest pealis­pindsetest juhuslikest mõjudest suuresti puutumata. Aga just seal hingab rahulikult vaikuses teine, jäädav elu. Selles nähtamatus sügavuses juurdub meie päris iseloom, õige, parem „ise“. Sest kuivõrd meie teadlik tahtmine allub sageli just madalamatele instinktidele (loomusundi­dele), on siia talletatud meie paremad huvid. See meie teadvuse läve all peituv elu on aga just see koht meie hinges, kus valmib meie vaimulik elu, enne kui see tuleb päevavalgele.

See varjulepandud elu nimelt võib, kui ta on küllalt tugevaks saanud, teadvuse läve alt kas ühekorraga või pikkamisi tema pealmisele pinnale tõusta, seal võimust võtta ja nõnda inimest otsekui seestpidi ümber luua.

Aga see saab toimuda alles siis, kui alistub ja taandub meie teaduslik maailmavaade. Ja mida täielikumalt toimub see taandumine, seda kergemalt võib mõju avaldada ja valitsema pääseda uus maailmavaade. Enne peab meie teadvuse ja mõistuse hoone kokku langema ning lakkama meie tundlik tahtmine – alles siis saab kõrgem tarkus ja parem tahtmine võidule pääseda.

See avastus, milleni prof James jõudis hulga tõestisündinud pöördumiste uurimise tagajärjel, on meile väga tähtis: see on kõige parem tunnistus, et meie kiriku õpetus õndsakssaamisest on õige, nimelt et õndsakssaamine toimub ainult armust ja ainult usu läbi (sola gratia, sola fide). Ja nõnda on need uurimused kõige paremaks illustratsiooniks ka apostel Pauluse sõnadele: „Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meele­pärane päästa selle jõleda jutluse kaudu (mis on ometigi Jumala tarkus) need, kes usuvad“ (1Kr 1:21). Ehk: „Aga sellele, kes tegusid ei tee (st kes ise enam ei tegutse), vaid usub te­masse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk“ (Rm 4:5). Ja jälle: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse“ (Gl 2:20).

Mitte oma otsuse ja tahtmise pingutusel, vaid Jumalale alistumisel ja andumisel põhineb või­malus pöörduda.

III. Pöördumise tegelik teostumine

Pöördumine algab ärkamisega, teostub patukahetsuses ja usus ning lõpeb uussünniga – usu­tundmises ja armu leidmises.

1. Ärkamine on ümberpöördumise algus. Pöördumata inimese olukorda võib võrrelda unega: ta magab. Tema meel on nagu kinni pandud vaimuliku mõju eest. „Nähes nad ei näe ja kuul­des ei kuule ega mõista“ (Mt 13:13) – see sõna kehtib nende kohta. Ärkamisega aga läheb asi teisemaks: ärganud hing hakkab ära tundma oma eksiteed, kuhu ta on sattunud; ta hakkab aru saama ka Jumala nõudest enda kohta ja hakkab otsima oma õndsust. Aga ärkamine on ikkagi alles algus! Kui ta ära ei kao, mida küll ka sagedasti ette tuleb, siis peab ta meid edasi viima pöördumisele.

2. Pöördumine sisaldab, nagu nägime: patukahetsuse ja uskumise. Üheltpoolt on ta ärapöör­dumine endiselt teelt ja endisest elust, teisalt on see teise elusihi poole pöördumine ja selle leidmine. Mõiste poolest võime need kaks teineteisest lahutada, tegelikult aga langevad nad kokku. Sest kui ma oma palge uue sihi poole pööran, siis ei saagi see teisiti toimuda, kui et ma tema endiselt sihilt ära pööran. Kahele poole ma vaadata ei saa.

Nüüd peame veel seda meeles pidama, et on olemas kolm funktsiooni, millest koosneb meie hingeelu: mõtlemine, tundmine ja tahtmine. Uuema aja psühholoogia kohaselt, nagu seleta­takse hiljuti ilmunud meie maalt pärit õpetlase Karl Girgensohni teoses „Der seelische Auf­bau des religiösen Lebens“ (1921), ei põhine usuelu ühel ehk teisel nimetatud funktsioonil üksikuna, vaid kõigi kolme ühenduse teel saadud „mina“ keskfunktsioonil.

Kui pöördumine peab sündima järjekindlalt ja täielikult, siis peab see kasutama ühtaegu kõiki kolme funktsiooni. Ja nõnda kujuneb välja pöördumise jaoks, kui me jälgime tema kahesugust iseloomu (kahetsust ja usku), järgmine arenemiskäik:

a) Ta avaldub uues arusaamises, mis tõuseb hingest. – See on kõigepealt arusaamine patust. Hirmuga tunneme vastuolu, millesse oleme sattunud Jumala suhtes, kuidas me oma hea vahe­korra temaga oleme rikkunud ja kuidas lahuselamine temast on meid eksiteele viinud jne. Koos sellega tõuseb aga ka usutunne. Me mõistame tema armuteid, tema suurt kannatlikkust ja pikka meelt meie vastu ning tema tahtmist meid päästa.

b) See arusaamine on nii elav, et ta avaldub ka tundeilmas. Üheltpoolt toob ta kaasa südame­tunnistuse piina, patukahetsuse ja sügava kurvastuse. Me tunneme häbi, et oleme olnud täna­matud, et seisame nüüd Jumala viha all jne. Teisalt tõuseb aga usalduse tunne Jumala vastu ja valmis usk tema armusse.

c) Uus tundmine ja uus meeleolu avaldub viimaks ka meie tahtmises. Me soovime südamest patust lahti saada, halvaksmuutunud elukorrale selga pöörata, astume võitlusse oma kurjade himude vastu, kuigi esialgu tagajärjetult, nii et see kipub meid viima meeleheitele – aga vii­maks andume Jumalale ja tema armule ning leiame pattude andeksandmise usu läbi.

3. Kui nüüd kirjeldatud asjakäik on toimunud, on pöördumisprotsess lõpule jõudnud: nimelt uuestisünd on teostunud patukahetsuse ja usu läbi. Pöördunud hing on kindlusele jõudnud oma õndsuses.

Uus meeleolu võib end ilmutada küll võimsates rahu- ja rõõmutunnetes, aga see võib ilmneda ka päris vaikselt. Sest kindlus päästmise kohta ei seisne meie tunnetes, vaid usus eneses. Aga ühel või teisel viisil me saame ometi tundma apostel Pauluse sõna usu kohta: „Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga“ ja me teame, et „Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud“ (Rm 5:1,5).

Püüda seda viimast pöördumisprotsessi psühholoogiliselt seletada oleks jultumus. Niisama vähe kui võidakse seletada elu algust üldse, niisama ehk veelgi vähem suudame me seda teha uuesti­sündimisega. See on Jumala töö ja Jumala saladus.

+ + +

Me oleme jõudnud lõpule. Olen sellel teemal rääkinud, et näidata sisemisjonile selget sihti, et manitseda mõõdukusele teiste hingeelu hindamisel, aga kõigepealt, et kinnitada usku ümberpöördumise fakti (tõeolu) kohta.

Pöördumisi võib ette tulla, sest Jumala Vaim on vägev ja seda võimaldab ka meie psüühiline konstitutsioon. Neid võib ka meie juures ette tulla.

Jumal võib üksikhingesid ja ka terveid rahvaid viia pöördumisele, kui Ta aga seda tahab ja annab selleks armuaega. See on peaasi. Me peame aga teda paluma, et ta seda teeks ja annaks.

Ettekanne Eesti Misjoni Seltsi aastapäeval – Meie Kirik 1924 (nr 13–14): lk 98–100 ja 106–108

Immanuel Eduard Nikolai Hahl sündis 27. veebruaril 1868 Narvas, lõpetas Tallinna Nikolai güm­naasiumi ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna (1889–1894), mille järel pidas õpetajaameti prooviaastat Peterburi Anna koguduses. Ordineeriti 29. juunil 1897, mille järel tegutses abi­õpetajana Kuresaare koguduses. Abiellus 26. märtsil 1898 Paides Elisabet Braschega (surn. 1907), abielust sündis neli last. Aastail 1900–1927 oli ta Tõstamaa koguduse õpetaja, olles samal ajal mitmekülgselt seotud Eesti Misjoni Seltsi tegevusega. Pärast Tõstamaa koguduse maade ärajagamist lahkus vaimulikuametit pidama Saksamaale ja suri seal 14. augustil 1936.