Fundamentalismist ja Pühakirja tõlgendamisest EELK-s

Meedias ja avalikkuses nimetatakse kangekaelseid „vanausulisi“ sageli fundamentalistideks ja traditsionalistideks. Neile heidetakse ette kitsarinnalist tõlgendust või arusaama kristlikust usust, mis ei sobi tänapäevasesse maailma. Praktika näitab, et kuna nad endale kindlaks jäädes satuvad paratamatult konflikti uustõlgendusi esindavate kirikuvõimudega, ootab neid ees vähegi olulistelt positsioonidelt tõrjumine või koguni vallandamine. Karmimal juhul annavad moodsad inkvisiitorid nad „hukkamiseks“ üle ilmalikule võimule, nagu näiteks on juhtunud Soomes.

Kuigi Eesti on tänu poole sajandi pikkusele raudsele eesriidele nendest arengutest n-ö maha jäänud, käib vaidlus Pühakirja ja seni traditsiooniliselt mõistetud õpetuse tõlgendamise üle ka EELK-s, mille tunnistuseks on hiljutised artiklid Postimehes, Eesti Kirikus ja mujal, rääkimata nimelistest või anonüümsetest kommentaaridest erinevates internetifoorumites. Milles on küsimus?

Ajalehes Lääne Elu (15.04.2010) ütleb õp Kristel Engman kommentaariks traditsioonilist õpetuslikku positsiooni esindava Illimar Toometi intervjuule samas lehenumbris: „Pühakirja saab tõlgendada mitut moodi ja ristiusus, mille kese on rõõmusõnum Jeesusest Kristusest, ei saa ühelgi konfessioonil, koolkonnal ega mõtteviisil olla lõpliku tõe monopoli. Küll aga tuleb püüelda selle poole, et evangeelium kõnetaks ka tänapäeva inimesi ja oleks neile mõistetav.“

Need sõnad viitavad vaikimisi omaksvõetud eeldusele, et tõde on relatiivne ja sõltub tõlgendamisest. Kuna kellelgi pole tõe monopoli, siis tuleks vastuoluliste piiblikohtade tsiteerimise asemel keskenduda Jeesusele ja püüda Tema armastusesõnumit tuua tänapäeva inimesteni. Dr Jaan Lahe arvates saabki kogu ristiusu taandada paarile keskse tähendusega sõnumile, kõik muu on teisejärguline, suhteline ja diskuteeritav (Postimees, 01.04.2010).

Kõrgeim kohtunik ja juhtnöör

Kahtlemata on ristiusu keskmeks rõõmusõnum Jeesusest Kristusest. Kuid seda sõnumit on võimalik õigesti mõista ainult Pühakirja kui terviku ja seda õigesti seletava õpetustraditsiooni valguses. Mitte asjata ei räägi luterlikud usutunnistuskirjad emfaatiliselt „õigest“ ja „puhtast“ õpetusest, lükates tagasi valetõlgendused.

Luterlased rõhutavad, et erinevate tõlgenduste ja õpetuste üle seisab kõrgeima autoriteedina Pühakiri. Kirik ja tema ametikandjad ning teoloogid ei ole kohtunikud Pühakirja üle, vaid vastupidi, Pühakiri on kohtunikuks Kiriku õpetuse ja praktika õigsuse üle. Ka EELK õpetusaluste koosseisu kuuluvas Konkordiavormelis (1577) öeldakse:

„Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juht­nööriks, millest peavad juhinduma ning mille järgi tuleb hinnata nii kõiki õpetusi kui ka kõiki õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi proh­vetlikud ja apostlikud kirjad… Ülejäänud, nii endisaegsete kui ka uute õpetajate, mis nime nad ka iganes ei kannaks, kirjutisi ei tohi aga Pühakirjaga võrdseteks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid, kelle puhul [on näha], kuidas ja milliseis paigus see prohvetite ja apostlite õpetus pärast apostlite aega säilinud on.“

Ja edasi:

„Pühakiri jääb ainsaks kohtunikuks, reegliks ja juhtnööriks, mille kui ainsa proovikivi järgi tuleb kõiki õpetusi käsitleda ja hinnata, kas nad on head või kurjad, õiged või valed. Teised usutunnistused ja nimetatud kirjutised ei ole aga kohtunikud nagu Pühakiri, vaid nad kujutavad endast ainult usu tunnistust ja avaldust, kuidas on erinevatel aegadel elanud inimesed Jumala kirikus vaidlusaluste artiklite puhul Pühakirja käsitlenud ja tõlgendanud ning sellega vastuolus oleva õpetuse hukka mõistnud ja kõrvale heitnud.“

Mõistagi esindab taoline deklaratsioon moodsa mõtteviisiga võrreldes hoopis teistsugust lähenemist. Samas on iga EELK vaimulik alla kirjutanud ametivandele, milles muuhulgas seisab: „tõotan ja vannun Jumala ees ja Tema püha sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.“

Fundamentalism ja liberaalide paanika

Engman osutab veel ühele dr Jaan Lahe kirjutisele Postimehes (13.03.2010), kus väidetakse, et Augsburgi Usutunnistuse Selts ja tema analoogid Euroopas ning Ameerikas esindavad ristiusu käsitust, mida nimetatakse tänapäeval fundamentalistlikuks.

Selle sõna kergekäelistele tarvitajatele võiks soovitada näiteks Jürgen Römeri ülevaatlikku artiklit „Fundamentalismeista“ (Teologinen Aikakauskirja, 1/2010). Römer viitab uurija David Martini tõdemusele, et nimetus „fundamentalist“ on kiiresti muutumas universaalselt rakendatavaks halvustavaks väljendiks paanikasse sattunud liberaalide sõnavaras (D. Martin, Forbidden Revolutions: Pentecostalism in Latin America and Roman Catholicism in Eastern Europe, London: SPCK Press, 1996, lk 5, 9).

Tasuks ka veidi mõelda selle üle, missuguses vaimulikus olukorras on kirik, kus tembeldatakse fundamentalistideks neid, kes tahavad kinni hoida kiriku ametlikust õpetuslikust platvormist ja sellest, mida nad ordinatsioonil ametivandes tõotanud on. Kiriku ametlik ja traditsiooniline õpetus, mille alused on määratletud põhikirjas ja mida tõotatakse järgida ametivandes, on tegelikus elus muudetud lihtsalt üheks „tõlgenduseks“ teiste seas või koguni „privaattõlgenduseks“. Või väidetakse, et Piiblit tõlgendab demokraatlikul hääletusel kehtestatud kirikuseadus!

Kirik saab õige tõlgenduse apostlite kaudu Issandalt

On tõsi, et juba Uue Testamendi kujunemise ajal oli kogudustes erinevaid õpetusi ja tõlgendusi. Kuid apostlid seisid kartmatult kristliku tõe eest, eristades Issandalt saadud õiget õpetust ja pärimust Jumala Sõna moonutamisest (vrd 2Pt 3:16, kus on juttu Pauluse kirjade väänamisest). Paulus ei peljanud manitseda Rooma linna kristlasi: „Ma palun teid, vennad, pidada silmas neid, kes tekitavad lõhesid ja pahandusi õpetuse vastu, mida teie olete õppinud. Hoidke neist eemale, sest niisugused ei teeni meie Issandat Jeesust Kristust, vaid oma kõhtu, ja nad petavad libedate sõnade ja ilukõnedega lihtsameelsete südameid“ (Rm 16:17–18).

Üks ametivend juhtis hiljaaegu tähelepanu sellele, et Kiriku ülesanne ei ole traditsiooni luua, vaid edasi anda seda, mida ta Issandalt on saanud (vrd 1Kr 11:23; 15:3; Gl 1:7–9). Seda arusaama kajastab ka 16. sajandi suure luterliku teoloogi ja kirikujuhi Martin Chemnitzi käsitlus traditsioonist – ehtne ja usaldusväärne traditsioon on see, mis lähtub Jumala Sõnast ja on sellega kooskõlas. Inimlikel traditsioonidel ja uutel tõlgendustel ei saa olla Kirikus otsustavat rolli, vaid neid tuleb läbi katsuda ja hinnata Jumala Sõna valguses.

Miks on ustavus Jumala Sõnale ja sellega kooskõlas olevale pärimusele nii oluline? Vastus on lihtne. Kristuse maapealne, võitlev Kirik saab inimestele nende juhatamisel igavesse ellu jagada vaid seda õpetust ja rooga, mida ta Issandalt on saanud. Seda võib erapoolikult fundamentalismiks nimetada, kuid küsimus on ju meie hingeõndsuses ja elus koos Jumalaga.

Vastasel korral võib juhtuda nii, nagu Jeesuse esitatud näites, kus pahaaimamatule palujale ulatatakse kala asemel madu (Mt 7:10; Lk 11:11). Kalast sai varakristluses Kristuse sümbol, madu aga tähistab juba Piibli esimestel lehekülgedel saatanat, seda eksitajat ja valetajat „algusest peale“ (Jh 8:44).

Allikas http://www.meiekirik.ee