Eestlased tunnevad väga hästi vanasõna "Mees sõnast, härga sarvest". Sellest on kujunenud omamoodi mõõdupuu. Kui seda mõõdupuud uurida, siis tundub see päris täpne ja vajalik ning leiab küll kasutust praktilises elus veel täna. Ei ole üldsegi mingi udujutt. Aga? Kui juba inimste vahelistes suhetes toimib nii vahe relv, miks siis kristlased seda ei kasuta? Kas kristlane võtab Jumalat sõnast?
Kuidagi tihti on Jumal meie jaoks selline hädine ja ähmane muinasjutu haldjas, olevus, kes ei saa meie arvates mitte millegi tõsisega hakkama ega saa midagi meie jaoks ära teha. Sest meile meeldib olla koos oma hädadega. Me ei palu. Sest me ei usu. Kas see ongi meie identiteet? Häda meile, kui haletsemine muutub harjumuseks. Kui me imetleme ja idealiseerime kannatusi. Aga see pole usk! See on romantism.
Usukangelased ei kahelnud Jumala võimetes, vaid võtsid teda sõnast, millest kirjutab kiri hereeblastele 11. ptk. Aga täna? Jeesus andis meile väe ja meelevalla. Meil on vägi ja ka pühakiri. Aabrahamil polnud Püha Vaimu ega pühakirja, aga ta võttis Jumalat sõnast. Ta oli karjakasvataja. "Jumal sõnast, härga sarvest" sobiks tema elu motoks küll. Kas see võiks sobida ka meie elu motoks, selles on küsimus.
Täna David Wilkerson saadab meeleheitliku üleskutse, see tõuseb üles sügavalt südamest - otse Jeesuse vaimust, arvan ma. "Mida selleks küll tarvis läheks et saada meid välja mannetutest eludest ... et panna meid nägema palju aulisemat elu" kirjutab ta.
Ma usun, et see kehtib täna ka eestlaste kohta. Miks on mõnele väikerahvusele nii armas pöörduda tagasi orjapõlve meelsusesse? Hirmud, usaldamatus, väe eiramine, kas see peaks iseloomustama kristlikku identiteeti, kristlast, kellel on Püha Vaim.Loe edasi Kristlik Mõttevõra blogist mida asjast arvab David Wilkerson.
Jumalat sõnast, härga sarvest
Tüpograafia
- Fondi suurus
- Vaikimisi
- Lugemisrežiim
