Saage tuttavaks- uued ateistid....samad nagu vanad ateistid

Harris ütleb , et uskumine Jumalasse on ``märk sellest, et midagi on tõsiselt su mõistusega viga.`` See pole uus.  Freud ütles et panna usk Jumalasse on ilmselgelt lapsik.

Hitchens ütleb: ``Jumal ei loonud inimest enda näo järgi. Silmnähtavalt käis asi vastupidi.`` Nietzche ütles aga seda juba: ``Kas inimene on üks Jumala eksitustest või on Jumal üks inimese omadest?``

Piibel (oih, vabandust, ateistid) ütleb õigesti: ``Pole midagi uut siin päikese all.`` (Koguja 1:9)

Mis siis on erinevet Uutel Ateistidel? Nad on lihtsalt pealetükkivamad,  ütleb Clark Pinnock.

Need semud, nagu Nietzshe ja Freud, mõtlesid rohkem sügavustes selle üle, mida ateism endaga kaasa toob ja mõistsid, mis võib mõtlevaid inimesi religiooni juures huvitada. Uus ateism vastupidiselt ei huvitu diskussioonidest, kas religioonil on äkki midagi anda inimese teadvusele. Uues ateismis (ja see pole tegelikult ``uus``) ei oodata lugejatelt religiooni mõistmist ja mingi kaastunde omamist selle suhtes. Selle asemel neid õhutatakse jälestama usku.

Aga uued ateistid on tegelikult haledad võrreldes vanade ateistidega. Kui Nietzsche kuulutas, et Jumal on surnud, sai ta aru, et kui pole Jumalat, ei ole ka moraali. Uued ateistid ei julge minna nii kaugele. Nad ütlevad, et meil võivad olla moraalistandardid ka ilma Jumalata. Aga kui on olemas moraaliseadus, siis peab olemas olema ka moraali seaduse andja. Kust tuleb meie südametunnistus , kui mitte Jumalalt?

Võib olla uued ateistid kardavad anarhiat, mis kaasneks sellega kui inimesed praktiseeriksid ateismi nii nagu Nietzschge seda mõistis. Kui ei ole olemas moraalistandardeid, siis kes ütleb, et Hitler tegi midagi valesti? Keegi ei peaks siis eitama Holokausti. Inimesed võiksid öelda, et ``Lõpplahendus`` oli moraalselt neutraalne.

Jättes vaikselt kõrvale Nietzsche loogilise kokkuvõtte, on uued ateistid intellektuaalselt ebaausad. Nad tahavad luua moraalse ühiskonna ilma Jumalata. Kelle moraali nad siis valivad? Ja miks peaks teised järgima seda moraali, mis nemad valivad?

Uued kui ka vanad ateistid  ütlevad, et ainult rumal usub Jumalasse. Aga Pühakiri ütleb: ``Rumal ütleb oma südames: Jumalat pole olemas.```(Psalm 14:1)

Ateistid ütlevad, et ainult võhikud usuvad Jumalasse. Aga Pühakiri ütleb: ``Jumala kartus on tarkuse algus.`` (Õpetussõnad 1:7)

1800. aastate lõpus ennustas Nietzsche , et vajadus uskuda Jumalasse hajub teaduse ja tehnoloogia arenedes. Kui Jumal on pildilt ära, saame teha parema maailma. Kuidas meil siis läinud on? Chris Hedges, The New York Timesi väliskorrespondant on kutsunud Kristliku õigust ``fasistlikkuks``. Aga ta on täpselt sama karm uute ateistidega nende uskumuste suhtes inimrassi. Siin on tema hinnang meie progressile:

``Pole midagi inimloomuses või inim ajaloos, mis näitaks ideele, et me kuhugi liigume. Tehnoloogia ja teadus , kuigi nad on kogunened ja on arenenud mitmes mõttes, inimeste elud industriaalühiskondades on vallandanud kõige kohutavamaid  vägivalla akte ja surmasid, ja ärgem unustagem keskkonna allakäiku.

Miks on see nii? Sest me oleme jäänud hätta, märkamaks viirust, millega oleme nakatunud: patt,  meie soodumus teha halba.  Hedges ütleb:

``Jumalasse mitte uskumine ei ole ohtlik. Pattu mitte uskumine on ohtlik.``

Patt on see, mis lahutab meid Jumalast. See ajab meie suhted segadusse. See põhjustab koledaid mõtteid. See rõhub meid ja koormab meie südametunnistust. See süütunne, mis me üritame maha suruda või ära ratsionaliseerida, jääb. Me tunneme, et Jumal , kellesse me oma ütluse järgi ei usu, karistab meid meie patu eest.

Juhul kui patuga ei tegeleta, me ei saa kunagi olla endaga rahus. Pühakiri ütleb, et üks mees elas täiusliku elu, kvalifitseerudes kui meie patu kandja. Ta suri meie eest, et maksta võlg, et kuulutad meid õigeks Jumala ees.

Isiklikult tunnistades, mida Jeesus meie heaks tegi, saame me uuesti sündida ja kogeda igavest rahu ja turvatunnet, teades, et me elame igavesti taevas.

Kui Nietzschel oli õigus ja me ei vaja Jumalat enam, mis need uued ateistid siis karjuvad? Kui Jumal on surnud, siis miks sellest nii suur numbrit teha?

Võibolla on see sellepärast, et neil (ja meil) on igavene teadmine, et Jumal lõi meid ja on``istutanud igaviku inimese südamesse`` (Koguja 3:11) Vaata ühel õhtul tähti (isegi läbi sudu), või vaata päikeseloojangut. Kas sa arvad, et see maailm on üks õnnetus?

Kui sa arvad, siis kas sa oled valmis oma elu selle eest andma? Kui need meist, kes usuvad Jeesusesse, eksivad ja pole olemas elu pärast surma, me pole uskudes kaotanud midagi. Aga kui uued ja vanad ateistid eksivad ja on olemas ülim kohtumõistmine, on sul kõik kaotada, kui sa ei võta vastu Jeesuse päästet.

Kui sa usud vanu ateiste, ära lase end uuesti petta.

Kus sa tahad oma igaviku veeta? Uute ateistidega? Või hoopis Loojaga?

Allikas http://jewsforjesus.org/blog/20090301(inglisekeelne), Matt Sieger. Tõlkis Ave Sepp. Artikli foto ümbertöötlus Helari Hellenurm