Minu ajal õpetati koolis, et perekond on ühiskonna algrakuke. Nii nagu inimese tervisest rääkides tuleb meil mõtelda järjest enam rakutasandil, samamoodi oleks arutu lahutada üldine ühiskondlik perspektiiv perekonna olukorrast ühiskonnas.
Ühiskonnateadlane Ene-Margit Tiit sedastab, et Euroopa läks 1970. aastatel üle modernsele perekonnale, kus üheks oluliseks märksõnaks on tolerantsus, mida sageli ( ja kasvaval määral) käsitatakse kõikelubatavusena. Selles kontekstis põhjendatakse abielu teisenemist suureneva isikukesksusega. Oluline on minu heaolu ning emotsionaalne seisund, partneri roll on seejuures teisejärguline. * Ka meie meedias on paljud murelikult sõna võtnud osutades „hapudele viljadele“ mida suurenev individualism kaasa toob. Selles nimekirjas on hedonism, relativism, skeptitsism, egoism, pragmatism, karjerism; piirideta vabadus, elunautlemine, püsiväärtuste eitamine, kahtlemine usalduses, kõige ümberhindamine materiaalseks kasuks.
Need ja sarnased tendentsid tõrjuvad kõrvale seni au sees olnud väärtused nagu pingutamine kellegi teise kasu pärast, teenimine, valmisolek loobuda, andumine, pühendumine, empaatia ning sageli ka usu, lootuse ja armastuse. **
E.-M. Tiit on seisukohal, et heaoluühiskond kohaneb muutuva perekonnaga. Aga millise hinnaga selline kohanemine toimub? Ja kas lagunemine on kohanemine? Ka inimorganism kohaneb rakutasandil toimuvate muutustega, ometi võib see kaasa tuua surma; mittekohanemine ja õigeaegne sekkumine aga võiksid päästa elu.
Palju räägitakse et kriisi keskmes on abielu kui kooselu vorm, et see on aegunud ja arengu nimel „kohanemine“ tähendab edasiliikumist uute vormide juurde. 2006.aasta oktoobris EELK poolt korraldatud pereväärtuse konverentsil kasutas dr theol R. Tasmuth samuti inimkeha analoogiat öeldes, et metodoloogiliselt tuleks tegelikult abielu puhul lähtuda samast mõtteviisist kui oma keha puuduste ja haigustega tegeledes – me ei kanna haigeksjäänud keha maha vaid hakkame otsima arsti ja tervendamist; hakkame tugevdama seda mis on nõrk. Samamoodi oleks vale vaadelda kriisi ilmingute tõttu abielu või traditsioonilist perekonda kui aegunut ja midagi mahakandmisväärset.
Traditsiooniline perekond oma püsiväärtustega on see „terve“ osa kehast mille najal haige ja nõrk saaks taastuda. Traditsiooniline perekond tasakaalustab ühiskonnas levivaid jõulisi negatiivseid tendentse ning kui rahvana soovime globaalsetes väljakutsetes jääda toimimisvõimelisteks, siis peaksime suunama jõu perekonna tugevdamisele sh traditsioonilise perekonna kaitsmisele. Meil on rahvana ajalookogemus sellest, et tugev kogukond suudab läbi tulla ka kõige rängematest katsumustest. Aga sellise kogukonna aluseks oli tugev, traditsiooniline perekond. See kogemus iseenesest võiks motiveerida pingutama ka praegu.
Olemasolev tegelikkus ei õigusta seda, et ideaalid peaksidki puuduma või neis tuleks teha allahindlust. Pigem sunnib tegelikkus neile suuremat tähelepanu pöörama ja otsima jõuallikaid eesmärkide ja ideaalide teostamiseks. Erinevais sotsiaalsetes uuringutes on eestlased siiani traditsioonilise pere poolt kantavaid väärtusi kõrgeks hinnanud. Enam nimetatakse kindlat partnersuhet, laste olemasolu ning nende kasvamiseks/ kasvatamiseks turvalist keskkonda, samuti harmoonilisi lähisuhteid. Kooselust otsitakse esmajärjekorras lähedust - soovitakse leida hoolitsust, hellust, tuge, sõprust ja ustavust.
Uuringutes on just need olnud kõrgemalt väärtustatud kui karjääri ja rahaga seotud väärtused.
Ometi näitab elu, et me sageli ei tee seda, mida õigeks peame, ent õigustame seda, mida teeme. Kui aga tegelikus käitumises tõusevad esile teised väärtused võtavad lapsed need omaks väärtustena. Just väärtustaju arendamisel on kõige olulisem ja püsivam roll perekonnal- ning selle taju arengust sõltub, kui sügavalt laps suudab tajuda elu alusväärtusi- nt armastust, ilu ja sõprust.
Erinevaist, ka Eesti perekonda hõlmanud uuringutest on meelde jäänud, et vabasuhetes olijad tähtsustavad järjest vähem traditsioonilisi perekonnaga seotud väärtusi, olles ise vähem seotud traditsioonilise perekondliku käitumisega. Enam vabadust produtseerib järjest vähenevat vastutusevõtmist ja suurendab individualismi; ühiskonna poolt aktsepteeritud võimalus elada koos ilma, et see puudutaks kedagi teist loob pinnase rahuldada oma lähedus- ja seksuaalvajadused ilma et sellega kaasneks suuremat vastutust.
Perekondade lagunemine ja suur vabakooselude arv suurendab üksildaste inimeste hulka ühiskonnas. Vaimse tervise seisukohast aga on üksildus ja elumõtte puudumine väga tõsised probleemid. Millise perspektiivi annab see ühiskondlikul tasandil?
Olles ise olnud üle 27 aasta abielus, olen veendunud, et probleem ei ole traditsioonilise peremudeli aegumises või tarbetuks muutumises, vaid selles, et järjest rohkem kaob üksikinimese tasandil oskus luua ja hoida püsisuhteid. Järjest suurem hulk inimesi tuleb lõhkistest peredest, vigaste või destruktiivsete suhtemustritega; ei ole osatud leida lepitust ega tervenemist lapsena saadud haavadest jne. Traditsiooniline peremudel lihtsalt osundab sellele (valusalt) kui ideaalist eemaldumisele. Inimesed ise igatsevad ja vajavad endiselt sooje ja toetavaid lähisuhteid, oskust ja abi selleks aga ei leita piisavalt. Väikesed lapsed joonistavad endiselt perekonnaks: ühe isa, ühe ema ning nende vahele lapsed. Ning sajanditepikkune ajalookogemus kinnitab et põhjapanevad ja elukestvad väärtused antakse ühelt põlvkonnalt üle teisele just sellises keskkonnas. Ei ole ju seni väikese inimese kasvamiseks kusagil maailmas suudetud luua paremat keskkonda kui tuumperekond.
Nii ei ole probleemiks mitte traditsioonilise peremudeli ebapiisavus vaid inimene hädas, kes püüab luua uusi norme mis pingestaksid praegust eluviisi vähem ega tooks esile nii valulikult seda mis on puudu. See on kiirem ja lihtsam tee – aga ohtlikum. Milliseks muutub ühiskond siis kui „kodu ei ole enam kindlus“ mitte kellelegi? Kui koosolemise mõte ei ole enam „abi eluks“ teise kõrval - eluosadus, kuhu kuulub jagamine: osasaamine teise rõõmust, unistustest, kogemustest, kurbusest, võitudest ja ka läbikukkumistest. Siis on see vaid ärakasutamine psüühiliselt või füüsiliselt tugevama poolt peale surutud tingimustel, tolle osavama ja kavalama ülemvõimu all…
Riiklikud struktuurid ei ole kunagi suutnud kaitsta inimest tema enese eest eetika ja moraali allakäigul, küll aga on nende võimuses toetada kasvõi seadusloome abil neid kelle ülesanne see on. Tunnistame ju praegu ühiskondlikul tasandil et oleme tõsises eetilises kriisis ning meil puuduvad efektiivsed tasakaalustamise vahendid; seda enam tuleks pidurdada juba toimivat hävitust ning mõista kui ohtlik on nende viimaste allesjäänud toimivate struktuuride ründamine. Sest traditsiooniline perekond kui selline ei ole müüt ega kättesaamatu ideaal vaid elureaalsus: paljudes kohtades üle Eestimaa on olemas sellised perekonnad ja annaks Jumal et neid tuleks juurde.
Mari Vahermägi 4 lapse ema
PS. Perekonna toetuseks saab hääletada aadressile www.perekond.ee
* „Akadeemia“ nr 4, 2008
** Ramo Pener, arvamusartikkel „Kui tugev on Eesti pere?“ (29.09 2008)