Põgenemisest enda leidmiseni

Teoloogia
Tüpograafia

altMu vanaemal polnud arvutit, mobiiltelefoni, Internetti, nõudepesumasinat, põrandakütet ega mikrolaineahju, aga õnnelik näis ta sellegipoolest.
Tänapäeval on meil kordades rohkem tehnikat koduses majapidamises, võimalusi reisida ja inimestega suhelda. Ka kodus üksi olles saan ma valida, kas vaatan telerit, videot, dvd-d või YouTube'i, suhtlen inimestega sms-ides või messenger'is. Tänu kaasaegsele tehnikale ei pea ma enam kusagil jääma iseendaga üksi.

Aga, oh häda, paistab, et mida paremaks ühiskond tehnika ja heaolu poolest läheb, seda rohkem on ka nii stressi – rusuvaid sundmõtteid, jõuetuse, meeleheite ja lootusetuse tundeid – kui ka stressi tagajärgi – vähenenud keskendumis- ja tähelepanuvõimet, võimet olla pikalt motiveeritud ning rahul ja õnnelik seal, kus ja kellega ning kui palju(de asjade)ga olen.
Kuhjuvate pingete maandamise üks variant on unustada ära olukorrad, tegemised ja inimsuhted, milles me siin ja praegu oleme. Ehk põgeneda.
Näiteks reisida Taimaale, juua ja suitsetada, töötada «end sodiks», teha sporti «mäluauguni», lasta teleri või arvuti ees oma aju «teiste mõtteid täis toppida», pidutseda sõpradega ööklubis või olla üheöösuhtes.
Vanaema oli oma talumajapidamises palju loomade häälte, looduse mahedate helide või lausvaikuse keskel. Tal polnud paanilist vajadust stressi maandada. Ta oli harjunud olema iseendaga.
Üksi iseendaga olemine võib teha nii halba kui head. Kui analüüsida sisemist valu karupoeg Puhhi jänese kombel («Miks just minuga kõik nii peab juhtuma?»), kuulata depressiivset muusikat, seada end pessimistlikult valmis halvimaks, haletseda ennast, uskuda halvimat inimestest ja maailmast, siis on parem põgeneda üksiolemise eest, kui selles oma elu ise negatiivsemaks moonutada (kui ma salvestan negatiivset paremini kui positiivset, siis on mul moonutatud pilt reaalsusest).
Kui aga ausalt tunnetada iseennast – mida tunnen, kardan ja tahan –, siis tugevneb mina-olen-tunne, enesekindlus ja eneseväärikus. Üksi olles ei saa ma olla ei tark ega rumal, hea ega halb, ilus ega inetu, haritud või harimata, edukas või luuser, kõrge ega madala enesehinnanguga, sest mind ei saa võrrelda. Ma lihtsalt olen.
Minu hirmud ütlevad väga palju selle kohta, kes ma inimesena olen ja kuhu isiksusena olen arenenud. Ma võin karta avalikke esinemisi, elukaaslase kaotust, rahvarohkeid paiku, lähedussuhet, vaesust, vananemist, staatuse puudust, toimetulematust... Ausalt iseenda hirmude äratundmine aitab mul neid ületada.
Kui ma üksi olles kogun usku endasse, usuvad mind ka teised. Kui olen oma tunnete suhtes aus ja neid ka ausalt väljendan – nii, et mu sõnad, hääletoon ja kehakeel ei anna erinevaid sõnumeid –, peavad sõbrad ja lähedased mind usaldusväärseks. Kui võtan end tõsiselt, võtavad mind tõsiselt ka teised. Kui tunnetan, kes ma olen, miks ma olen ja kuhu lähen, sõltub mu enesehinnang ja enesetunne vähem sellest, mida teised inimesed, asjad ja meelelised naudingud mulle annavad. Ma pole enam sisemiselt tühi.
Iseendaga olla on lihtne vaikuses, sest siis ma kuulen oma mõtteid. Üksinda kodus olles või metsas kõndides mõtted mõne aja möödudes lihtsalt loksuvad paika. Harva juhtub, aga pole võimatu, et lõpuks jääb alles lihtsalt vaikus, mis samuti ehitab sisemiselt üles.
Kui maja on lapsi ja helisid täis, olen olnud üksi endaga ka klaverit mängides. Ka siis ei pane ma tähele ümbritsevaid hääli ega ole mu peas ühtki mõtet tööst, tegemistest, muredest, rõõmudest ja inimsuhetest. Kui ma õhtul sel moel klaverit mängin, on mind järgmisel päeval igas mõttes «palju rohkem».
Üksi olles või klaverit mängides ma võib-olla ka põgenen, kuid enda juurde, mitte enda eest.


Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Allikas http://eestikirik.ee/node/8518

BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS