Hamas ja Fatah ühinevad: oleme tunnistajaks uue terrorirežiimi sünnile?

Fatah ja Hamasi juhid Mahmoud Abbas ja Ismail Haniyeh kirjutasid alla koostööleppele.

Mainitud organisatsioonid on olnud vaenujalal alates 2007. aastast, kui Hamas jõhkral kombel Fatah Gaza sektoris võimult eemale tõrjus ning tappis hulga selle liikmeid. Hiljem on mitmeid kordi üritatud koostöölepet sõlmida, kuid tulemusteta. Egiptuse uue valitsuse, mis on eelmisest valitsusest Hamasi suhtes märksa positiivsema hoiakuga, vahedusel jõuti suhteliselt lühikese ajaga kokkuleppele.

Lepingus käsitletakse põhimõtteid ning ei täpsustata, kuidas koostööd teostama hakatakse. Peamised põhimõtted puudutavad valimiste korraldamist aasta jooksul, tehnokraatide valitsuse moodustamist, vangide vabastamist ning uue julgeolekujõu loomist kahe organisatsiooni relvajõudude ühendamise teel. Palestiina Omavalitsuse juht Mahmoud Abbas ütles enne allakirjutamistseremooniat: ”Me ei hakka Hamasilt nõudma Iisraeli tunnustamist.“ Abbasi vanemnõunik Nabil Saath ütles, et see nõudmine oleks ”ülekohtune, teostamatu ning mõttetu.” Palestiina Omavalitsuse esindaja läbirääkimistel Saeb Erekat väitis, et tegu on siseasjaga, mille kohta Iisraelil ei tohiks sõnaõigust olla.

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu reageeris koostöökokkuleppe sõlmimisele väga negatiivselt ning nõudis Abbasilt selle tühistamist. Netanyahu on praegu külastamas Suurbritanniat ja Prantsusmaad, et veenda Cameroni ja Sarkozyd loobuma Palestiina riigi loomise toetamisest, kui see ÜRO-s septembris päevakorda tuleb. Koostööleppe sõlmimise uudis võib olla toetuseks tema seisukohtadele, sest Euroopas peetakse Hamasi terroristlikuks organisatsiooniks. Kohtumisel Tony Blairiga ütles Netanyahu: ”Kuidas on võimalik sõlmida rahu valitsusega, millest pool taotleb Iisraeli hävitamist ning ülistab peaterroristi Osama bin Ladenit.”

Kommentaar:
Iisraelis valitsev suhtumine koostööleppesse sarnaneb Netayahu omaga, kuid on ka neid, kes soovitavad protsessi mitte sekkuda ning jälgida selle asemel loodava valitsuse tegevust. Selline on olnud Euroopa riikide hoiak ning ka USA on väitnud, et jätkab praegu Palestiina Omavalitsuse rahalist toetamist. Arvatakse, et Iisraeli pehmem suhtumine võiks Netanyahu kuvandit parandada.

Koostöölepe on Iisraeli jaoks siiski mitmes mõttes kahjulik ning see ei ole ainult palestiina araablaste siseasi. Nagu Netanyahu õigustatult rõhutab, ei ole võimalik sõlmida rahu partneriga, kes ei austa isegi sinu õigust eksisteerida. Kuidas saab põhjendada selle nõudmist Iisraelilt? Hamasi hoiak ei ole ainult teoreetiline, vaid seda näidatakse praktilistel viisidel, mida Iisrael ei saa eirata.

Kokkuleppe sõlmimise tulemusena vabastatakse suur hulk terroriste. Need on isikud, kes on rünnanud iisraellasi ja neid võib-olla ka mõrvanud. Mõned neist kahtlemata hakkavad seda taas üritama ning see ei ole enam palestiina araablaste siseasi. Palestiina Omavalitsuse politseisse, millega Iisrael mingil määral koostööd teeb, imbuvad sisse Hamasi liikmed, kelle põhieesmärgiks on pöörata relvad juutide vastu. Kas see on palestiina araablaste siseasi? Palestiina Omavalitsus ja võib-olla ka kogu maailm hakkab Iisraelilt nõudma Gaza blokaadi lõdvendamist, sest see on nende territooriumi lahutamatu osa. Selle tulemusena saavad terroristid piirkonda hõlpsasti igasuguseid relvi sisse smugeldada. Kas see on palestiina araablaste siseasi? Islamist lähtuv fanatism annab aluse Palestiina Omavalitsuse kampaaniale Iisraeli boikoteerimiseks ja demoniseerimiseks ning seda levitatakse vabalt. Kas see on palestiina araablaste siseasi? Palestiina Omavalitsus on kaassüüdlane Iisraeli sõduri vangishoidmise eest. Samal ajal üritatakse röövida uusi sõdureid, et kasutada neid vahetuskaubana terroristide vabastamiseks. Kas see on palestiina araablaste siseasi? Ning lõpuks, mis mõte on läbirääkimistel Jeruusalemma, asunduste, piiride, põgenike, jms üle, kui teine läbirääkimiste osapool ütleb: “kõik mulle ja mitte midagi sulle”? Nagu näha, on selle siseasjaks nimetamine lihtsalt mõttetus.
Selle mõttetuse eesmärgiks on Palestiina Omavalitsusele maailma majandusliku ja diplomaatilise toetuse tagamine. Sama kehtib tehnokraatide valitsuse ametissemääramise mõtte kohta. Kas on võimalik uskuda, et Fatah või Hamas loobub vabatahtlikult võimust? Tehnokraadid muutuvad nende organisatsioonide marionettideks.

Palestiina Omavalitsuses muidugi eksisteerib sisemine vajadus ühinemiseks ning kaks organisatsiooni kirjutavad lepingule alla erineval põhjusel. Abbas peab tõestama, et ta on on juht kõikidele palestiina araablastele, eriti nüüd, mil taotletakse Palestiina riigi väljakuulutamist. Hamas vajab raha ja legitiimsust. Ent tõelise kokkuleppe sõlmimiseni ja selle elluviimiseni on pikk tee. Organisatsioonide ideoloogilised erinevused on küllalt suured ning nende ühine ajalugu on verine. Palju kahtlevad seetõttu kokkuleppe elluviimise edus. Igal juhul on selle sõlmimine tingitud pigem vajadusest kui soovist.

Hamas jääb ka pärast kokkuleppe sõlmimist Hamasiks. Tal ei ole valikut, sest tema poliitiline programm põhineb usulistel veendumustel ja mitte vastupidi. Koostöökokkulepe annab Hamasile aga rohkem vahendeid oma programmi elluviimiseks. Tema esindajad valitsuses kõnelevad seda, mida lääneriigid kuulda tahavad ning väidavad, et ”sõjalisel tiival” pole mingit pistmist ”poliitilise tiivaga”. Selline õppetund on saadud Hizb´Allahlt.

Rahvusvaheline kogukond ei tohiks lepet toetada. Milleks toetada algatust, mis annab islamistlikule, ÜRO liikmesriiki hävitama üleskutsuvale, rahvusvahelist õigust rikkuvale, terrorismiga tegelevale, ning Osama bin Ladenit ülistavale ja pühaks sõdalaseks nimetavale organisatsioonile legitiimsuse, hääle ja võimu? Arvatavasti ei saa põhimõtetele kindlaksjäämist oodata kaasaegsetelt riikidelt, milles aetakse olukorrast lähtuvat poliitikat. Ent ka sellisel juhul on raske mõista, millist poliitilist kasu võiks tuua terroristide võimu toetamine.

Word of Life Israel