Tuhkapäevaga algab kirikuaasta paastuaeg. Ehkki Piiblis ei ole paastumise kohta üldkehtivat käsku ega keeldu, pole tegu tähtsusetu asjaga. Kristus andis oma jüngritele paastumise kohta juhiseid, öeldes: „kui te aga paastute …“ (Mt 6:16) – paastumist peetakse siin tavalise kristliku elu osaks. Kui jüngrid ei suutnud ajada välja kurja vaimu, juhendas Jeesus neid sõnadega: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega“ (Mt 17:21). Paulus nimetab paastu mitmete teiste asjade seas asjana, milles apostlid „näitavad end Jumala abilistena“ (2Kr 6:5; samuti 11:27). Apostlite tegude raamat räägib, et oluliste otsuste tegemisel kristlased „paastusid ja palvetasid“ (Ap 13:3; 14:23).
Paastu abil õpitakse ütlema „ei“
Piiblitekstid kirjeldavad paastumist kristlase elu loomuliku osana. Selle kohta ei anta otsest käsku, kuid see kerkib nii ühes kui teises kohas esile kristliku vagaduse ühe vormina. Ometigi paastuvad vaid vähesed luterlased. Miks see nõnda on ning kas selles asjas oleks meil õppida varasemate põlvkondade usklikelt? Paastu mõistetakse valesti alati, kui seda peetakse teeneks Jumala ees, mille kaudu inimene saab armu. Paastu eesmärgiks ei ole pattude andekssaamine, vaid „oma ihu löömine“.
Mida see tähendab?
Piibel ei suhtu loodusse negatiivselt, ei põlga ihulikkust ega ole vastu meelelistele rõõmudele. Ometigi sisaldub Uues Testamendis selge õpetus sellest, et iga ihulikku soovi pole vaja või isegi ei saa teostada. Kristlane peab olema oma ihu isand, mitte ori.
Paulus võtab paastumise mõtte kokku oma sõnadega korintlastele: „Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks“ (1Kr 9:26–27).
Paastumisega õpib kristlane ütlema „ei“ mõnusatele, meeldivatele asjadele, et ta õpiks ütlema „ei“ juhul, kui himud ahvatlevad teda eemale Jumalast ja tegema pattu. Fl 3:19 räägib inimestest, kelle „jumal on kõht“. Küsimus pole mitte lihtsalt toidus, vaid palju enamas: inimese naudingute ülendamises elu valitsejaks või lausa selle keskmeks. Paastu abil õpib kristlane meeles pidama, et isiklik mugavus pole tema elu kõige olulisem asi.
Luterlikud usutunnistuskirjad säilitavad positiivse suhtumise õigesse paastu, isegi kui nad hülgavad ekslikke praktikaid. Augsburgi usutunnistuse apoloogias ütleb Philipp Melanchton, et tõeline „lihasuretamine“ on püha risti kandmine ehk Kristuse nime pärast osaks saavate kannatuste talumine. Ometigi: „Peale selle lihasuretamise, mis toimub risti läbi, on vajalik ka veel vabatahtlik harjutuste liik. [---] Selliseid harjutusi ei tule sooritada mitte selleks, et see oleks õigeks tegev kultustalitus, vaid liha talitsemiseks, et küllus meid ei hukutaks ja ei teeks enesekindlaks ja muretuks, millega kaasneb see, et inimesed annavad järele liha himudele ja täidavad selle tahtmist.“
Paastuaeg on Jumala Sõna uurimiseks
Paastuaeg toob mõned muutused jumalateenistusse. Kõige kergemini hakkab silma violetne värv – liturgiliste värvide paletis tähistab violetne kahetsust ja meeleparandust. Paastu pidamine kirikuaasta osana pole asi iseeneses, vaid see on seotud läheneva suure pühaga. Jõuludele eelneb advendipaast ning ülestõusmispühale pikem paastuaeg; nende kaudu luuakse erinevus pidupäeva ja argipäeva vahel. Kristlasi kutsutakse paastuajal ennast läbi katsuma, et nad võiksid seda rohkem rõõmustada peagi saabuvast Kristuse ülestõusmise rõõmupühast.
Liturgias jäetakse ära mõned osad, kuid see ei tähenda, et paastuaja missa oleks automaatselt midagi vähemat kui tavaline jumalateenistus. Paastuajal võidakse võtta rohkem aega patutunnistuse, palve, psalmide jne jaoks. Sageli kasutatakse kirikupalvena vanu kirikupalveid – trishagioni või litaaniat.
Väljaspool jumalateenistust peaks paastumisel võtma aega, et eriliselt pühenduda palvele või Sõna uurimisele. Paastuajal sobib eriti hästi pihtida oma pastorile või mõnele teisele usaldusväärsele hingehoidjale – isegi kui muidu seda tava endal pole. Jumalale meelepärane paast on ka ligimese abistamine, raha ja aja ohverdamine ja eestpalve.
Kas sinagi paastuksid tänavu?
Tõlkinud Illimar Toomet
Tõlgitud väljaandest Pyhäkön Lamppu, 1/2010
Allikas http://www.meiekirik.ee/...
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS