Palve ja paast 19. päev. Kolmapäev, 14. märts.Tn 4:25-34 „Aga pärast selle aja möödumist tõstsin mina, Nebukadnetsar, oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi. Ja ma kiitsin Kõigekõrgemat...” Nõnda juhtub see ju ka meiega: kui me tõstame oma silmad taeva poole, muutub perspektiiv taas õigeks ja mõistus tuleb tagasi. Võtame täna aega Jumala kiitmiseks, aga palvetame ka selle maailma ”Nebukadnetsarite“ eest, et Jumala töö võiks edasi minna ka seal, kus nad tema hoiatusi ei kuule.

[Indrek] On suur heameel, et vaimulikud, kui astuvad ametisse, siis lausuvad „Issanda abiga“. Alustame tänast päeva Issanda abiga ja tehkem tema tahtmist.

Palved: Palvetame Kristuspäev programmitoimkonna eest, et 28.07.2012 ühisel kokkusaamisel oleks selline kava mis puudutab igat kristlast eestimaal ning annaks selged sihid ja suunad järgmisteks õigeteks tegevusteks. Palvetada Kristuspäeva juhtide eest: Herman Jürgens, Leevi Reinaru, Matteus Elbrecht jt.

 

Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

17 palve ja paastupäev17. päev. Esmaspäev, 12. märts.

Tn 4:1-15 „Aga sina (Taaniel) suudad seda, sest sinus on pühade jumalate vaim.“ Loetud lõik annab meile julguse palvetada edasi, et just meie segasel ajal leiaksid võimul olevad ja vastutust kandvad inimesed endale Taanieli, keda nad saavad usaldada, kellelt nõu küsida ja kelle kaudu Jumala juhtimist vastu võtta (vrdl 1Tm 2:1-5).

Uskumatult imeline on see võimalus üksteist õnnistada ja paluda üksteisele jumalikku tarkust. Ka tarkust nõu anda, olukordi lahendada, tähenduslikke unenägusid seletada.

Me kõnnime isiklikes probleemides. Täna kutsun üles palvetama ühe noormehe eest, kes igatseb olla ja jääda Jumala armu sisse. Kuid mingil hetkel leiab ta ennast jälle langevat, mis teeb talle südamest tuska ja valu ja ta perele. Võtkem ta Jumala armulistele aga kindlatele palvekätele eestpalveks

Jumalalapsed: ärgem unustagem evangeelset tööd mida tehakse kogudustes. Ärgem unustagem 23.07 algava Heartbeat Tallinn 2012 pärast palvetamast ning tõstkem isiklikult eestimaa palvekätele ning palvetame selle pärast, et 28.07.2012 toimuv Kristuspäev oleks Jeesuse võidupäev usurahva hulgas.

 

Indrek Luide

peasekretäri kt

Eesti Evangeelne Allianss

Tehnika 115

10139 TALLINN

+372 56359279

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.allianss.ee

altEetika lektor, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Evangeelse Alliansi ja Eesti Bioeetika Nõukogu liige Meego Remmel leiab, et ajakirjas Journal of Medical Ethics avaldatud suurt poleemikat tekitanud lugu «Sünnitusjärgne abort: miks peaks beebi elama?» on filosoofiliselt provokatiivne artikkel.

Tegemist on filosoofiliselt provokatiivse artikliga. Kõik on loogiline. Eetiline argumentatsioon jätkab modernistlikku lähenemist, et inimeseksolemine ja sellest tulenev inimväärikus on vaid inimeste endi vahelise kokkuleppe küsimus. Nii võib kellegi inimeseks või mitte-päris-inimeseks olemise piiri venitada. Näiteks, nagu natsiaegsel Saksamaal. Hiljem, tõsi, tunnistati taoline tegevus inimsusevastaseks.
ÜRO kiitis heaks Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, mille järgi kõik inimesed sünnivad teatud inimväärikuse ja õigustega, millest esimene on eluõigus. Sellest tulenevalt on teistel inimestel ka kohustus seda väärikust ja neid õigusi kõigiti kaitsta. Nii on tänapäeval mõeldamatu, et vastsündinud lapsi tapetakse, nagu seda näiteks antiikajal tehti.

Varakristlik kirik tõi antiikmaailma imago dei veendumuse, mille järgi kannab iga inimene endas Looja näolisust. Nii hakati taunima laste tapmist ühtviisi enne ja pärast nende ilmaletulekut. Inimlaps on inimlaps.

Tänases Eestis kehtib õiguskantsleri sõnul (Eesti Kirikute Nõukogu järelpärimisele) konstitutsiooniline kaitse ka loote kui inimese elu õiguse suhtes. Lihtsalt olevat ühiskondlik kokkulepe, et kuni 12. rasedusnädalani võib ema lapse elu üle otsustada. Eetiliselt edasi mõeldes tekib õigustatud küsimus: kes ütles, et 12. nädalani? On (ka Euroopa) riike, kus see piir on tõmmatud hoopis teisiti ja mujale.

Võrdluseks on sarnaselt küsitav: kes ütles, et pedofiilia piiritähiseks peaks olema Eestis nimelt 14-aastane laps? Küsimata tolle problemaatilise artikli autorite motiive, võtaksin seda teksti nagu Jonathan Swifti 1729. aastal kirjutatud skandaalset ettepanekut Iirimaa vaesunud perede laste kohta, keda vanemad võiksid igal aastal elule sünnitada, et need siis jõukamatele hõrgutavate liharoogade valmistamiseks maha müüa. Swift kinnitas, et see edendaks Iiri majanduselu, pereväärtusi, inimeste õnnelikkust...

Ainus erinevus on selles, et toona sai igaüks aru, et tegemist on satiirilise irooniaga selle kohta, kuidas toona vaeslapsi koheldi. Tänapäeval võidakse aga taoline artikkel tõsimeeli argumenteeritud teadustööna avaldada. Eestimaal võiksime siiski süütalastepäevani järelemõtlemiseks aja maha võtta. Viimselt pole küsimus selles, kuhu tõmmata oma laste tappalubamise piir. Küsimus on selles, kes me üleüldse oleme ja milleks meile lapsed?

 

Allikas: www.naine24.ee

alt

EESTI VABARIIGI 94. ISESEISVUSPÄEVA JUTLUS
 

Armas iseseisvuspäeva kogudus! Tervitan sind pühakirjatekstiga apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele (12: 12, 26-27):
Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus...  Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed. Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed.
Iseseisvus ja omariiklus on pannud meile suure ülesande tagada ühiskonna sidusus ja solidaarsus. Kuuldud piiblitekst tuletab meelde sündmust aastal 494 enne Kristust, mil Rooma oli hävimisohus. Ülemkihid, patriitsid, polnud valmis arvestama rahvaga ning kodanikud, plebeid, otsustasid Roomast lahkuda ja endale uue elupaiga otsida. „Nüüd saavad patriitsid näha, kes neile veel makse maksab ja isamaad sõjariistus kaitseb!“ pahandasid nad.
Siis saadetud nende juurde delegatsioon eesotsas targa ja rahumeelse senaatori  Menenius Agrippaga. Agrippa maalis kuulajate silme ette pildi ihust, kus kehaliikmed tõstavad mässu, lakkavad üksteist teenimast ja lõpuks kahjustavad iseennast. Pilt olnud nii mõjus, et viis kokkuleppeni: patriitsid tulid vastu rahva nõudmistele, kodanikud aga pöördusid tagasi oma ülesannete juurde.
Pühakiri kõneleb ihust mitte ainult sotsiaalse kokkulepluse, vaid  inimese vaimse ja usulise olemuse võrdpildina, suunates meie pilgud tervikule, kokkukuuluvusele üksteise, kõiksuse ja Jumalaga. Me pole eraldatud aatomid, ihust lahti rebitud liikmed. Meie elu tähendus ja õnne allikas jääb meist väljapoole, sõltub teistest, sõltub tervikust.
Apostel Paulus on veendunud, et selle terviku tunnuseks on Jumala armastus, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” sõnastab Jeesus oma põhikäsu.  Mida muud see tähendab kui hoolimist ja vastutust üksteise eest: perekonna, kogukonna, ühiskonna ja keskkonna eest - elu terviklikkuse eest. Kas oskame sellisele armastusele täna sisu anda?
Eduühiskond võib muuta meid sedavõrd vabaks ja sõltumatuks, et kaotame oma eksistentsiaalse orientiiri, sisemise moraalse kompassi.  Sidemed inimeste vahel nõrgenevad. Valmidus tulevaste põlvede parema käekäigu nimel ohvreid tuua asendub sooviga ise paremini elada, kasvõi laste ja lastelaste arvel. Loobumine igavese elu lootusest ahendab elu mõistet ja asendab altruismi enesekesksusega: Kõik tuleb kätte saada siin ja praegu! Pluralistlik maailmapilt muudab ühisosa leidmise veelgi raskemaks. Isegi rahvusriik näib mõnele reliktina. Tõrjutus isikliku eelistuse või huvigrupi  nišši  võib aga kergelt muutuda võõristuseks ja vihkamiseks.
Pilt „Kristuse ihust” ei kirjelda üksnes kirikut, vaid  piibellikku arusaama inimsuhetest, ühiskonnast, demokraatiast ja humaansusest. Apostel Pauluse sõnadega: „Kandke üksteise koormat, nõnda te täidate Kristuse käsku.” (Gl 6:2)
Maailm ja Eesti vajab inimesi, kes suudavad oma tegevuses näha tervikut.  Poliitikuid, kellel on silma millegi enama kui oma erakonna huvide jaoks. Ettevõtjaid, kellel on südant palju suurema kui omakasu jaoks. Linlasi, kes mõistavad maarahva muresid. Koduseid, kes ei unusta rahvuskaaslasi laias ilmas. Rahvast, kes näeb end osana inimkonnast. Üksikisikuid, kes on teinud teadliku valiku elu lõhkuvate, osadeks lammutavate huvide ja jõudude vastu. Inimesi, kes mõistavad, et tervikut ei saa olla ilma Jumalata, tema armastuse tööriistaks olemata, kelle suurimaks rõõmuks on teistele rõõmu valmistada.
Üheks selliseks meheks on Rakvere koguduse esimees Karl Mäesepp, kes  lihtsalt oma südameheadusest on muretsenud piduriided enam kui 800-le koolilõpetajale  ja  ratastoolid mitmesajale abivajajale. Tema armastust ja hoolt kogevad väga paljud. Ta on pälvinud meie kiriku teeneteristi ning pärjatud Eestimaa Uhkuse aunimetusega. Eile andis Vabariigi President talle teiste hulgas üle riikliku teenetemärgi. Kas ei muuda just sellised inimesed Eestit elamisväärseks? Kas ei ole just nemad Eesti iseseisvuse alusmüüriks? Kas ei vääri nad järgimist?
Vabariigi aastapäeval austame kõiki neid, kes on tundnud ja täitnud oma liikmerolli tervikus.  Rõõmustagem, et selliseid inimesi on väga palju, rohkem, kui suudame teada ja nimetada. Nende hulgas on vabariigi rajajad, nende hulgas on vabadusvõitlejad, keda riigikogu äsja on tunnustanud. Siinkohal tahan nimetada ka vaimulikke, kes raskustest hoolimata on ustavalt teeninud ligimest ja Jumalat, teades, et terviku- ja kogukonnavaim algab kogudusest, enda mõistmisest Kristuse ihu liikmetena.
„Ühenduses kosutada, võta oma rahvast Sa” on meie kirikutes sajandeid lauldud. Rõõmustagem siis ka täna üksteisest ja jagagem usku, mis ehitab üles inimelu, ühiskonda ja riiki. See on ammendamatu allikas, mis annab lootust ja muudab helgeks Eesti tuleviku. Õnnistatud iseseisvuspäeva kõigile!
Andres Põder
Peapiiskop

Sündmuste blogid

Popid märksõnad