“Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad väärikad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile väärikuse või võtavad selle. Väärikus on rohkem põhjus kui tagajärg,” kirjutab psühholoog Tõnu Lehtsaar päev enne valimisi.
Psühholoogina inimestega suheldes on minu tähelepanu hakanud köitma üks voorus, millest viimasel ajal räägitakse üha vähem — väärikus.
Esimest korda hakkasin väärikuse üle mõtlema algkoolis. Üks mu klassivend sülitas tüli käigus klassiõele näkku. Raevunud õpetaja tiris asjaosalised klassi ette ja karjus, et ka tüdruk sülitaks poisile samamoodi näkku. Tütarlaps kuulas röökimist vaikides, vaatas kõrvale, punastas ja ei sülitanud. Ta oli sellel hetkel sisemiselt ja väliselt väga ilus.
Väärikuse olemuseks on piiritunnetus. Väärikas inimene ei luba endale kõike. Ta ei lasku madalamale, kui sisemine piir lubab. Vääritu teeb seda, mis külale meeldib, mis on kasulik. Väärikas jääb selle juurde, mis on õige.
Väärikus on tihedalt seotud au mõistega. Rahvatarkus ütleb, et raha läinud — vähe läinud. Tervis läinud — palju läinud. Au läinud — kõik läinud. See käib ka väärikuse kohta. Oluline on, et selleks, et miski saaks minna, peab see enne olemas olema.
Väärikus on inimesi eristav tunnus. On neid, kes seda pole ja on teisi, kes on väärikad. Minu arvates pole väärikus mitte omamise, vaid olemise kategooria. See on seotud inimeses millegagi, mis jääb sõnade ja tegude taha. Miski, mis on rohkem põhjus kui tagajärg. Väärikas inimene ei käitu vääritult, nagu puhtas allikas ei voola sogane vesi.
Väärikus on seotud väärtustega. Millegagi, mille tõesuses inimesed on veendunud, mida nad peavad pühaks ja vääramatuks. Kõik väärikad, keda mina tean, omavad mingit sisemist telge, mille juurde jäämise nimel nad on valmis kas või kannatama, aga nad ei lähe vastuollu oma sisemise tõega. Ehk sobiks seda nimetada südametunnistuse järgi elamiseks.
Väärikus on midagi ihaldusväärset. Tal on palju kosilasi. Matslus, labasus ja isegi perverssus tahavad olla sageli väärikuse pereliikmed. Kui eelnimetatud tegevused õnnestub nihutada väärikuse mõiste alla, siis need muutuvad asjaosaliste jaoks väärtuslikeks ja väärikateks. Kui on jõudu ja raha, siis saab väärväärikust sundlevitada.
Minu arvates on kaks olukorda, mis testivad väärikust. Need on konflikt ja kiusatus. Inimese väärikus tuleb siis esile, kui ta satub kellegagi vastuollu. Lihtsaim väärikuse indikaator on reageerimine sõimule. Teine testsituatsioon on see, kui meil tuleb valida õige ja kasuliku vahel. Kunagi ütles üks piirivalvur salakaubavedajate pakkumisele vastuseks, et mul pole hinda, sest ma teenin oma riiki. Meie aja üks probleeme on minu arvates see, et tõene ja kasulik saavad sünonüümideks. Sellisel juhul kaotab väärikuse mõiste mõtte.
Väärikus on kõrvalseisjatele vastuolulise toimega. Ühelt poolt me vajame eeskujusid, kelle väärikus meid innustaks. Mõtleme näiteks Lennart Merile. Teiselt poolt käivad väärikad närvidele ja nendest püütakse lahti saada. Sokrates mürgitati ära ja Kristus löödi risti. Viimane väitis, et teda vihatakse, kuna ta ütles, et inimeste teod on kurjad. Me vajame ja väldime väärikaid ühtaegu.
Inimväärikus kuulub inimeseks olemise juurde. Seda tuleb tingimusteta austada, kui tahame elada inimväärses ühiskonnas. Minu arvates on just selle pärast õigustatud vastuseis kõigele, mis on inimväärikust alandav, loomuvastane, inimvaenulik. Selleks, et organism oleks terve, tuleb haigusi ennetada ja vajadusel ravida.
Väärikus on seotud positsiooniga. Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad väärikad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile väärikuse või võtavad selle. Nii juhtubki, et üks amet minetab vääritute pärast oma väärikuse ja teine positsioon saab väärika tõttu ihaldusväärseks.
Kust väärikus tuleb? Ma arvan, et ennekõike kodust, lastetoast. Kaasasündinud, loomuomane väärikus on vaid võimalikkus, mis võib elukogemuses tegelikkuseks saada. Taas jõuan sinna, et kodu ja perekond on tähtsad.
Tõnu Lehtsaar: Väärikusest
Tüpograafia
- Fondi suurus
- Vaikimisi
- Lugemisrežiim