Enn Auksmann: Nelipüha

Eks inimkultuuri ajalugu tunne kõikvõimalikke kehakunsti ja ehtimise viise – üheks tänapäeval levinumaks on Jumala loodu nö täiustamine või vananemismärkide peitmine, ent paraku ei aita siin tegelikult mitte miski: "Meie väline inimene kulub päev päevalt." (2Kr 4:16). Kristlikust vaatenurgast ei ole sellest midagi, sest me teame, et samal ajal uueneb päev-päevalt meie seesmine inimene, ent kui inimene arvab, et oma nahka maalides või keha "kujundades" saavutab ta midagi, mis teeb ta õnnelikuks, siis ootab seda inimest paratamatult suur pettumus. Pettumus, mis võib teda tabada hoopis varem, kui oleks siis, kui ta jätaks oma ihu kulumise asjade loomuliku käigu hoolde.

Paraku võib sellel välisel õnneotsimisel olla palju sügavam põhjus kui lihtsalt see, et seda peetaksegi ainsaks võimalikuks tõelisuseks. Tegelikkus võib olla selline, et inimene küll teab, et miski tema sees peaks olema olulisem, ent see miski seal on surnud – või lihtsalt arvatakse, et see on juba lõplikult valmis ja seda ei ole võimalik kuidagi muuta ega mõjutada.

Usun, et võin väita: Kristuse ja kiriku õpetus on, et seesmised muutused, mida võime Jumala abiga endis esile kutsuda, jätavad varju kõige fantastilisemadki välised ihumodifikatsioonid. Vahe on sama suur nagu tõelisel, elaval südamel ja selle kivist valmistatud koopial.

Meenub David Vseviovi jutustatud lugu Aleksander I aegsest vene kindralist Vassili Kostenetskist (kes paistis silma vene suurtükiväeülemana Borodino lahingus), äärmiselt tugevast mehest. Talle olla kord Kiievis naljaks serveeritud kivist pirni, mille ta olla asjast aru saades vajutanud pihuga tükkideks, küsides pilkamisi, miks talle pakutakse taolisi kauasest seismisest pehmeks läinud puuvilju.

Küllap meie kiviseimgi süda oleks Jumala käepigistuse ees märksa pehmem kui ükskõik milline pirn või mistahes puuvili, ent Jumal ei taha meie südant purustada, vaid uuendada: "Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal." (Ps 51:19)

Prohvet Hesekieli tõotusel selle kohta, kuidas Jumal annab inimestele uue südame ja uue vaimu, on paar huvitavat tahku, millest võib-olla alati ei räägita. Kõigepealt see, et sõna "uus" (hadaš) ei ole mitte lihtsalt "teine" ega kindlasti mitte "teine samasugune" (nagu näiteks lauses: "Mul sai üks paber täis, anna mulle uus!“"või "Mul läks pliiats katki, anna mulle uus!"), vaid see "uus" on tõepoolest ka kvalitatiivselt uus, s.t mitte sama-, vaid kindlasti teistsugune. Ja veel: sõna "uus" tähendab ka värske (kindlasti mitte kõvaks kuivanud ega kivinenud või kindral Kostenetski veendumuse kohaselt vanadusest pehmeks määndunud).

Aga – nagu ütlevad reklaamsaated – ka see ei ole veel kõik: see sõna "uus" tähendab ka uudset, võiksime öelda lausa enneolematut. Süda, mille Jumal meie sisse tahab panna, ja vaim, kelle Ta tahab meisse valada, on midagi seninägematut ja -kogematut, midagi täiesti uut ja erilist. Jumal ütleb selle tõotusega, et Ta tahab meid teha täiesti uueks (vrd Ilm 21:5).

Teine asi, mis silma torkas, on see, et seda "ma panen teie sisse uue vaimu" peaks saama tõlkida ka kui "ma panen teie keskele uue vaimu". Niisiis ei tõota Jumal uuendada mitte ainult üksikinimesi, vaid ka nendevahelisi suhteid – mis muidugi peaksid juba iseenesestki uuenema, kui inimesed uuenevad. Jumala Vaim ühendab inimesed: "Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks." (1Kr 12:13)

Ja kolmandaks: erinevalt eestikeelsest tõlkest seisab Hs 36:26 algtekstis kaks korda (küll veidi erineval kujul) sõna "liha" (basar). Niisiis: "Ma kõrvaldan teie lihast kivist südame ja annan teile lihast südame."

Ehk viitab see sellelesamale, mida ütleb püha Augustinus oma "Pihtimuste" alguses: "Rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus!" Jah, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu: meie kivist süda võib olla kustumatu rahutuse ja igatsuse põhjustaja – just seetõttu, et seda endale teinekord seletadagi oskamata tajume, et ta justnagu ei kuulu meisse, ta ongi nagu kivi lihas. Meil aga on vaja lihast südant, tõelist südant – ja ainus, kes saab selle meile anda, on Jumal. Meie võime end parimal juhul vaid väliselt kaunistada või "uuendada" – ilma Jumala abita ega Tema Vaimuta ei ole me võimelised seesmiselt uueks saama.

Issand, läkita oma Vaim ja uuenda maa pale!

Allikas http://www.meiekirik.ee