Misericordia Domini

Tunnistan, et ma ei jaga seda arvamust – või vähemalt ei näe ma siin kindlalt garanteeritud põhjuse ja tagajärje seost. Ka ei kuulu ma kohustusliku religiooniõpetuse pooldajate hulka, vaid pean pigem vajalikuks seda, et kooliõpilastele pakutaks võimalust saada tema või ta vanemate usutunnistusele vastavat usuõpetust – aga mitte kohustuslikuna.

Mu mõtted läksid sellele siirale, ent paraku ka väga naiivsele lootusele, et usuõpetus parandab kõik ühiskonna haavad, siis, kui külastasin üht õnnetut inimest, kes oli mind kutsunud, et ma takistaksin teda sooritamast enesetappu. Loodan, et suutsin seda teha – aga juhtus nii, et parajasti siis, kui rääkisin talle, miks ta ei peaks ennast tapma, astus sisse keegi tema sõber, kes kuulas veidi aega mu juttu ning sõnas siis resoluutselt: "Terve Vatikan on kohtus – kõik puha pilastajad! Kogu see kirikuvärk on üks ***!"

Suur osa ühiskonnast näeb kirikus moraalivalvurit ning kultuuripärandi kandjat. Vahel näeb ennast sellena ka kirik ise, rõhutades näiteks, et "rahvuslikel ja riiklikel tähtpäevadel ... on meie rahval välja panna ka auväärsed kiriklikud traditsioonid". Kindlasti ei saa väita, et moraal ei ole kirikule oluline – ja ka kultuur ning kultus tähendavad ju algselt üht ja sedasama (seda, milleks Jumal inimese loonud ongi: et ta Tema loodut hariks ja hoiaks – 1Ms 2:15).

Ent väita ei saa sedagi, nagu oleks kirik (peamiselt) kultuuriasutus või moraalivalvur – eriti seda viimast, sest meie asi ei ole mitte teiste käitumise üle valvata, vaid ise kõlbeliselt elada. Eriti valusalt saab see selgeks taolistel hetkedel, mil "terve Vatikan on kohtus" jne. See tähendab, et ei aita ka usuõpetus – ja ei saagi aidata, sest kõik on pattu teinud ja mitte keegi ei saa ennast ise päästa.

Me oleme päästetud vaid Jumala armu läbi, Jeesuse Kristuses, kes "kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule" (1Pt 2:24). Meil ei ole mitte millegi üle kiidelda: "Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud," ütleb püha Paulus Korintose kogudusele (1Kr 1:26) ja võiks samamoodi ütelda meile kõigile.

Jumal on meid oma Pojas lunastanud ja Ta on meid kutsunud. Mispärast? – Sest Ta armastab meid. Milleks? – See on juba keerulisem. Kindlasti ei hakanud Jumal kogu seda vaeva meie pärast nägema selleks, et midagi ei muutuks. Ja Pühakiri kinnitab, et muutuma ei pea mitte ainult "midagi", vaid kõik.

Püha Peetrus ütleb: "Selleks te olete kutsutud ..." – ja kirjeldab päris põhjalikult, mida see "selleks" endas hõlmab (1Pt 2-3):

- pange maha kogu kurjus ja kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks;

- igatsege vaimulikku selget piima

- laske endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks;

- saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid;

- hoiduge lihalikest himudest;

- käituge hästi paganate keskel;

- alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale;

- elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks;

- austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat ja austage kuningat;

- orjad, alistuge täie aukartusega peremeestele;

- taluge viletsust, kannatades süütult;

- käige Kristuse jälgedes;

- olles surnud pattudele, elage õigusele;

- naised, alistuge oma meestele;

- mehed, elage mõistvalt naisega kui nõrgema astjaga ja osutage naistele austust;

- olge üksmeelsed, kaastundlikud, vennalikud, halastajad, alandlikud;

- ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid õnnistage;

- vaigistage keelt kõnelemast kurja ja huuli rääkimast pettust;

- hoiduge eemale kurjast ja tehke head, otsige rahu ja taotlege seda.

Miks me peaksime kõike seda tegema? Kindlasti mitte selleks, et heade või "korralike" inimestena pälvida paradiisi – kui me sinna saame, siis mitte sellepärast, et meie oleme head, vaid et Jumal on hea. Küll aga peame kõike seda tegema esiteks sellepärast, et see on Jumala hea ja armuline tahtmine, teiseks aga selleks, et inimesed võiksid meie häid tegusid nähes anda au Jumalale (1Pt 2:12; Mt 5:16). Nii ei ole mitte kirik ühiskonna, vaid pigem ühiskond kiriku moraalivalvur.

Püha Peetrus ütleb, et me oleme "pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole", kuna enne me olime "nagu lambad ekslemas" (1Pt 2:24). Kui me nüüd oleme tagasi oma Karjase ja Ülevaataja juures, siis tähendab see, et me enam ei eksle, vaid läheme sinna, kuhu Tema meid kutsub, ja teeme seda, mida Tema meile ütleb.

Muide, selle "te olete pöördunud" puhul kasutatakse originaalis passiivset tegumoodi, s.t õigupoolest ei ole mitte meie ise oma Karjase ja Ülevaataja poole pöördunud, vaid meid on Tema poole pööratud ja Tema juurde tagasi toodud. Kes? – Muidugi Jumal, kelle halastusest üldse elamegi.

Allikas http://www.meiekirik.ee, Enn Auksmann