See oli kirjutatud Tema kohta. (Jh 12:16)

Paastuaja alguses loetakse Evangeeliumi Kristuse kõrbekiusatustest. Nüüd, mil paastuaeg on jõudmas lõpule – või õigemini saavutamas oma kõrgpunkti ja eesmärki –, on paslik sellele loole tagasi vaadata. Huvitavaid mõtteseoseid Jeesuse teekonnaga Galileast Jeruusalemma ning Kolgatale pakub eriti kõrbekiusatuste Luuka evangeeliumis esitatud järjekord.

Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees. 2Kr 5:14–21

Armastus ei või piirduda pidulike jumalateenistustega ega hinge õilsate tunnetega. Ta otsib oma väljendamist elus ja inimeste teenimises. Tõsine kristlane ei oota armastust mitte teistelt inimestelt, ta saab selle Jumala käest ja siis kiirgab selle kõigi ümberolijate peale. Infoajastu maailm on täis kannatajaid, kes vajavad isiklikku abi. Internet on täis ebaõigluse, abituse, lootusetuse ja meeleheite ohvreid.

Ehe kristlane, kes on saanud oma elus uuestisünni kogemuse, ei hakka inimestelt küsima, mida ta peab tegema. Sest armastus, mis on saanud tema elu liikumapanevaks jõuks, tingimata näitab talle, mida ta peab tegema. Ta ilmutab sügavat huvi inimese vastu. Armastus õpetab teda, kuidas kõige paremini läheneda ka kõige kivisemale inimsüdamele. Sageli kinnisele ja külmale, kõigi vastu umbusklikule eestlasele ja kõigis inimestes pettunud südamele ning kuidas talle osutuda mõistmist, osavõttu ja armastust, abi, andes nõu nii vaimulikes, füüsilistes kui ka materiaalsetes asjades.

Kristlane vaatab ligimese peale kui teisiku peale. Ta soovib inimest juhatada sama tõe, armastuse ja rõõmu allika juurde, millest ta isegi jõudu saab. Kristlane on veendunud, et kui ta inimese Jeesuse juurde juhatab, et sellega ta armastus ei vähene vaid suureneb.
Kristlus ilma armastuseta ligimese vastu on ilma tegudeta kristlus – vale kristlus.

Krist(l)us ilma armastuseta on antikristus. Selles on vaid vorm, kuid puudub sisu – elu. Pole kahtlustki, et antikristse vaim tegutseb ka infoajastul ja püüab panna krislasi kõrvale heitma, mis on seotud halastusega. Selline vaim on taandunud evangeeliumi üksnes intellektuaalseks sõnumiks, - religiooseks vormiks, armsaks jumalateenistuseks. Kuid Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses, see tähendab: halastus. See on üleloomulik kohtumine Jumalaga ja tema headuse mõju inimeste peale. Kui aga kristlus on taandatud inimese mõttevõimesse, siis on ligimesearmastuse sihik vale, mis ei suudagi märki tabada. Me ei saa rääkida kogu aeg minevikus „halastaja samaarlane läks välja,“ vaid me peaksime nõudma, kust võib leida halastaja samaarlast täna? „Jah see kõik on väga kena, te räägite minevikust. Kuid täna, mis ma peaksin tegema? Siin ja praegu.“

Psühholoogia õpetab, et armastus on tunne, mis lähtub soovist teha head teisele, ootamata seejuures mingit kasu endale.

Loe edasi>>

Jumala isadus, rahvaste vendlus, armastus Jumala vastu, ligimese vastu, kõigi inimeste vastu, kes poleks sellest juba kuulnud ja kes seda ei teaks. Kahjuks on see kõik jäänud kõlavate fraasideks ja ilusateks sõnadeks, mis praktilist kasutamist ei leia. Aga infoajastu inimesed on endassesulgunud, taandunud tänavatelt internetti, seadnud piirid suhtlusvõrgustikes ning tegelikult on kõige suhtes ükskõiksed, sageli põhimõttetud ja südametud inimesed. Paljudest neist on saanud väliselt tagasitõrjuvad ja sisemiselt täiesti armetud inimesed. Usku on nad kakkanud nimetama hullumeelsuseks, armastust egoismiks, pühadust uhkuseks. Tõe on nad südamesse matnud ja Jumala armastusest ära pöördunud, tema jumaliku ilmutuse jalge alla tallanud, mineviku katki rebinud, on loobunud sisemisest vabadusest ja ükskõiksed välise vabaduse suhtes.